Päikse kullas : uued luuletused. Martin Lipp

      Kuulge, kuidas trummi hääl

      Kostab kodu kingu pääl,

      Mehe kõrwal sammub mees,

      Lipp, see lehwib nende ees;

      Lipu pääl on lugeda:

      „Keiser, usk ja isamaa!“

      Trumm, see hüüab otsata:

      „Püha sõna, isamaa!“

      Trumm, trumm, tuleb ka

      Kodukohast lahkuda,

      Isa, ema hellake,

      Ära siiski muretse!

      Püha kohus kutsub mind,

      Rammul paisund minu rind;

      Seda tahan rõõmuga

      Täita wahwa mehena.

      Trumm, trumm, kostad nii

      Kord ehk hädas äkisti

      Wastalise leeri ees,

      Säälgi tahan olla mees,

      Oma lipult lugeda

      Püha sõna: „isamaa!“

      Kuhu kutsub trummi hääl,

      Kõikumata seista sääl.

      Kallis trumm, siis kutsu sa,

      Püha lipp, ei jäta ma

      Iialgi sind hädasse,

      Sammun sinu järele,

      Kohisegu tuisu tuul,

      Wihisegu waenu kuul —

      Nagu kalju mere sees

      Tahan seista tormi ees.

      Trumm, trumm, trallala,

      Mulle kostad wõiduks sa,

      Mulle annad ainust nõuu:

      „Isamaa ja sinu auu,

      Seda tahan kaitseda

      Wiimse weretilgaga;

      Olgu elu, tulgu surm,

      Isamaa on minu arm!“

      Isa taewas, aitad nii

      Kohust täita truuisti,

      Küll su armukäsi weel

      Mind siis saadab koduteel’,

      Isake ja emake,

      Teie rõõmsa rinnale,

      Sääl mind käsib hõisata

      Trumm, trumm – ilula.

      Aga raugeb minu rind,

      Isamaa, kui teenin sind,

      Lööge wiimselt trummi weel

      Lipu all mu haua eel,

      Ja siis rahu rüppesse

      Waiksel palwel wagaste

      Pange wäsind wõitleja,

      Kellel armuks – isamaa!

      Mul koduõues kaswas

      Üks kaunis kaseke,

      Ja kase üle kumas

      Üks kuldne täheke.

      Ja kui ma kodust läksin

      Siis wälja ilma teel’,

      Kask, see jäi kodu õue,

      Täht paistis minu eel.

      Ja kui ma tähte nägin,

      Siis kodu kuldane

      Mull’ hinge ette ilmus,

      Ja kaunis kaseke.

      Ja tähe juhil mina

      Siis kodu jälle sain,

      Ja kodu kase juure

      Siis lahkumata jäin.

      Täht kõrgel, kuma kullal,

      Mull’ lõppemata sa,

      Ei maa pääl kaunim wara

      Saa siis ka kaduma!

      Oh alma mater, terwe aastasada

      Su walgus koitis üle kodumaa,

      Ta närtsind nõmmel näitas elurada

      Su püha teadus tõe küünlaga.

      Ta kiired wõtsid sindgi valgustada,

      Mu Eesti rahwas, koidu kullala,

      Kui sinu pojad põrmust ülendada

      Siin wõisid oma waimu keelmata.

      See rahwa nimel, hella ema, sulle

      Nüüd tänupärja täna punume

      Ja soowisõnaks lisame weel talle:

      Sa õitse lõppemata, kosu, wõsu,

      Wii wennaarmus tõe walgele

      Kõik rahwad, kellel kodukaldal asu!

      Aleksander Õnnistatud

      Hüüdis: „Ärka, isamaa!

      Waimu walgus tõusku sulle

      Kõrgest kuldse koiduna!“

      Koit, see kerkis, kullal kumas;

      Mida soowind isa hool,

      Seda sada aastat pakkund

      Kodumaale ülikool.

      Eesti rahwas, Ema kaldal’

      Koiduküünal koha sai,

      Mis ka sinu suitsund kotta

      Sätendama sära lõi.

      Tõe templi pühas telgis

      Siin ju sinu pojadgi

      Wõisid silmi seletada

      Walgusilmas wabasti.

      Ja mis tõe imeilmas

      Siin neil’ hinge ilustand,

      Seda, kodu, sinu kasuks

      On nad elus ohwerdand.

      Sugurahwas, sest ka täna

      Ilmu tänuandega,

      Pühitse sa kallist päewa,

      Millal öeldi: „Walgeks saa!“

      Õnnista sa Aleksandrit

      Tema hauapõhja weel,

      Kesse koiduküünla süütis

      Sull’gi