[bubble]. Anders de la Motte
![[bubble] - Anders de la Motte](limg_read178966.jpg "[bubble] - Anders de la Motte")
neelasid.
Kõige all seisid põrandal alused, kuhu olid paigutatud niisugused asjad, mis kastidesse ei mahtunud, õigesse sektsiooni minnes märkas ta alustel nii mööblit, kaablirulle kui ka osa mingist pronksskulptuurist.
Kahekümne kolmandal riiulil oli neli kasti märgitud õige toimikunumbriga. Ta tõstis kõige lähema kasti põrandale ja avas kaane.
Kast oli täis raamatuid ja filme, see seletas kasti kaalu. Ta pani kaane kinni ja viis kasti riiulile tagasi.
Järgmises kastis olid peaaegu samasugused asjad, kuid kolmanda kallale asudes tundis ta, et nüüd on ta eesmärgile kaunis lähedal. Mõned kaustad, mitmesugused pabereid ja viimaks – bingo!
Suur võtmekimp vist viiekümne erineva võtmega, täpselt nagu võetuseprotokollis kirjas.
Nad olid pärast isa surma peaaegu kõik tema asjad likvideerinud, kuid võtmekimbu osas oli ema endale kindlaks jäänud.
Ei või iial teada, millal mõnda võtit vaja läheb, nii et selle hoiame alles…
Samal põhjusel oli kindlasti ka Henke otsustanud võtmekogu säilitada.
Pooled võtmetest olid nii vanad, et metall hakkas karedaks muutuma, teised olid ära väänatud ja suurest kasutamisest kulunud, kuid kui ta lähemalt uuris, nägi ta vähemalt viit-kuut jalgrattavõtit ja paari, mis meenutasid mopeedi või mootorratta süütevõtit, nii et nagu ta oli arvanudki, oli Henke jätkanud kogu suurendamist…
Mismoodi pangaseifi võti õigupoolest välja näeb?
Ootamatu heli katkestas ta mõtted. Keegi tegi laoukse lahti.
Sedel oli täpselt lukuaugu kohal. Tekst sama, mis eelminegi kord. Arvatavasti oli tegemist ka sama sedeliga, mis tähendas, et tema uus salapärane naaber on välja nuputanud, kust see pärit on. Kuid hetkel oli see talle täiesti suva.
Mõte töötas täistuuridel. Ta oli nähtut seedida püüdes pool Söderit läbi traavinud. Kuid see on võimatu.
Kui Slussenis juhtunu polnud fantaasia, kui ta kõigest hoolimata oli õigesti näinud, siis on põhimõtteliselt kõik, mis ta viimase kahe aasta jooksul läbi on elanud… jah, mis?
Fuckin ’ell!
Hommikune peavalu lükkas sisse overdrive’i ja pani teda reflektoorselt ninaselga näpistama. Ta rebis sedeli maha ja otsis taskust korterivõtmed.
Vasakult kostev kõlin pani teda võpatama ja ta jäi seisma, võti lukuaugus. Süda tahtis rinnust välja hüpata ja sundis teda pulsi normaalseks saamiseks paar korda sügavalt hingama. Raisk, kui närvihaige ta ikka on!
Võta nüüd vaikselt ja rahulikult…
Ta piilus ettevaatlikult naaberukse poole. Ta oli kindel, et kõlin kostis sealt, pealegi oli see sama heli, mis eelmiselgi päeval. Ust puudutav turvakett. Kett ei hakka iseenesest liikuma, keegi pidi seda puudutama. Tema uus naaber on välja minemas.
Teadmata põhjustel näis tema soov teada saada, kes on äsja sisse kolinud naaber, eelmise päevaga võrreldes veelgi tugevam, sellepärast ootas ta mõne sekundi ja vahtis naabri ust. Aga midagi ei juhtunud. Uks jäi suletuks.
Ta oli juba kõrvale pööramas, kui aimas uksesilma taga liikumist. Nõrk vilksatus heledast tumedaks, nagu oleks keegi uksesilmast välja vaadanud. Hetkega oli ta täiesti veendunud, et keegi seisab korteris, teisel pool välisust.
Keegi, kes teda jälgib…
Ta keeras võtit kiiresti lukuaugus, surus oma viltuse ukse lahti ja lõi selle enda järel kärmesti kinni.
Ukse suunas kõrvu teritades hoidis ta hinge kinni. Tundus, et eemalt kostavad sammud. Isegi siis, kui tulijaks on oma Birkenstocke järel lohistav paksmagu Sunesson, ei tahtnud ta mehele näidata, millist asja ta uurib. Ta pistis võtmekimbu kiiresti oma kotti ja pani kastile kaane peale. Sammud tulid mööda peakäiku lähemale.
