[bubble]. Anders de la Motte
![[bubble] - Anders de la Motte](limg_read178966.jpg "[bubble] - Anders de la Motte")
vanem mees võbelevatest küünaldest valgustatud tumeda, lumise metsatuka taustal.
Ekraan läks järsku pimedaks. Kuid HP ei suutnud sellelt ikka veel pilku lahti rebida. Ta jäi liikumatult arvuti ette, hoidis hinge kinni ja ootas. Kui teade lõpuks ekraanile ilmus, ei puudunud palju, et ta oleks püksi teinud:
VIIS | Ghosts from the past
Muidugi tuleks püüda teda kätte saada, kõigest hoolimata on ta ju vend. Tuleks käskida Stigssonil oma neetud reeglistik sinnasamusesse pista…
Aga ta oli ju tegelikult juba üritanud. Jahtis venda peaaegu terve kevade, helistas, saatis sms-e ja käis mõned korrad korteriukse taga kella andmas. Ta teadis, et vend on seal. Lõhna järgi oli tunda, et korteris elatakse, see polnud enam selline sumbunud õhk, nagu nende kuude vältel, mil vend ära oli.
Paar korda paistis tänavale aknas veiklev telekavalgus, kuid sellest hoolimata ei tehtud ust lahti.
Mingil hetkel talve jooksul oli Henke ka ukseluku ära vahetanud, sest tema tagavaravõtmed enam ei sobinud. Henke on tema peale pahane. Ja ta teadis ka täpselt, mille pärast…
Henkele ei meeldinud tema kontakt Tage Sammeriga. Ta teadis väga hästi, miks see onu Rebeccale meeldib, ja täpselt samal põhjusel pidi Henke teda jälestama, andmata vanale mehele mingitki võimalust.
Onu Tage meenutas isa…
Aga ehkki Henke on jäärapäine idioot, peab õde teda aitama.
Andma oma parima, et venda tema enda käest päästa.
Ta otsis telefoniraamatust numbri ja kõhkles enne sellele vajutamist mõne silmapilgu.
See on idiootlik mõte. Aga tal pole muud valikut.
Vastus tuli juba pärast esimest signaali:
„Ihukaitseosakond, Runeberg!”
„Tere, Ludde, Rebecca siinpool! Sorry, et ma nii vara helistan, aga ma lootsin, et oled juba tööl…”
„Tere-tere, Normén. Tead isegi, kui usinad me oleme. Käed-jalad tööd täis. Kas helistasid selle pärast, et oled meelt muutnud? Igatsed juba emalaevale tagasi?”
Runebergi toon oli täiesti tavaline, see tegi jutuajamise mõnevõrra lihtsamaks.
„Nojah, mitte päris. Ma mõtlen veel,” valetas ta. „Tahtsin sinult üht teenet paluda, Ludde… See on natuke tundlik küsimus.”
„Mhm.”
Rebeccale tundus, et kuuleb kontoritooli käginat, kui mees oma suurt keha liigutas.
„Asi puudutab minu venda…”
„Helista mulle mobiili peale, kümne minuti pärast.” Hääletoon oli hoobilt teistsugune.
„M-mida…?”
Aga Runeberg oli toru juba hargile pannud.
Kolmandat korda viimase viie minuti jooksul praotas ta ettevaatlikult ribikardinaid ja piilus alla pimedale tänavale. Kõik tundus rahulik, ometigi teadis ta, et teda jälgitakse. Sajaprotsendiliselt, kaljukindlalt, täiesti raudselt…
Iga tema liigutust, iga lehekülge, mida ta on külastanud, tema sms-e. Hoolimata kõikidest temapoolsetest ettevaatusabinõudest oli neil kõigest täielik ülevaade. Nad mängivad temaga, püüavad tema ajusid nussida.
See on muuseas päris hästi õnnestunud…
Ta lasi ribikardinad alla, tegi tiiru ümber diivani ja seejärel veel ühe. Siis ta istus, trummeldas sõrmedega vastu põlve ja valis välja küüne, mida ta polnud jõudnud veel täiesti ära närida. Juhul, kui tal üldse mingi plaan oli olnud, ei näinud see praegust stsenaariumi kohe kuidagi ette.
Not by a long shot!
Ja ta oli püüdnud ennast koguni uskuma panna, et nad on ta ära unustanud…
Epic fucking fail!
