[bubble]. Anders de la Motte
![[bubble] - Anders de la Motte](limg_read178966.jpg "[bubble] - Anders de la Motte")
kindlaim viis ülevõtmiseks ei toimunud arvatavasti aktsiate kaudu, või vähemalt mitte ainult seda teed kasutades.
Vaja oli kohalolekut, kedagi, kes hoolitses selle eest, et asjad korraldati nii, nagu taheti, mis omakorda viis teda viimase teooria juurde.
Täpselt sama moodi, nagu tema oli toiminud ArgosEye’s, oli Mäng arvatavasti ka PayTagi troojalase paigutanud. Miski või keegi, kes pealtnäha näis kasulikuna, kuid kes tegelikult tõi endaga müüride vahele kaasa midagi eluohtlikku. Kui see taktika töötab, siis pidi troojalane olema paigutatud püramiidi kõige kõrgemasse tippu. Ja sel juhuil jääb alles ainult üks kandidaat…
Mark Black.
Tema juhtimise ajal toimus tegelik maailmavallutamine. Pilved ja serverifarmid olid osa Blacki visioonist ja tundus, et PayTagi omanikud andsid talle selles mõttes täiesti vabad käed. Niihästi kuulsused kui ka poliitikud armastasid seda imalalt ilusat saatanat, ja meedia kajastas ilaselt põhimõtteliselt kõike, mida ta ette võttis. Keegi vist ei taibanud, kes Black tegelikult on. Mitte keegi peale Henrik Petterssoni, HP.
Mis siis, kui tekiks võimalus mr. Blackiga natuke juttu puhuda.
Nelja silma all.
Mängija Mängija vastu…
Ta tõmbas viimase mahvi ja kustutas sigareti öökapil seisvasse, üle ajavasse tuhatoosi.
Kohtumine Mark Blackiga. See polegi tegelikult nii paha mõte.
„Mark Black, PayTagi tegevdirektor ja seega kaudselt meie kõige kõrgem ülemus, saabub, nagu te kõik teate, napilt kahe nädala pärast…”
Rebecca klikkis oma powerpoint-esitluse esimesele pildile. See näitas umbes kolmekümmet valgetes riietes inimest, peas Guy Fawkesi maskid, kes hoidsid käes plakatit.
„Oht on praegu hinnatud kõrgeks, eeskätt nende protestide tõttu, mida me oleme teistel avamistel näinud.”
Ta vahetas pilti, nähtavale ilmusid demonstrandid, keda politseinikud ära viisid.
„Blacki eralennuk registreerimisnumbriga November Six Bravo maandub Brommas kahekümne kuuendal juunil kell 19.55. Kjellgren ja mina võtame Audi vastu, Mrsic ja Pellebergs ootavad saateautoga väljaspool esimest väravat. Sõidame otse Grandi ja mina ning võimalik, et ka Mrsic läheme üles. Seda otsustame tee peal. Kuuldavasti ei meeldi Blackile, kui tema ümber on liiga palju turvamehi… Meie käsutuses on tuba number 623, sama koridori peal, kus asub Blacki sviit; mina magan öö seal.”
Suu oli korraga kuiv, ta tegi pausi ja jõi klaasist lonksu vett.
„Ärasõit Kindlusesse kahekümne seitsmendal kell 06.15. Samad autod ja meeskonnad nagu eelmisel päeval. Osakonnajuhataja ja Anthea Ravel juhatusest võtavad vastu…”
Ta nägi, kuidas mõned ihukaitsjad pilke vahetasid, ja jätkas kiiresti, enne kui keegi neist suu lahti jõudis teha.
„Avamistseremoonia algab kell 09.30, ja kohe selle järel tuleb pressikonverents. Kas on küsimusi…?”
Mitte ükski ülejäänud kuuest väikeses konverentsiruumis olijast ei teinud teist nägugi.
„Hästi,” jätkas ta. „Lindh, sina ja Gudmundson ootate kohapeal. Kas olete sealse ülemusega rääkinud?”
Lindh, sooniline ja päevitunud neljakümnene mees, köhatas ja piilus seejärel musta märkmiku poole, mis tema ees laual lebas.
„Jah, kõik on valmis. Kolmkümmend ajakirjanikku on ennast juba kirja pannud, sellele lisaks kamp kohalikke poliitikuid, majandusminister oma õukonnaga ja paar mõne suure kliendi esindajat. Kokku kuuskümmend kaks inimest, aga mõned võivad veel juurde tulla. Võib-olla tuleks lisada, et ükski nimi pole ühtki häirekella helisema pannud. Me oleme muidugi kõik üle kontrollinud…”
Pärast koosoleku lõppu läks ta trepist alla, alumisele korrusele, tervitas mõnda nägu, kes talle tuttavad tundusid, ja astus Micke ülekuhjatud väikesesse kabinetti. Mees oli arvuti kohale kummardunud ega vaadanud õieti tema poolegi.