Kõvad kontsad kõpsusid vastu betoonpõrandat. Need olid päris kingad, erinevalt Sunessoni sandaalidest või korrakaitseosakonna politseinike saabastest. Politseimajas ei kandnud sääraseid kingi eriti paljud ja kes iganes tulija ka oli, polnud Rebeccal mingit tahtmist temaga kohtuda. Kuid tema ainus tee välja oli peakäigu kaudu…
Ta upitas kasti ettevaatlikult riiulile tagasi.
Lähenevad sammud olid kindlad, rütmilised, peaaegu sõjaväelaslikud.
Ta vaatas ringi ja läks mõne kiire sammuga kaugemale käiku. Üks põrandakoht riiuli all oli tühi, rohkem küll vaistlikult kükitas ta maha ja puges tühikusse.
Sammud olid nüüd lähedal, kõrge pruun karp varjas tõhusalt vaatevälja koridori poolt. Tal on vaja ainult oodata, kuni too inimene on mööda läinud, ja seejärel võimalikult ettevaatlikult välja hiilida.
Sammud jäid järsku seisma. Rebecca puges veelgi sügavamale ja hoidis hinge kinni.
Siis jätkas tundmatu kõndimist, kuid nüüd juba tunduvalt aeglasemalt. Tal kulus mõni sekund, enne kui aru sai, kuhu too inimene on teel. Tema käiku!
Ta surus end vastu kastikülge. Tema ja käigu lõpu vahel oli mitu riiulit. Kui inimene on teel mõne juurde neist, siis avastatakse ta kindla peale.
Pagan, kui tobe oli end ära peita! Ta oleks pidanud teesklemist jätkama, tere ütlema ja tegema näo, et kõik on kõige paremas korras.
Mida kuradit ta nüüd ütleb?
Tere-tere, pugesin siia vahele lihtsalt selleks, et näha, kuidas kaubaalus teiselt poolt välja näeb.
Sammud lähenesid, need olid nüüd kõigest mõne meetri kaugusel.
Ta peab välja tulema, see jätaks vähemalt natukene normaalsema mulje kui see, et ta avastatakse mingis lahtris kükitamas. Süda tagus rinnus.
Ta tõmbas sügavalt hinge ja liigutas keharaskuse ettepoole. Nüüd tuleb mängida, et kõik on rahulik ja loomulik.
Sammud vaikisid ootamatult. Ta kuulis karpidega krabistamist, seejärel keegi köhatas.
See on kindla peale mees, seisab temast vaid mõne meetri kaugusel.
Rebecca pani pea viltu, kummardus ettepoole ja piilus kasti nurga tagant ettevaatlikult välja.
Kurat küll!
Ta tõmbas pea kähku tagasi. Ta oli näinud ainult tumedaid ülikonnapükse ja selle juurde sobivaid kingi. Ometigi oli ta täiesti kindel. Käigus seisab Stigsson. Mees seisab näoga samade kastide poole, mida Rebecca äsja läbi vaatas.
Ta kuulis, kuidas mees ühe kasti riiuli äärele lohistab, seejärel mütsatust, kui kast põrandale pandi.
Kaas avanes kuiva rabinaga, seejärel tuhmid helid, kui mees karbis soris.
Torkiv valu vasakus pahkluus pani teda tahtmatult võpatama. Pagan küll, ebamugavas asendis on jalad hakanud ära surema. Valu muutus üha tugevamaks ja levis aegamööda ülespoole. Kui valu reide jõudis, sundis ta end tugevasti huulde hammustama, et mitte oigama hakata. Stigsson jätkas kastis tuhnimist.
Ta püüdis keha raskuskeset muuta ja piinatud lihastele veidi verd anda, kuid selle asemel kaotas ta hetkeks tasakaalu ja vajus vastu kasti külge.
Käigus jäi kõik vaikseks.
Valu jalas muutus krambitõmblusteks ja ta vajutas hambad nii sügavale huulde, et tundis suus vere maitset.
Stigsson köhatas uuesti.
Rebecca selg hakkas tasapisi kasti vastu vajuma ja ta surus püsti püsimiseks toimiva jala vastu põrandat. Kuid tasakaalu hoidmine oli võimatu. Keha vajus aeglaselt piki kasti külge allapoole, vahekäigule üha lähemale.
Kõigest mõne sekundi pärast ta kukub ja maandub mehe jalge ees.
Järsku kuulis ta laoriiulile tagasi pandava kasti sahinat. Sammude heli tundus piitsaplaksatusena ja sekundiks uskus ta, et ta süda on seisma jäänud.
Kuid