Puuvillanoppijad. Bruno Traven
TE LAUL MEHHIKOS
Eks kanna kuningas mu ande ja miljonär ja president; kuid ise olen kaltsus vander, kel taskus puudub ainus sent.
Hei, sörgi põllule!
Pea päike näitab end. Kott ümber seo,
rihm kindlaks sea!
Kaal lõksub juba, kuuled!
Sest ajast, kui puuvilla nopin, vaid musti ube süüa võin
ja punapipart kurku topin, mu särgi aga võsa sõi.
Hei, sörgi põllule!
Pea päike näitab end. Kott ümber seo,
rihm kindlaks sea!
Kaal röögib juba, kuuled?
Eks maksa puuvill ränka raha, kuid tervet saabast pole mul, püks kannikaid ei katta taha ja eest on lugu sama hull. Hei, sörgi põllule!
Pea päike näitab end. Kott ümber seo,
rihm kindlaks sea!
Kaal oigab juba, kuuled?
Õlgkübar on mul muinasajast, tal kõrred katkenud on kõik, ent seda enam hoidmist vajab, kuis muidu töötada ma võiks.
Hei, sörgi põllule!
Pea päike näitab end.
Kott ümber seo,
rihm kindlaks sea!
Kaal vappub juba, kuuled?
Ma vagabund, ma täiu täis,
ja see on hea, on õige viis,
sest kui ma koera eest ei käi, kust tuleks puuvill siis!
Samm, hoogsam samm!
On päike tõusmas ju.
Siin on su saak,
nüüd täida kott!
Löö kaalud pihuks-põrmuks!
ESIMENE RAAMAT
1
Seisin raudteejaamas ja vaatasin ringi, kellelt nende väheste seal ümberlonkivate või paljal maapinnal kükitavate pärismaalaste hulgast võiksin teed küsida.
Siis astus minu juurde keegi mees, olin teda juba rongis märganud. Näost ja kehast pruuniks põlenud. Habe paar nädalat ajamata. Peas vana, laia äärega õlgkübar. Seljas punane sitsiürp, mis vististi kunagi võis olla tõeline särk. Kintsudel viiekümnest kohast auklikud kollased lõuendpüksid, jalas siinpaigas tavalised sandaalid.
Ta jäi minu ette seisma ja vaatas mulle otsa. Ilmselt ei teadnud ta, millises vormis ja järjestuses seada sõnu lauseks, mida ta tahtis mulle öelda. «Mida võiksin teha teie heaks?» küsisin lõpuks, kui lugu mu meelest juba liiga pikale läks.
«Buenos dias, senjoor!» alustas ta. Siis luksatas paar korda ja lõpetas viimaks: «Vahest võiksite mulle öelda, missugust teed kaudu ma peaksin minema Ixtilxochitschuatepeci?»
«Mida te sealt otsite?» pahvatasin.
Samal ajal tärkas mulle meelde, et sellel maal peetakse taktituks, peaaegu solvavaks kelleltki nime, elukutse, tuleku ja mineku kohta teateid pärida ning isiklikku laadi küsimuste esitamine on lihtsalt ebaviisakas. Seepärast lisasin kähku juurde:
«Ka mina tahan nimelt sinna minna.» «Siis olete vististi mister Shine?» küsis ta.
«Ei,» vastasin. «Ma ei ole mister Shine, kuid tahan asuda tema juurde puuvilla noppima.»
«Ja minul on just seesama kavatsus,» seletas mees ja muutus lõbusaks: kahtlemata seetõttu, et oli leidnud teekaaslase.
Sel silmapilgul lähenes meile pikk ja tugeva kehaehitusega neeger ning sõnas:
«Senjoorid, kas te tunnete teed mister Shinei juurde?»
«Cotton picking?» küsisin.
«Yes, feller. Sain tema aadressi Queretaros kelleltki teiselt mustalt poisilt.»
Nii kaugele olime jõudnud, kui meie juurde tippis väike hiinlane. Nägu naeru täis, lausus ta:
«Tele hommikut, senjoolid, dzentelmenid! Minagi olen sinna minemas ja tahtsin teilt pälida, kust läheb tee.»
Tähtsal ilmel tõi ta esile märkmiku, luges ja ütles siis: «Mister Shine Ixtilxo.»
«Stop!» katkestasin teda valjusti naerdes. «Teame juba, kuhu igatsete, ei maksa ainult keelt katki murda
Meil on ees seesama rännak.»
«Kah seal cotton pickin’?» küsis hiinakas.
