[bubble]. Anders de la Motte
![[bubble] - Anders de la Motte](limg_read178966.jpg "[bubble] - Anders de la Motte")
Wahnsinn, ja, ja – sehr gut!
Häbenedes astus ta pingi pealt kiiresti alla, puuris pilgu tänavakividesse ja andis endast parima, et rahvamassi sulanduda, võttes ise sihi Guldgrändile.
Ta oli näinud valesti.
Pidi olema valesti näinud.
Tuhandendat korda lasi ta oma kuradi galopeeriva fantaasia aedikust välja ja lasi sel perutama hakata.
Loomulikult pidi see niimoodi olema.
„Vaime pole olemas,” pomises ta.
Vaime Pole Olemas
„Sa saad ju aru, et see on igasuguste reeglite vastane, Normén?”
Ta noogutas.
„Täiesti, ja nagu ma ütlesin, Ludde, hindan ma tõepoolest, et sa…”
„Jajah, aitab nüüd küll. Sul on umbes pool tundi aega, kui ma söömise olen lõpetanud, on mul neid värke tagasi vaja. Täna on laos valves Sunesson, sa mäletad teda kindlasti.”
„Personalikeiss Norrmalmist, muidugi. Ta töötas vahepeal valves.”
„Hästi, siis ei teki seal all mingeid probleeme. Lihtsalt naeratad ja lehvitad… Koridorides on lõuna ajal palju rahvast, siin on palju liikumist. Aga Sune on liiga kitsi, tal on toit karbiga kaasas. Ju ta ei taha lõunast traavivõistlust maha magada…”
Runeberg kummardus ettepoole ja lükkas kokkuvolditud linnalehe ettevaatlikult üle kohvilaua.
„Siin on kõik, mis sul vaja on…”
„Ja sa oled täiesti kindel, et see on seal?”
„Jess, ma vaatasin võetuseprotokolli üle kohe pärast seda, kui sa mulle helistasid.”
„Tore!”
Hetkeks ei teadnud ta, mida öelda. Ilma sellest juttu tegematagi teadis ta peaaegu kindlalt, miks mees teda aitab. Runeberg oli sõber Tobbe Lundhiga ja tolle poja Jonathani ristiisa. Selle sama Jonathani, kes koos oma semu Marcusega lõi internetifantoomi MayBey, mille kaudu Rebeccat kuude viisi taga kiusati: nad levitasid netis kuulujutte ja keelepeksu, panid teda koguni uskuma, et Henke on tõsises hädaohus, kuni Rebecca lõpuks aru sai, kuidas kõik seotud on, ja komejandile lõpu tegi.
Põhiliselt tuli tal süüdistada muidugi iseennast, see oli ju tema, kes alustas suhet Tobbe Lundhiga, ehkki teadis, et mees on abielus ja perekonnaisa.
Aga mingil moel tundis Runeberg end juhtunu eest vastutavana.
Rebecca tabas end järsku kahetsemast, et mehe süütundeid sel moel ära kasutab. Kogu see plaan oli tegelikult algusest peale idiootlik… Stigssoni juhtnöörid olid täiesti selged.
Oletatava terroriteo uurimise ajal ei tohi sa loomulikult oma vennaga mingil juhul ühendust võtta. Ma kordan: mitte mingit kontakti. Kas said aru, Normén?
Aga tal polnud valikut. Ta peab jõudma pangaseifini enne Stigssoni uurijaid. Tal oli vaja seifile vaid korraks pilk peale visata; kui ta on veendunud, et seal pole midagi, mis võiks Henke olukorda hullemaks teha, võib ta seifi olemasolu kohta põhimõtteliselt ka ise vihje saata. Uurimisele kaasa aidata. Vähemalt püüdis ta ennast seda uskuma panna…
Runeberg vist märkas tema kõhklust.
„Lase nüüd jalga, Normén, kell tiksub ja mulle tuuakse söök…”
Lähenes raske kandikuga ettekandja ja Rebecca tõusis püsti, enne kui neiuke nende laua juurde jõudis. Tõustes haaras ta laualt kiire liigutusega ajalehe ja pistis selle oma õlakotti.
„Aitäh veel kord, Ludde, ma olen tõepoolest…”
Mees naeratas ja kehitas õlgu.
„Pole midagi, Normén, lippa nüüd minema.”
