[bubble]. Anders de la Motte
![[bubble] - Anders de la Motte](limg_read178966.jpg "[bubble] - Anders de la Motte")
avas suu, et midagi öelda, kuid Runeberg jõudis temast ette.
„Ma helistan…” Mees tegi peaga kerge liigutuse lae poole ja Rebeccal kulus paar sekundit, enne kui ta aru sai, et nad seisavad peaaegu täpselt väikese musta ümmarguse kaamera all. Täpselt nagu kaardilugeja, jättis ka see täiesti uue mulje.
Rebecca kortsutas kulmu ja mõneks silmapilguks jäid nad midagi ütlemata teineteise vastu seisma. Siis embas Rebecca meest kiiresti ja avas välisukse.
„Nägemist, Ludde,” ütles ta juba välja minnes, kuid mingil põhjusel Runeberg ei vastanud, vaid krimpsutas tahtmatult natuke nägu. Põgus grimass kestis vaid mõne sekundi, seejärel muutus ta ilme taas normaalseks. Kuid juba teist korda kõigest mõne tunni jooksul ei saanud Rebecca lahti tundest, et midagi on valesti.
Sedel rippus välisukse küljes ja esimese hooga oli tahtis ta selle juba kokku kortsutada ja eemale lennutada. Väike hallikasvalge keskkonnasõbralik paberilipakas, mida hoidis ukse küljes kõigest üks kitsivõitu teibiriba, täpselt samamoodi, nagu eelmistelgi kordadel. Palume mitte kuulata öösiti valju muusikat või Tuletame meelde, et korteriühistu sisekorra eeskirjad…
Terrorismivastase üksuse ootamatu öise külaskäigu peale tegi korteriühistu juhatus arvatavasti lihtsalt püksi. Ta kujutas all ühisturuumis toimunud diskussiooni elavalt ette. Tõepoolest, seekord tuleb meil jõuliselt tegutseda, Gösta, kirjuta seekord SUURTE tähtedega…
Varasematel aastatel oli ta kõik sedelid tavaliselt Soku ukse peale üle tõstnud. Tagantjärele mõeldes polnud see võib-olla kõige ilusam tegu. Väike hašipäkapikk oli niigi piisavalt paranoiline. Muide, üsna kummaline, et tüüp ärakolimisest midagi ei rääkinud, või ukse taga kella ei andnud ja kolimise juurde appi ei kutsunud.
Kuid teisalt polnud ka tema ise olnud viimastel kuudel sotsiaalselt eriti aktiivne ja uksekella juhtme oli ta juba ammu läbi lõiganud.
Nojah, eks uuele tundmatule naabrile võib ju samuti väikese tervitusteate anda.
Ta rebis sedeli maha ja kinnitas selle oma naaberkorteri uksele. Käed värisesid ikka veel natuke, see ärritas teda rohkem, kui ta tahtis tunnistada.
No nii, tere tulemast KÜ-sse Formen 6, mofo!
Ta astus sammukese tagasi ja oli juba ringi pööramas, kui taipas, et sedel ei näe välja selline, nagu tavaliselt. Juhatuse esimehe vanamehelike sirgelduste asemel oli tekst kirjutatud ümmarguse, veidi naiseliku käekirjaga.
Ta kissitas paar sekundit umbusklikult teadet. Loomulikult oleks tal vaja natuke instant salvation’i, aga Vahitorni tellimus teda kohe kindlasti ei aita.
Pollarid olid vähemalt nii viisakad, et tegid ukse korda, nentis ta. Vähemalt kuidagimoodi. Kaks lukku olid omadega täiesti otsas, aga kolmas vist enam-vähem toimiv.
Viltune uksepiit kägises kaeblikult, kui ta ukse lahti lükkas.
Parajasti hetkel, kui ta üle läve astus, tundus talle, et naaberukse juurest kostis mingi heli, ja sekundiks tuli talle mõte, et keegi on naaberkorterist välja tulemas.
Ta pani ukse enda järel kiiresti kinni ja piilus läbi uksesilma, kuid uus naaber oli nähtavasti meelt muutnud, sest midagi ei juhtunud.
Nojah, varem või hiljem jooksevad nad kuskil ikka kokku. Hetkel on tal muid asju, mille peale mõelda. Tunduvalt tähtsamate asjade peale…
USB-pulka, mille ta oli külmkappi lahustuva kohvi purki peitnud, ei olnud pollarid loomulikult leidnud, aga muus osas nägi korter välja umbes selline, nagu ta oligi ette kujutanud. Iga viimane kui sahtel oli välja tõmmatud, raamaturiiulid tühjaks tehtud ja voodi plekiline madrats teistpidi keeratud.