«Jah,» vastasin. «Täpselt. Kuus sentaavot kilo eest.»
Minu väljenduse kaudu olid ka hiinakaga loodud seltsimehelikud sidemed. Oli kujunenud proletaarlaste klass, ja me oleksime võinud kohe selgituse ja organiseerimisega alustada.
Igatahes tundsime kõik neljakesi end otsekui vendadena, kes on pärast pikka lahusolekut kuskil kauges võõras maakerakolkas kokku saanud. Võiksin nüüd veel jutustada, kuidas meie juurde lonkis teine neeger, poole lühem oma rassikaaslasest, aga niisama pigimust kui see, ja millise muretuse ning aega-küll’iga järgnes talle keegi šokolaadpruun indiaanlane, mõlemal üks ja sama reisisiht: mister Shine Ixtilxochitchuatepecis, puuvilla noppimine kuus sentaavat kilo.
Ukski meist ei teadnud, kus Ixtil … asus. Raudteejaam oli vahepeal nii tühjaks jäänud, seisis nii üksildaselt ja unistavalt troopikalõõsas, nagu võib olla ainult mõni Kesk-Ameerika jaam kümme minutit pärast rongi ärasõitu.
2
Postikoti, ruuttollides arvestatuna viis korda rohkem presenti kui sisu, isegi kui kõik kirjad ja ümbrikud kõrvuti laotada, viis kaasa keegi, keda ükski mõistlik inimene poleks postiametnikuks pidanud.
Pagasisaadetis: kast konservpiima, kaks kanistrit gasoliini, viis rulli okastraati, kott suhkrut ja kaks kasti kompvekke, vedelesid peremeheta hõõguval perroonil.
Laudputka, kus sõidupileteid müüdi ja pakke kaaluti, oli tabalukuga suletud. Mees, kelle hoolde olid antud kõik need toimetused, milleks euroopa raudteejaamas oleks vajatud vähemalt tosin hästidrillitud inimest, lahkus jaamast, kui rongi viimane vagun alles perroonist mööda veeres. Isegi vana väike indiaanieit, kes igale rongile vastu tuli, kaasas kõrkjakorv kahe õllepudelitäie külma kohviga ja ajalehepaberisse mähitud maisikookidega, hiilis juba küllaltki kaugel läbi mehekõrguse rohu kodu poole. Tema pidas jaamas alati kõige kauem vastu. Kuigi ta iialgi midagi ei müünud, oli ta ometi iga päev rongi ootamas. Arvatavasti tassis ta jaama juba neljandat nädalat ikka üht ja sama kohvi. Ja seda teadsid nähtavasti ka reisijad. Vastasel juhul oleksid nad palavuses vähemalt mõnigi kord , vanakesele pisut teenistust võimaldanud. Ning jäävesi, mida rongis tasuta anti, oli säärasele tillukesele kohviärile kaugeltki mitte jõukohane võistleja.
Minu viis klassiseltsilist olid laudputka kõrvale mõnusalt maha istunud. Varju.
Muidugi, kuna päike praegu otsekui loodiga rihitult pea kohal seisis, oli vaja juba kauaaegset praktikat, et avastada, kus vari õieti oli.
Aeg oli neile meestele üpris tundmatu mõiste; ja kuna nad teadsid, et tahan minna sinna, kuhu nemadki, jätsid nad tee kohta teadete hankimise täiesti minu mureks. Nad lähevad siis, kui lähen mina, mitte varem; ja nad järgneksid mulle, kui ma neid kas või Peruusse juhiksin, viibides ikka selles teadmises, et peame ju jõudma ühte ja samasse paika.
Kui ma ainult teaksin, kus lxtil… asub. Raudteejaama läheduses polnud näha ühtki maja. Linn, mille juurde jaam kuulus, pidi peituma kuskil võsas. Tegin nüüd ettepaneku, et läheksime kõigepealt korraks sellesse linna, kus kindlasti leidub keegi, kes tunneb teed.
Tund hiljem olimegi kohal. Ainult kaks hoonet oli ehitatud laudadest. Ühes elas jaamaülem. Läksin sisse ja küsisin, kus võiks olla Ixtil … Ta ei teadnud ja tegi mulle viisakalt selgeks, et pole seda nimegi eluilmas kuulnud.
Viissada meetrit sellest puumajast eemal oli teine «moodne» laudehitus. See oli kauplus. Samal ajal oli see postkontor, piljardituba, õllepood, napsibaar ning kõikvõimalike asjaõienduste ja kõikvõimalike ürituste agentuur. