[bubble]. Anders de la Motte
![[bubble] - Anders de la Motte](limg_read178966.jpg "[bubble] - Anders de la Motte")
vaikne. Siis läks metalluks tema ees lahti.
Seifiruum oli tunduvalt luksuslikum, kui ta oli ette kujutanud. Diskreetsed uplights’id piki betoonseinu koos nõrga sidrunilõhnaga olid kindlasti mõeldud vähendama pommivarjendi ja suletuse tunnet. See õnnestus muide päris hästi.
Läikivale marmorpõrandale värvitud fluorestseeruv joon juhatas teda metallvarbadest väravaridadest mööda. Läbi varbade paistvates ruumides oli näha tohutu hulk messingivärvi luuke. Koridori lõpus nägi ta riietuskabiini meenutavaid uksi. Arvatavasti privaatruumid, millest valvur oli rääkinud.
Vasakult neljanda värava kohal helendas roheline lamp. Ta võttis käepidemest kinni ja uks liikus hääletult kõrvale. Ruum oli väike, põrandapinda polnud kindlasti rohkem kui vaid paar ruutmeetrit. Laest vahtis teda järjekordne kaamerasilm, kuid ta püüdis seda ignoreerida. Milline ruumis olevast kindlasti kahesajast seifist on tema oma?
Ta libistas sõrmedega üle uste: 115, 120, 125… Seal see oli, reas peaaegu viimane.
Ta põlvitas maha, õngitses kotist suure võtmekimbu ja silmitses seejärel hoolikalt messinguksi. Üks keskmise suurusega seifidest, võib-olla kolm korda kolm detsimeetrit või midagi taolist?
Lukuauk oli laiemat sorti, mis tähendas, et ta sai päris palju võtmeid kimbus kohe kõrvale jätta, kuid ikka oli alles veel vähemalt kümme, mis oleksid võinud lukuga sobida.
Ta piilus üles kaamera poole, peaaegu tundis, kuidas objektiiv liikus, et teda kaadrisse zuumida. Nagu aimaksid nad juba, et ta ei peaks siin olema, seif ja selle sisu pole tegelikult tema omad, vaid kuuluvad kellelegi teisele.
Ei, pagan, ta peab maha rahunema. Pank oli temaga ühendust võtnud ja talle läbipääsukaardi saatnud. Ja mis Henkesse puutub, siis nähtavasti ei hooli ta oma väärtasjadest kuigi palju, kui jätab rendi maksmise õe kaela.
Seega on tal täielik õigus see seif avada.
Ta heitis kaamera poole veel kord lühikese pilgu, kummardus seejärel ettepoole ja võttis välja esimese võtme, mille ta oli kõige tõenäolisemate hulgast välja valinud.
Liiga suur, liiga-liiga suur. Nüüd saab ta välistada niihästi selle kui ka mõned sellest veelgi suuremad võtmed.
Ta proovis veidi väiksemat võtit. See mahtus lukuauku, kuid pöörles seal kinnitust leidmata lihtsalt ringi. See ja üks veelgi väiksem tuleb järelikult kõrvale jätta.
Alles oli neli mõeldavat võtit ja ta silmitses neid hoolikalt.
Üks neist oli veidi kõver ja paistis liiga vana välja, nii et selle otsustas ta välja sorteerida, kuid paar teist võtit tundusid oluliselt rohkem lubavad.
Kumbki neist ei sobinud, ka valikus kolmandana olnud võti mitte.
Ta tahtis parajasti hakata katsetama kõverat võtit, kui tundus, et koridorist kostis mingi nõrk heli. Ta võpatas ja kargas jalule, pööras ringi ja piilus ettevaatlikult koridori.
Loomulikult oli see tühi.
Uks toimis mootoriga, ja kui see oleks avanenud, oleks ta seda kohe kuulnud.
Ta läks seifi juurde tagasi ja pistis kõvera võtme lukuauku. Võti sobis, kuid tal ei õnnestunud seda keerata. Pärast paari katset tõmbas ta võtme jälle välja.
Kurat küll!
Tema oletus võtmekimbu osas oli valeks osutunud. Henke oli võtme peitnud nähtavasti hoopis kuhugi mujale ja tema võimalus seif lahti saada läheb seega vett vedama.
Kindlasti saab ta panga pikapeale nii kaugele, et nad puurivad seifi lahti, kuid mõeldes karmidele turvameetmetele oletas ta, et säärane protseduur võib mitu kuud aega võtta.
Pealegi annaks see Stigssonile ja tema kambale uhkelt aega seifi avastamiseks.
Nii et mida nüüd teha?
Kõver võti oli igal juhul lukuauku sobinud, ehk õnnestub seda veidi painutada?
Ta võttis võtme kimbu küljest lahti, pani selle kivipõrandale ja astus väändunud osale kontsaga paar korda peale. Siis tõstis ta võtme üles ja uuris seda hoolega.
Igal juhul on see väärt veel viimast katset.
Ta pistis võtme lukuauku, nõksutas seda ettevaatlikult…
Lukk klõpsatas ja väike messinguks läks lahti.
Metallkarp üllatas teda. Mitte ainult sellepärast, et selle esiküljel oli numbrikombinatsiooni nõudev lukk, vaid oma värvi või vormi poolest ei tundunud see sugugi kuuluvat eksklusiivsesse ja peaaegu steriilsesse pangaseifi. Arvatavasti oli karp kunagi olnud roheline, kuid värv oli üsna põhjalikult maha koorunud ja ühe koha peal oli näha kollaste tähtede ja numbrite jälgi. Pealegi oli tugev plekk kohati korralikult mõlkis, jäi peaaegu mulje, et seda on üritatud jõuga avada. Ta tõmbas karbi seifist aeglaselt välja. See oli seitse-kaheksakümmend seintimeetrit pikk ja lisaks raskem, kui ta oli oodanud, kuid õnneks oli selle külje peal sang ja ta viis selle ilma suuremate probleemideta ühte väikesesse privaatruumi.
Ta pani ukse enda järel korralikult kinni, keeras selle lukku ja pani siis karbi keset lauda.
Numbrikombinatsiooni nõudev lukk tuli ähmaselt tuttav ette. Talle meenus, et on vist säärast näinud ühes politseijaoskonnas, kus relvaruumi asemel oli kassaseif.
Lähtuda tuli nullist, valida üks number kuni sajani, seejärel tagasi nulli juurde ja pärast seda järgmine number, kuni õige kombinatsioon on käes.
Tavaliselt kasutati lisaks nullidele veel kolme numbrit. Nii et millised ta valib?
Järsku kuulis ta koridorist taas sama heli ja kangestus. Seekord oli see selgem. Kiire kile kiunatus, nagu tõmbaks keegi pehmet kummitalda veidi liiga kiiresti üle marmorpõranda.
Ta polnud kuulnud suure raudukse avanemist, nii et keegi pidi juba enne tema tulekut siin olema.
Juhul muidugi, kui pole veel mõnda teist sissepääsu, mida ta ei märganud…
Ta keeras luku lahti, praotas ettevaatlikult ust ja piilus koridori.
„On siin keegi?” küsis ta poolvaljusti, kuid ei saanud mingit vastust.
Ta ootas mõne sekundi veel, enne kui ukse kinni pani ja hoolikalt lukku keeras.
Kui ta tahab karpi lahti saada, tuleb tal keskenduda numbrikombinatsiooni äraarvamisele.
Ta proovis Henke sünnikuupäevaga, kuid see ei andnud tulemusi.
Siis katsetas ta ema sünnipäeva. Ei sobinud.
Kui Henke on numbrid lihtsalt suvaliselt valinud, siis tuleb tal karp kuidagi teisiti lahti saada.
See oli tema koti jaoks liiga suur, küsimus oli, kas ta võib selle käe otsas lihtsalt minema viia. On see üldse lubatud?
Ta seisis paar sekundit liikumatult paigal ja märkas siis, et kikitab taas koridori poole kõrvu. Kuid kui konditsioneeri nõrk surin kõrvale jätta, oli kõik vaikne.
Järsku hakkas ta hetkelise impulsi ajel uut numbrikombinatsiooni katsetama. Null, siis üheksateist, tagasi nulli juurde, siis kuus, tagasi nulli juurde, siis seitsekümmend viis.
Ta keeras ketta aeglaselt nulli peale tagasi. Lukk klõpsatas kuuldavalt.
Henke oli kombinatsioonina kasutanud tema sünnipäeva!
Karp oli topeltpõhjaga, mis jaotas selle kaheks osaks. Ülemisest leidis ta paar patakat dollareid. Raha kõrval oli kimp väikesi raamatukesi, tugeva kummipaelaga kokku tõmmatud. Kui ta need välja võttis, läks kuivanud kummipael katki ja kõik pudenes lauale. Tal kulus ainult mõni silmapilk taipamaks, mis need erinevat värvi raamatukesed tegelikult on.
Välisriikide passid, arvatavasti juba üsna eakad, sest ta ei tundnud neid kohe ära.
Ta avas ühe neist ja vahtis järsku otsa vuntside ja tumedate prillidega heledapäise mehe fotole. Mees meenutas Henket. Juuksepiir, silmade ümbrus, veidi kondised põsesarnad.
John Earnest, sündinud 1938 Bloemfonteinis, Lõuna-Aafrikas, kui passis kirjutatut