Osa asju on puudu, seda ta juba teadis. Enne seda, kui ta plate pealt välja visati, oli talle antud võetuse protokolli koopia. Jäi küsitavaks, kui palju pollarid mõnest kulunud pehmete kaantega raamatust ja patakast blockbusters’itest targemaks saavad. Rääkimata siis tema suurest, alla-kaheksateist-keelatud filmide kogust…
Õnneks polnud tal ainet juba kuude kaupa kodus olnud, ta ei mäletanudki, millal ta viimati seda suitsetanud oli. Ilmselt vist Dubais, kui see võltsprantslane slash Hitman talle viltuse tripi pakkus ja pärast püüdis talle freimida seksijumalanna Anna Argose mõrva.
Hetkel hoidus ta savust eemale, ta oli ilma selletagi piisavalt paranoiline.
Ta kulutas kümme minutit kõige hullema segaduse ärakoristamiseks ja viskas seejärel voodi peale pikali.
„Muuseas, sulle tuli kiri,” ütles Micke, kui nad söömist lõpetasid. „Puudutab mingit pangaseifi…”
Rebecca võpatas ja mees tõlgendas seda liigutust vist valesti.
„Sorry, ma ei teinud sinu kirja meelega lahti. Nägin ümbriku peal SEB-i logo ja mõtlesin automaatselt, et see on mulle. Hetkel on mul liiga palju asju üheaegselt käsil…”
„Pole midagi,” pomises ta. „Mul pole sinu ees saladusi…”
Enam mitte, lisas juurde hääl tema peas ja Micke reaktsiooni järgi otsustades oli ka mees seda kuulnud.
Micke tõusis kiiresti püsti ja tuli hetke pärast tagasi, lohakalt lahti rebitud ümbrik käes.
Lugupeetud Rebecca Normén!
Lepingu tähtaeg pangaseifi nr 0679406948 kohta, kus teie olete märgitud ühe võtme omanikuks, hakkab lõppema.
Seetõttu palume teil otsekohe võtta kontakti meie kontoriga aadressil Sveavägen 6, Stockholm, et soovi korral lepingut pikendada.
Kui te pole meiega kolmekümne (30) päeva jooksul käesoleva kirja saamisest alates ühendust võtnud, avatakse seif notarius publicus’e juuresolekul ja pank võtab seifi sisu kuuekümneks (60) päevaks hoiule. Pärast seda tähtaega võõrandatakse seifi sisu oksjonil ja müügist saadud summa, millest on maha arvestatud võõrandamisega seotud kulud, hoiustatakse pangas võtmeomaniku nimel avatavale arvele.
„Ma arvasin, et pangaseife ei kasutata juba enam tükk aega,” ütles Micke liialdatult lõbusal toonil. „Metallkarp kuskil keldris tundub väärtasjade hoidmise kohana üsnagi vanamoodne. See oleks rohkem sobinud minu vanematele või vanavanematele. Ma ei teadnud, et sul seif on…”
„Mina ka mitte,” pomises Rebecca.
Mees avas suu, et midagi öelda, kuid muutis siis nähtavasti meelt.
„Nii, mis sa siis teha tahad?” küsis ta pärast mõnesekundilist pausi.
„M-mida?” Rebecca vaatas talle otsa.
„Täna on reede õhtu, mõlemad oleme üle tüki aja vabad. Mis sa arvad, kui läheks õige kinno?”
„Kas sul polnud vaja tööd teha? Ma arvasin, et teil on kiired ajad…”
„Ongi, aga see võib homseni oodata. Clooney uus film paistab põnev olevat.”
Mees etendas endiselt liialdatud lõbusust, kuid ei toon ega naeratus veennud Rebeccat põrmugi. Muidugi, nad olid kõik läbi arutanud. Ta oli rääkinud vähemalt vähem haigettegevad detailid oma afäärist kolleeg Tobbe Lundhiga ära ja Micke oli öelnud, et annab talle andeks; ta usub naise kinnitust, et see kõik oli idiootlik viga ja ta armastab Micket.
Aga ehkki tema ülestunnistusest oli möödunud peaaegu pool aastat, ehkki mees polnud kordagi seda asja uuesti jutuks võtnud – isegi mitte nende väheste tülide ajal – mõistis ta väga hästi tunnet, mis mehe hästi poleeritud pealispinna all pulbitses.
Mees kahtles temas…
Ja ega ta polnud ainuke…
Micke võttis köögitoolilt ajalehe ja lappas lahti õige lehekülje.
„See jookseb Söderi Filmstadenis, me võiksime