„Muuseas…” irvitas ta, kui Rebecca oli juba mõni samm eemal. „Kui asi kuradile läheb, siis on mul arvatavasti uut tööd vaja, nii et võid mu kõnet oodata…”
Kolm minutit kiiret kõndi, siis oli ta juba personaliukse juures.
Ta vajutas kaardi lugeja vastu, hoides seda meelega tagurpidi, et keegi ei näeks Ludde fotot kaardil.
Valvur heitis talle kiire pilgu ja noogutas seejärel äratundvalt.
Esimene takistus ületatud.
Ta läks mööda hooneid ühendavat klaasitud koridori, hoidis pea püsti ja püüdis jätta muljet, nagu oleks tegemist igapäevase tööleminekuga. See ei peaks eriti raske olema, kõigest hoolimata oli ta siin ju viimase talveni töötanud. Puhtteoreetiliselt oli ta ju veel praegugi kaitsepolitsei nimekirjas, nii et vahe polegi nii väga suur.
Ometigi tundis ta end võõrana, kelle koht ei ole siin. Ta ei saanud jätta piilumata laes rippuvate kaamerate poole ja tegi, mis suutis, et neist võimalikult kaugele hoida.
Ta pööras paremale, pikka kollaseks värvitud koridori. Selle lõpus jäi ta väikese valge sildiga suure metallukse juures seisma.
Asitõendite ladu
Ta hoidis Ludde kaarti aparaadi ees.
Piibitus, kuid midagi ei juhtunud. Kurat küll!
Ta proovis uuesti, seekord aeglasemalt.
Uus piiksatus, ja seekord hakkas lukk surisema.
Rahulikult nüüd, Normén!
Ta astus väikese valvelaua ette. Letist veidi kaugemal istus vanem, paks, Robin Hoodi soenguga mees. Seinale kinnitatud telekas käis traavivõistluste ülekanne ja mees krimpsutas ärritunult nägu, kui pidi oma pilgu ekraanilt lahti rebima.
„Tere, Sune!” hõikas ta liialdatud südamlikkusega.
„Ei-ei, istu rahulikult paigal, ma saan ise hakkama,” jätkas ta, kui mees tegi mõnevõrra vastumeelselt katset püsti tõusta.
„Ma kontrollin ainult ühed eelmisel nädalal võetud asjad veel korra üle.”
„Hästi,” pomises paksuke ja istutas oma raske kogu uuesti toolile. „Kirjuta ennast sisse…”
Ta viipas käega valvelaua poole, suunates kogu oma tähelepanu taas telekaekraanile.
Rebecca tõmbas külastajate päeviku lähemale ja kriipseldas nimede lahtrisse mingi loetamatu sirgelduse.
„Tehtud!”
Telekalt pilku pööramata tõstis Sunesson käe ja vajutas oma kirjutuslaua kohal olevat nuppu. Uks Rebeccast paremal pool hakkas surisema ja mõni sekund hiljem oli ta suures laoruumis, mida täitsid metallriiulite read.
Ta käis siin viimati mitu aastat tagasi ja orienteeruda püüdes astus ta mõne sammu ettepoole. Vähemalt lõhn oli täpselt selline, nagu ta seda mäletas, jaheda õhuga segunenud papi- ja värvitud betooni lõhn. Mõni meeter kaugemal oli seina ääres arvuti ja ta kiirustas selle juurde.
Ta võttis Runebergi arvutikaardi ja pistis selle klaviatuuri kõrvale pisikesse karpi. Siis klõbistas ta kiiresti sisse Runebergi kasutajanime ja parooli.
Ekraanile kuvatud liivakell tegi ringi ja seejärel avanes andmebaas.
Ta kirjutas otsinguväljale Henrik Pettersson, selle alla venna sünnikuupäeva.
Vajutus otsingule, liivakell tegi tiiru, seejärel veel ühe.
Rebecca vaatas ringi, aga suures ruumis polnud mitte kedagi.
Eemalt kostis Sunessoni teleka hääl. Liivakell kadus, selle asemele ilmus tekstiriba.
Ladu oli suurem, kui ta oli arvanud, tal kulus paar minutit orienteerumiseks.
Peakäik kulges piki välisseina, sellest läksid väiksemad käigud sektsioonidesse.
Viies sektsioon asus ruumi tagumises osas, kus valgus oli tunduvalt hämaram kui sissepääsu juures.
Põlesid ainult