Ta peab korterist välja saama, nüüd kohe, enne kui ta hakkab mööda seinu üles ronima. Kell oli alles natukene seitse läbi hommikul ja normaalsel juhul oleks veel mitu tundi aega, enne kui ta voodist väljagi tuleb. Aga tundus, nagu oleks raamatukogus läbielatu kõik tammid kõrvaldanud. Mõttes olid ainult väikesed vahelduvad pildifragmendid. Nagu oleks ta terve filmi alguse, keskpaiga ja lõpu unes näinud, kuid mäletab nüüd sellest ainult teatud stseene. Mälukatked ei haakunud omavahel, ehkki ta valutav pea nägi selle nimel kõvasti vaeva.
Kuhjaga täis tuhatoos diivanilaual oli pealegi neelanud tema viimase koni, mis tähendas täiesti asjalikku põhjust kimada Mariatorgetile putkasse ja võtta natuke värsket õhku.
Kohe, kui ta välisukse avas ja tänavale astus, tundis ta kuklas nende silmi. Ta pööras pead, kontrollis kõikvõimalikud nurgad üle, aga loomulikult olid nad liiga nutikad ega lasknud end nii kergesti avastada.
Varasest hommikutunnist hoolimata tungles kioskis juba neli-viis inimest. Treenitud kerega tätoveeritud kutt ühe riiuli juures heitis talle kiire pilgu ja HP tardus poolelt sammult. Ta oli peaaegu kindel, et on seda kutti varem näinud. Mees uuris teeseldult süütult maiustusi ja see kinnitas HP veendumust: vaarikakommid pole teatavasti sugugi LCHF. Jäi üle ainult kannalt ringi keerata ja poest võimalikult kiiresti välja saada. Tegelikult peaks ta oma korterisse tagasi minema, aga ilma suitsuta ta plahvatab, kindel see.
Selle asemel kiirustas ta mööda Hornsgatanit Slusseni poole, võideldes kõva ahvatlusega tüürida hommikuse tipptunni autodemassi vahele ja sellega jälitajad proovile panna. Jalutuskäik võttis vähem kui viis minutit, ja ehkki polnud eriti soe, kleepus T-särk selja külge kinni; ta pidi metroo sissepääsu juures hinge tõmbamiseks pingile istuma.
Lisaks kehale oli ka vaim kurnatud ja ta jõudis tükk aega taskuid kobades sigaretti otsida, enne kui meelde tuli, et just nimelt suitsupuudus ongi praeguse väikese matka põhjuseks.
Metroo piletihallis oli lehekiosk, ta heitis ümberringi mõne kiire pilgu, tõusis siis püsti ja võttis suuna sinnapoole.
Nähtavasti oli rong äsja tulnud, sest uste vahel tuli talle vastu rahvamass.
Kontorirotid lipsude ja pintsakutega, hommikuselt reipad turistid ja täiesti tavalised tööle minevad svenssonid. Ta surus lõua vastu rinda ja läbis küünarnukke abiks võttes inimhulga, kuulis pahast nurisemist, kuid see jättis teda täiesti külmaks.
Järsku tõugati teda külje pealt, ta oleks äärepealt tasakaalu kaotanud. Ta vaatas pahaselt üles, näod libisesid igas suunas mööda, kuid polnud võimalik aru saada, kes oli teda nüginud.
Tunglemine lõppes ootamatult ja ta oli piletikassade juures. Aga kioskisse minemise asemel jäi ta seisma, kuni aju õiget seost püüdis tabada. Üks neist möödakiirustavatest nägudest oli tuttavana tundunud. Kulturist eelmises kioskis võis olla ettekujutuse vili, kuid see siin on midagi muud. Pilk, laup, silmad ja ninajoon, kõik oli kõhedusttekitavalt tuttav. Kuid miski nagu ei klappinud, mingi pusletükk oli nagu puudu.
Kulus veel paar sekundit, enne kui aju õiged liinid ühendas.
Habe!
Ta astus paar kõhklevat sammu tagasi uste poole, seejärel veel mõned, nüüd juba kiiremini. Ta tormas väljakule, keerutas pead nagu fucking Linda Blair ja kargas koguni ühe pingi peale, et paremini näha.
„Ermaan!” röökis ta. „Ermaaaaaan!”
Kuid ta nägi vaid kiirustavate inimeste selgasid, ükski neist polnud teistest tuttavam.
Ta avas suu, et veel kord karjuda, kuid märkas siis inimeste pilke. Hoolimata tipptunnist oli pingi ümber, kus ta seisis, hakanud kogunema uudistajate ring, justkui tahaksid kõik näha, mis toimub, aga keegi ei julge liiga lähedale tulla.
Paar teismelist näitasid tema poole näpuga ja itsitasid, üks isa tõmbas oma jõmpsika endale lähemale ja sakslastest Stieg-Larssonituristid võtsid juba fotoaparaate