Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse. Jaan Kaplinski
see
sama meri
ootamas
merd
15
Maailma uudised jõudsid minuni interneti kaudu. BBCl on head koduleheküljed, sealt on lugeda seda, mida kodus kuulan lühilaineraadiost. BBC World Service’ist on pärit minu inglise keel. Neile, kes on küsind, kuidas ma olen nii hästi inglise keelt õppind rääkima ja kirjutama, vastan, et see on väga lihtne. Tuleb ainult kolmkümmend aastat iga päev tund aega BBCd kuulata. BBCst õpitud keelega on Ameerikas muidugi raskusi, haritlastega suheldes ei ole need aga nimetamisväärt. Hätta võib jääda aga vähem haritutega, kes enamasti ei tule ka selle peale, et võõramaalase huvides aeglasemalt ja selgemalt rääkida. Ja Ameerika elus on palju sellist, mis mind ei huvita ja millest ma ei oska ka siis rääkida, kui tahaksin. Ma ei tea tänini, misasi on base ball, ma ei tunne ka muid mänge ja nende terminoloogiat. Ka male ja kaardimäng on mulle tundmata maailmad, olgu eesti või inglise keeles. Seda kõike tundmata muidugi Ameerikas oma inimeseks ei saa, aga omad inimesed elavad seal ainult sisemaal, kaugemal mõlemast ookeanist, sellistes kontinentaalsetes osariikides nagu Nebraska, Kansas, Missouri või Iowa. Need omad inimesed söövad popcorn’i ja hamburgereid, armastavad pesapalli ja usuvad Piiblit. Nad on tüsedad, sõbralikud ja räägivad ja naeravad kole valjusti. On häda, kui nad bussis või lennukis sinu lähedale satuvad, siis tuleb sul paar tundi kuulda põhjalikku ja lärmakat vestlust pesapallist, mida katkestab veel valjem naerulagin. Üldiselt mulle meeldib optimism, aga parem oleks, kui temas oleks vähem detsibelle.
Piibel on sisemaa inimestele ka püha asi, tema kaanel seisab The Holy Bible. Mulle ja mu pojale kingiti Ameerikas Piibel. Mulle tema tõlge meeldis, eriti poeetilised kohad nagu psalmid ja Laulude Laul.
Kuna Piibli sõna on tõde, on Ameerikas ikka pahandusi evolutsiooniteooriaga. Marukristlased ei taha leppida isegi evolutsiooni ideega, rääkimata Darwinist. Südamaal ei räägi paljud õpetajad tänini lastele evolutsioonist, kuna soovivad säilitada häid suhteid koolinõukogudega, millest mõnedki on fundamentalistide käes. Südamaalt on pärit misjonärid, kes püüavad veel darvinismist rikkumata aborigeene Uus-Gineas või Amasoonias selle hukutava mõju eest kaitsta. Prantsuse etnograaf Philippe Descola kirjutab oma raamatus Les lances du crépuscule (Hämariku odad) misjonäride jagatud koomiksiraamatust, kus räpasele hipi-auditooriumile inimese esivanemana räpast ahvi demonstreerivast professorist Jumala abiga saab kreatsionist, kes – samuti Jumala abiga – kaotab oma näo juutlikud jooned. Ta lastakse kohe töölt lahti, raevunud hipid lintšivad ta, aga ta on leidnud lunastuse ja tema hinge viib ingel taevasse.
Minu kokkupuuted fundamentalistidega ja misjonäridega on olnud minimaalsed. Loodan, et mu bioväli hoiab nad eemal. Ohios käisin kord Normaniga, kelle juures Lemmit vahetusõpilasena elas, naabri laudas vaatamas pullikest, keda Norman endale osta tahtis. Laut oli päris kodune, pullikesed nagu pullikesed ikka ja õhus tuttav sõnniku ja kuivatatud heinte lõhn. Hiljem räägiti mulle, et kui pulli peremees oli kuulnud, et olen Eestist, tahtnud ta kohe tulla minuga “Jumalast rääkima” Norman ja ta naine Cathy said mehe ära veenda, et ta ei tuleks. Ma ei tea, mis sellest rääkimisest oleks tulnud, aga vaevalt rõõmustavat kummalegi poolele. Lapsepõlvest peale on äge usklikkus mulle võõristav olnud, sektantides oli minu pilgule midagi samasugust kui veendunud, “ideelistes” kommunistides ja leebemat sorti vaimuhaigetes. Nad kõik on normaalsed ja tasakaalukad teatud piirini, üle selle astudes aga äkki minetavad igasuguse kriitilisuse ja võime teist kuulataja tema kahtlusi aktsepteerida. Tajusin sellistes inimestes ohtu oma vaimule, neis oli otsekui peidus metsloom, valmis mingil hetkel mind ründama ja alistama. Just nimelt alistama. Oma usule, oma ideele, oma parteile, oma Jumalale, oma Isandale. Jah, Piibli originaalis ei ole vahet sõnade Isand ja Issand vahel, viimane on Eesti uudislooming. Algkristlastele oli Jumal ikka Isand, Peremees, Ülemus, Boss, kelle teenija, sõdur või ori oli kristlane. Miles Christi – Kristuse sõjamees või Servus Domini – Isanda ori, on vanemates kristlikes tekstides tavalised. Mulle on mõte sellest, et peaksin hakkama kellegi orjaks, sõjameheks naljakas ja võõristav. Sama naljakas ja võõristav kui mõte teha kedagi teist enda või kellegi teise orjaks. Kristus, Buddha või näiteks rabi Nahman sõbrana, õpetajana, rabina – seda küll. Tiibeti mõttetargad seletavad, et ka guru ja õpilase vahekord on kõigepealt kahe sõbra vahekord.
