Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse. Jaan Kaplinski
sallimatumad. Et saada heaks kristlaseks või muslimiks, tuleb endisest usust loobuda, endine elu hukka mõista, saada uueks inimeseks. Teised religioonid on tavalisele misjonärile ikka veel eksitus, vaimupimedus, millest tuleb inimesed päästa.
Kristlased nimetavad seda pimeduse aega paganluseks, muslimid džahiliks. Nende vahel on kuristik, ületamatu vastuolu nagu pimeduse ja valguse, tõe ja vale, hea ja kurja vahel. Et võtta vastu uus, tuleb vanast loobuda, vana tuleb hävitada. Selles vana hävitamises on misjonärid ikka nõu ja jõuga abiks olnud. Siin Baltikumis alustasid nad XIII aastasajal pühade puude maharaiumisega. Seda tuli teha veel kuussada aastat hiljem, 1850ndatel aastatel, kui Eesti- ja Liivimaal ikka oli pühi puid ja inimesi, kes uskusid, et sellele, kes niisugust puud vigastab, kasvõi oksakese temast murrab, tuleb suur õnnetus. Oksa murdekohalt pidi ka veri välja tulema. Peaaegu sedasama uskusid liivlased ja eestlased, kui misjonärid nende puujumalaid ja jumalapuid lõhkuma hakkasid. Läti Henriku kroonikas loeme, kuidas see sündis Virumaal, oletatavasti Ebavere mäel:
Ja seesinane teine preester käis ringi ning raius maha kujud ning nende jumalakujutused, mis sääl olid valmistatud, aga rahvas imetles, et seejuures verd ei voolanud, ja nad uskusid veel enam preestrite õpetust.
Vaimulikkude sõda pühade puude vastu kestis vahelduva eduga sadu aastaid. Ants Viires oma raamatus Puud ja inimesed toob mitmeid korraldusi, mis kiriku ja ilmalike võimude poolt antud. 1749 nõutakse Pärnumaal, et talupojad peavad väärjumalakummardamise kohad täiesti hävitama, “puud maha raiuma ja ära põletama, kivid lõhkuma ja laiali pilduma ning maa üles kündma”. Pastorite ja pappide viimast suurt sõjakäiku pühade puude vastu kirjeldab Oskar Loorits oma Mulgimaa ohvrikohtades.
Üks püha puu kasvas ilmselt ka siin Veskimõisa lähedal Ristikiriku järve ääres. Sellest on Eesti Rahvaluule arhiivis niisugune lugu:
Kohalik pastor sulasega tulnd püha puud maha raiuma, annud sulasele kirve ja käskind raiuma hakata. Sulasel tulnd hirm peale, pole julgend. Siis võtnud pastor ise kirve ja hakand raiuma. Puu seest kostnud hääl, see küsind: “Kaks ja pool tuhat aastat olen ma siin selle puu sees elanud. Ütle, kuhu ma nüüd pean minema.” – “Mine sinna, kuhu inimese jalg kunagi ei astu!” kostnud pastor ja raiund puu maha.
Nii on kristlik misjonitöö ikka olnud võitlus, vahel lausa relvastatud võitlus inimkonna ja looduse mitmekesisuse vastu. Ühe viimase misjonisõja paganate vastu pidasid muslimid 1890ndatel aastatel Afganistanis. Seda peeti mägihõimude vastu, kes räägivad omapäraseid indoeuroopa keeli ja kes siis kummardasid (ja ehk salaja nüüdki mõnel pool kummardavad) oma vanu jumalaid, kelle nimede hulgast leiab tuttavaidki nagu Imra (võrdle India Yamaraja’ga). Mägilasi kaitses misjonäride ja vallutajate eest kaua nende asupaik – Hindukuši mäed ja kuristikud. Siis aga otsustas Afganistani valitseja Abdurrahman paganlusele oma riigis lõpu teha ja kaotusi ja raskusi kartmata tungisid tema väed katide ja teiste hõimude maale, hävitasid jumalakujud ja sundisid inimesed vastu võtma islami. Provints, mis oli kaua kannud piinlikku nime Kafiristan – Paganamaa, sai 1896 uue õigeuskliku nime Nuristan – Valgusemaa. Lugu, mis on eestlastele tuttav sealtsamast Läti Henriku kroonikast. Meie maa, kus rüütlid paganate või valede kristlaste – oletatavasti oli siin palju neid, keda olid ristinud õigeusu papid – vastu samuti visa sõda pidasid ja kus nad vallutatud maa samuti vaga nimega Maarjamaaks ristisid. Kulus mitusada aastat, enne kui vallutatud siin olukorraga leppisid ja vana usu unustasid. Seda aga, et sakslased kunagi tulid ja maa põlisrahva käest ära võtsid, mäletati veel mitmel pool ka enne Jakobsoni Isamaa kõnesid… Christian Körber kirjutab, et Saaremaal pandud mehele hauda kaasa kirves ja öeldud: “Valitse seal sakste üle nagu nemad siin meie üle valitsevad.” Viimane teadaolev ohvritalitus “maajumalatele” peeti Setumaal umbes sada aastat tagasi, pühade puude juurde on ande viidud hiljemgi. Ilmselt aga hääbus katoliiklike joontega segunenud (koduhaldjast oli saanud Tõnn) vana usk umbes samal ajal, kui suur osa rahvast ka kristlusest ära pöördus.
Koos kristluse ja teiste religioonide tagasitulekuga selle aastasaja lõpul on ellu ärganud ka vana usk, olgugi et uuel kujul – taara usu, maausu või metsausuna. Eriti populaarseks ta kindlasti ei saa (aga mine sa tea), kuid oma roll tal Eestis on nüüd ja tulevikus. Ta suudab rahuldada paljude hinges elavat lähedusetunnet metsapuude, kivide ja vetega. Hinges on paljud eestlased maa- ja metsausku, olgu nende ametlik usutunnistus milline tahes. Hinges on paljud eestlased natuke pärismaalased, indiaanlased, olgu nende rahvuskangelane pealegi Kentuki Lõvi, kes üksinda võitles kaheteistkümne punanaha vastu. Hinges ei ole paljud eestlased keskmised eurooplased – Standard Average European –, kuigi meie president jagab võõramaalastele ordenit nimega Maarjamaa rist. Kas maajumalad, keda ta sel kombel on teotanud, saavad talle andeks anda, ma ei tea. Mina ei saa seda kunagi unustadaja see teeb mulle alati haiget. Kas rahvad, kes ise on valmis tapma pärismaalase, indiaanlase endas, on väärt edasi elama?
Kardan, et eestlased saavad sellise enesesalgamise ja enese-unustamisega lähema sugupõlve jooksul hakkama. Täitub ennustus, mille 18-aastasena panin Vercingetorixi suhu:
Näen neid juba
õppimas isandateja unustamas isade keelt…
Luuletust on ikka tõlgendatud vastuhakuna nõukogulikult vägivaldsele assimileerimisele. Tegelikult on Vercingetorixi sõnum teine: temas kõneleb protest igasuguste vallutajate ja misjonäride vastu, kellest nõukogude omad olid vaid ühed jõhkramad. Aga nad ei olnud hullemad hispaania konkistadooridest Uues Maailmas või ristirüütlitest Baltikumis. Ega roomlastest Gallias või Lähis-Idas. Aga sellest kõigest ma olen juba kord kirjutand:
25
Vercingetorix kõneleb ordumeistriga
Luuletus Vercingetorix ütles… on vist mu kõige tuntum ja kõige ühekülgsemalt mõistetud luuletus üldse. Ma ei saa enam öelda, millal ta täpselt kirjutasin. Mäletan, et olin siis juba üliõpilane, arvatavasti kaheksateistaastane. Oli sügiseaeg. Olin just lugend Caesari elulugu eestiaegsest koolidele mõeldud ajalooraamatukeste sarjast. Lugu Alesia vallutamisest ning arvernide pealiku, vastuhaku juhi Vercingetorixi vangistamisest ja hukkamisest äratas raevu ja inspireeris kirjutama seda teksti. Oma osa on selles ka Uku Masingul, kes mulle ütles Vercingetorixi sõnad “Maa, kus elame, saad meilt võtta; maad, kus sureme, ei saa”. Luuletus on protestiluuletus, kuid mitte allegooriline protestiluuletus Nõukogude okupatsiooni ja Vene valitsuse vastu. Pigem protestiluuletus nende keltide, eestlaste, indiaanlaste ja teiste vastu, kes võtavad omaks vallutajate kultuuri ja väärtused. Vercingetorix astus oma järeltulijate vastu, kelle kangelane on Caesar, kes on oma südames aktsepteerinud imperialismi. Mitte kurva, vaid üleva paratamatusena.
Vercingetorix on aja-masohhismi vastane luuletus. Tema peategelane ei lepi kunagi nendega, kelle meelest õige ja hea on “jälgida aja nõudeid”,“käia ajaga kaasas”, kui kasutada selle ajamasohhismi nõukogudeaegseid väljendusi. Aeg, aja nõuded ja aja kutse olid/on nii Nõukogude Liidus kui Läänes olulised ebajumalad, kellele ohverdatakse inimesi, rahvaid, metsi, loomi. Ajale võib inimene ohverdada ka oma hinge, nii et temast saab aja-zombie, kes võtab omaks aja käsu ja käib selle järgi “somnambuulselt kuulekalt”.
Kas Vercingetorix on ka eestlane? Ei ja jaa. Kui võtta eestlastena neid euro-kadakaid, kes kinnitavad, et on juba 700 aastat kuulunud Läände ja avaldavad tänu rooma-germaani õigusele ning baltisakslastele oma läänestamise eest, siis Vercingetorix ei ole eestlane. Tema kõne on täis põlgust selliste eestlaste vastu. Noore inimese maksimalismiga kuulutab ta, et ei taha nende hulgas elada.
Vercingetorix oli noor ja suri noorelt – sellest on väga ilusti kirjutanud Fanny de Sivers. Ta ei saakski olla muud kui noor, sest tal on ju Caesari ja omaenda assimileerunud järglastele väga vähe vastu panna peale noorusliku uhma, raevu ja põlguse. Ja sangarliku valmisoleku surra – seegi midagi noortele vabadusvõitlejatele nii omast. Temas on põimunud eros ja thanatos – elutahe ja surmatahe. Vercingetorix võib olla mõlemate imago. Tema surm on praktiliselt ja poliitiliselt mõttetu. See on tegelikult ohver, religioosne akt, millel on tähendus teises kontekstis, teistes mõõdetes. Vercingetorix ei tunnud muidugi Freudi, kuid ta oskas võidelda, surra ja rääkida. Ta oskas väljendada midagi, mida väga paljud meist tunnevad. Ta oskas esineda arhetüüpselt, olla