[bubble]. Anders de la Motte
![[bubble] - Anders de la Motte](limg_read178966.jpg "[bubble] - Anders de la Motte")
järjestikust hommikut oli ta selle kuradi pingi peal oma tagumikku kulutanud. Alustas pool tundi varem kui esimene kord ja istus tund aega kauem. Kapuuts pähe tõmmatud, nokkmüts sügavalt silmil ja igaks juhuks ka odavad päikeseprillid ninal. Kõik selle nimel, et teda ei avastataks.
Aga täpselt nagu kõikidel teistelgi päevadel oli tulemus null ja nüüd hakkas kogu projekt juba üsna hapuks kätte minema. Paralleelselt tagumiku tuimaks muutumisega hakkas ta tasapisi aru saama, kui segaselt ta käitub. Tal on tunduvalt hullemaid probleeme kui võimalik teisik Södermalmstorgil ja täpselt nagu playstation’iga mängimine või pihku tagumine oli kogu projekt lihtsalt veel üks viis tegeliku olukorra lahendamisest kõrvale hiilimiseks.
Erman on surnud, ta oli peaaegu kaks aastat tagasi metsamajakesse sisse põlenud, kui Mäng ta lõpuks kätte sai. Vaeseke eksles geniaalse selguse ja suisa hullumeelsuse õhkõrnal piiril, kuid sellest hoolimata oli tüüp olnud vaieldamatult abivalmis. Avas ta silmad ja pani teda aru saama, milles Mängu puhul tegelikult küsimus on. Mitte ainult kõrgematel ja pehmelt öeldes üsna ebasümpaatsetel tasemetel; Sipelgad, kes valvavad, hangivad infot ja värbavad ülesannete täitmiseks sobivaid mängijaid. Seejärel kihlveod, samal ajal filmitakse ülesannete täitmist ja seda jälgivad laivis mänguhimulised internetijobud.
Ei, Ermani jutt kombineeritult tema enda läbielamistega oli samuti pannud teda järk-järgult taipama Mängu tunduvalt tumedamat sügavust ja seda, milleks see õigupoolest on võimeline. Ükskõik, kuidas tüübi mõistusega lood ka ei olnud, on ta metsahullule üht-teist võlgu, ja ehkki ta oli püüdnud endale öelda, et Ermani surm polnud tema süü, kõlasid need vabandused üsna õõnsalt. Arvatavasti panid süütunded ja natukese üldise paranoiaga vürtsitatud unepuudus teda keset päist päeva vaime nägema.
Muud alternatiivi ei ole.
Või lihtsalt ei saa olla, parandas ta ennast, viskas tossud jalast ja vajus diivanile.
Ta maandus millegi kõva peale ja pärast vandumisega segatud mõningast akrobaatikat õnnestus tal selja alt kaugjuhtimispult välja kaevata, seejärel klõpsis ta kannatamatult läbi päevase mõttetu telekaprogrammi.
Diivanilaualt leidis ta pooliku paki Marlborot. Ta süütas sigareti ja püüdis suitsusammast lakke lambikonksu poole juhtida.
Sel hetkel ta seda märkaski. See seisis Billy-riiuli peal nagu väike tume karp. Üksik, mahajäetud raamat.
Diivanile paistis ainult raamatu selg, nii et arvatavasti polnud riiuli ees seistes raamatut üldse näha; see seletas, miks see pollaritel märkamata jäi.
Ta keeras pead ja kissitas silmi, püüdes aru saada, mis raamat see on, kuid tekst oli liiga väike. Igal juhul oli see raamatukogu raamat, ta suutis eristada raamatuselja allosas olevat valget klassifitseerimisetiketti. Kolm tähte, arvatavasti Hce – Välismaine ilukirjandus…
Pollarid olid seega jätnud kahe silma vahele otse nende nina all olnud varastatud eseme ja selle asemel toppinud kastid täis täiesti seaduslikku pornot ning kapsaks loetud pehmete kaantega taskuväljaandeid.
Ta püüdis Hellströmi veidi nasaalset häält järele aimata: Henrik Pettersson, sind on alust kahtlustada tõsises kuriteos riigi vastu, mis seisneb raamatukogu raamatute õigeaegses tagastamata jätmises. Mis sa selle süüdistuse kohta ütled?
Guilty as charged, fuckface!!!
Ta irvitas ja puhus õhku veel ühe suitsusamba, seekord raamaturiiuli ülaserva poole.
Järsku tundis ta nälga. Millal ta viimati sõi – päris toitu, mitte kraanikausi kohal püstijalu sisse ahmitud mikroahjus pommitatud Gorby-pirukat?
Tal ei tulnud see õieti meeldegi…
Aga kõhukorin on hea märk, tundus, nagu oleks see vana raamatukogu raamat ta aju teistele radadele juhtinud ja kindlamale pinnale tagasi toonud. Dušš ja natuke süüa tõstavad meeleolu veelgi. Hiina söök või miks mitte korralik kebabitaldrik Jerusalemas. Mmmm!
Ta kõõritas teleka peal seisva kella poole: 10.25.
Lõunaks natuke liiga vara, ta pidi veel vähemalt pool tundi kannatama. Niisiis, kõigepealt dušš. Ta tõusis püsti, kuid otsejoones vannituppa suundumise asemel läks raamaturiiuli juurde, tõusis kikivarvule ja küünitas raamatu järele.
Sõrmeotsad ulatusid täpselt üle riiuli ääre ja ta libistas raamatut mõne sentimeetri võrra enda poole.
J. D. Salingeri „Kuristik rukkis”. Tõsine lemmik, ta oli seda vähemalt kümme korda lugenud. Tõenäoliselt on raamat pärit Bagarmosseni raamatukogust, mis tähendab, et kuritegu on vähemalt kümme aastat tagasi aegunud.
Seoses uute asjaolude ilmnemisega soovib minu klient oma ütlusi muuta – not guiltyyy!
Ta küünitas natuke veel, sai sõrmeotstega raamatust paremini kinni ja püüdis raamatuselga kätte saada. Kuid selle asemel kaotas ta tasakaalu ja raamat kukkus üle ääre. Selle peal olnud ese tuli raamatuga kaasa, tabas teda kõvasti vastu pead ja maandus seejärel põrandal.
Telefon.
Säärane läikiv hõbedane asjake, puutetundliku ekraaniga.
Läbipääsukaart oli valge ja erinevalt sellest, mida ta mõni päev varem Runebergilt oli laenanud, ei sisaldanud see mingit nähtavat informatsiooni. Ei nime, logo ega veel vähem omaniku fotot. Lihtsalt läikiv valge väike kaart, mis ilmus vooderdatud ümbrikus, ilma saatja nimeta.
Arvatavasti oli anonüümsus täiendav turvaabinõu. Läbipaistva ruudukesega krobeline pangalogoga ümbrik lõhnab juba kaugelt krediitkaardi järele ja kasvatab seega ka varguseriski mitmesaja protsendi võrra.
Nähtavasti suhtuti turvalisusesse suurima tõsidusega. Ta ulatas oma juhiloa üle leti mehele, too silmitses seda hoolikalt, enne kui tema isikukoodi arvutisse sisestas.
Mees oli sama, kes eelmiselgi korral, kuid ehkki eelmisest käigust oli möödas kõigest mõni päev, ei teinud mees nägugi, et tunneb ta ära. Pigem oli ta veelgi ametlikum kui varem.
„Niiviisi, olge head.”
Ta andis juhiloa tagasi.
„Kas olete protseduuriga tuttav?”
„Ei.”
Mees liigutas end leti nurga poole ja viitas enda selja taga olevale uksele.
„Ma avan teile ukse, lüüsis tõmbate oma kaardi läbi lugeja. Seejärel avaneb tagumine uks ja te pääsete sisse…”
Rebecca noogutas, andes märku, et saab aru.
„Sees on mitu hoiusahtlitega ruumi. Nende uksed on lukus, kuid see uks, kus asub teie seif, on avatud. Pärast seda tuleb teil õige seifi avamiseks kasutada võtit.
Teil on ju võti kaasas?”
„Loomulikult,” vastas ta ja patsutas oma õlakotti, püüdes samal ajal vägisi naeratust maha suruda.
Mehe pilgu järgi otsustades see tal päriselt vist ei õnnestunud.
„Seifis on metallkarp. Tavaliselt võtab omanik karbi kaasa ja läheb mõnda privaatruumidest, mis asuvad veidi eemal. Seal saate olla segamatult…”
Ta vaikis mõneks sekundiks, kuid Rebecca näoilme pani teda nähtavasti jätkama.
„Privaatruumis niisiis ei ole valvekaameraid…” lisas ta juurde.
„Saan aru,” vastas Rebecca lühidalt.
Mees vajutas nupule ja tume metalluks tema selja taga avanes.
Rebecca astus väikesesse lüüsi. Tema ees, kõigest mõni meeter eemal, oli veel üks metalluks, veelgi robustsem versioon sellest uksest, mille ta oli äsja läbinud.
Ta keeras ettevaatlikult pead, piilus laes oleva kaamera poole ja püüdis võimalikult rahulik välja näha. Tal on tegelikult täielik õigus siin olla, nii et miks ta siis nii närvis on?
Uks tema taga langes kinni ja see heli pani teda võpatama.
Rahu nüüd, Normén!
Ta