Jumal kui isa – abba. Aga mul pole isa kunagi olnud. Seltsimees Stalin võttis mult isa, kui olin veel hällis ja hälli ees valvas vanaisa koer Joy. Võibolla tahtis seltsimees Stalin tõesti olla kõigi laste isa, võibolla tal oli seesugune kompleks. Mine teda tea. Vanaisa mul oli, tema magas teises toas, mängis malet ja rääkis oma sõpradega poliitikast. Indiaanlased nimetavadki kõige ülemat jumalat vanaisaks. Aga ma ei tea, kuidas sellise jumaliku vanaisaga suhelda. Indiaanlased ka ei teadnud ja otsisid enamasti endale mõne lähedasema olevuse.
16
Ühel õhtul oli BBC uudistest lugeda, et Türgi eriüksus võttis Kenyas Nairobis kinni kurdi sisside juhi Öcalani. Olin kohe kindel, et seda ei saadud teha ilma ameeriklaste abita. Hiljem tunnistaski keegi “anonüümseks jääda sooviv” riigidepartemangu esindaja, et ameeriklased andsid türklastele abi ja jälgisid Öcalani liikumisi kogu aeg. Kuskil Ameerikas kuulsin ka Iisraeli luure koostööst türklastega. Mis on poliitilisi realiteete arvestades enam kui tõenäoline. Juudi riigile on Türgi praegu väga oluline liitlane Lähis-Ida segases ja vaenulikuvõitu ümbruses. Nii tuleb türklastele vastu tulla. Ka USAle on suhted Türgiga endiselt tähtsad. Kas aga selle nimel oli tõesti tarvis sekkuda Türgis käivasse kodusõtta, mida mõlemad pooled on pidanud erakordse julmusega? Usun, et praegu vajab maailm politseinikku ja esialgu pole selleks paremat kandidaati kui USA. Kuid politsei eeldab õiguskorda; kus seda ei ole, on tegu politseiriigiga, politsei on diktatuuri ja türannia teenistuses. Türgi on selline riik, kes ei tunnista kurdi rahva õigust olemasolulegi, rääkimata enesemääramisest. Riigis, kus ka botaanilises nomenklatuuris asendatakse sõna kurdica või kurdicus millegi poliitiliselt korrektsemaga, ei saa tõsiselt võtta väiteid inimõigustest. Kas sellise riigi vastu enesemääramise eest sõdivad kurdid on terroristid või sissid või vabadusvõitlejad?
Meie peres ei imetletud kunagi metsavendi ja ei näe minagi põhjust neid rahvuskangelasteks pidada, tean nende tegudest liiga palju nagu Türgi armee või PKK sisside tegudest. Kuid ikkagi on
Hirmsas Antsus või Koovikus midagi mulle inimlikult lähedasemat kui nende jälitajates. Ma ei ole metsavendade poolt, kuid veel vähem saan ma olla karistussalklaste poolt. Olgu nad enkavedeelased Võrumaa metsades või Türgi sandarmid Kurdi mägedes. Türgi riigil oleks palju vajalikumat ja targemat teha kui keelduda kangekaelselt tunnistamast kurdi rahvuse olemasolu Türgis ja kanda selletõttu ränga kodusõja koormat.
Ameeriklased ja iisraellased aga, kes esinesid Türgi sandarmite jälituskoerte rollis, astusid sellega tahes või tahtmata ühe politseiriigi politsei teenistusse. Kui see on maailmapolitsei sünd, kas siis on maailm muutumas politseiriigiks? Kohus, mis sissijuhi oletatavasti surma mõistab, pidi koosnema kolmest mehest, üks neist on ohvitser. Meie inimestele meenutab see muidugi omaaegseid troikasid, kes mängiva kergusega rahvavaenlasi teise ilma saatsid…
17
Tom on olnud kohalikus poliitikas, ajades peamiselt rohelist asja, võideldes metsade, puude, lõhede ja lõheojade eest.Ühe tema väite kohaselt, mille juurde ta ikka tagasi tuleb, on USA suur häda see, et looduskaitsjad ja organiseerunud töölised üksteist ei mõista ja