„Tere!” Ta kummardus ja suudles meest kergelt põsele.
„Tere, Becca, kas kõik läks hästi?”
„Jah, Blacki visiit on meil kontrolli all.”
„Tore, kogu firma meenutab natuke hullumaja. Suur asi, et ta otsustab nii kiiresti pärast üles ostmist isiklikult siia tulla. Kas sa sõidad koos temaga Kindlusesse?”
Rebecca noogutas, samal ajal hakkas Micke mobiil helisema.
Mees võttis selle kirjutuslaualt ja vaatas ekraani. Siis tõusis ta kiiresti püsti.
„Sorry, ma pean sellele vastama. Mul on praegu kohutavalt palju tööd, kogu aeg muudkui helistatakse…”
„Pole üldse probleem, ma olin nagunii minemas. Tahtsin ainult piltide kohta küsida…”
„Piltide?” Micke oli juba teel ukse poole, telefon oli tal kõrva ääres.
„Nende kohta, mis ma reedel kaubikust tegin. Te pidite nende pikseleid suurendama või kuidas te seda nimetategi?”
Telefon muudkui helistas ja Rebecca nägi, et olukord on Micke jaoks häiriv.
„Ah see, ei, see ei õnnestunud. Kuule, ma pean vastama…”
Rebecca lehvitas talle ja lahkus ruumist.
„Hallo…? Jah, kõik edeneb nii, nagu planeeritud,” kuulis ta mehe häält, enne kui uks tema järel kinni langes.
Ta ei julgenud oma arvutit kasutada. Pärast kaht kuud ArgosEye palgal olemist möödunud talvel oli ta õppinud, kui palju sellega endast jälgi maha jätab, niihästi netti kui ka oma kõvakettale. Pole juttugi, et ta kavatseks neile sihukest maiuspala pakkuda.
Selle asemel oli ta välja arendanud strateegia, kus ta vahetas suvaliselt erinevaid laenuarvuteid. Lühikesed peatused, kus tuhanded teised jalajäljed katavad tema minimaalsed internetijäljed. Vähemalt ta üritas ennast selles veenda. Tegelikult oleks ta pidanud internetist muidugi kaugele eemale hoidma. Tegema samamoodi, nagu ärahüppaja Erman, lõikama läbi kõik sidemed ühiskonnaga, peitma ennast metsataresse ja elama low-tech-life’i, kaugel allpool Mängu radareid.
Kuid selle mõtte oli ta üsna kiiresti maha matnud. Ta oli asfaldilaps ja metsaelu teeks talle kiiresti lõpu. Täpselt samamoodi, nagu vaesele Ermanilegi…
Ei, parem on asju külmalt võtta, jätkata mängimist ja kasutada rahuaega võimalikult paljude pusletükkide kokku kogumiseks. Valmistada ennast võimalikult hästi ette, nii et ta on valmis, kui nad tema käest vastust pärivad.
Nii oli ta mõelnud vähemalt eelmisel talvel, pärast kohtumist MänguJuhiga.
Kurat, ta oleks loomulikult pidanud vähendama Xbox-i kasutamist ja senisest tunduvalt enam tegelikkusele keskenduma. Kuid kuni silmapilguni, kui pollarid ta välisukse sisse lõid, oli totaalne vaikus suutnud teda peaaegu täiesti eksiteele ahvatleda ja pannud arvama, et tookordne kohtumine metsas oli ainult halb uni. Hull fantaasia, mis oli pärit tema fucking kinnitust nõudvast kuradi ajust… Aga ta teadis, et see pole muidugi nii.
Liiga palju handcontrol’iga veedetud tunde – või siis ka lihtsalt pihku löömisega mööda saadetud tunde – panid kergesti fookust silmist kaotama.
Kuus kuud oli möödas sellest, kui ta sai sel kõhedal loomasurnuaial ülesande. Kuus kuud petlikku rahu ja pool aega möödas mõtlemisajast, mida talle lubati.
Täna oli Medborgarplatseni raamatukogu kord. Kõige kaugemale nurka, kust ta sai näha kõiki, kes tulid ja läksid, ilma et teda ennast oleks nähtud.
Ta lükkas väikese USB-pulga arvutisse ja ootas failide avanemist. Siis käivitas ta nimekirjas kõige esimese turvaprogrammi.
Skännin… palun oota, teatas väike ruut ja arvuti hakkas surisema. Tavaliselt võttis spiooniprogrammide või sissetungi märkide skännimine vaevalt minuti. Ta ei jäänud kunagi kauemaks kui veerand tunniks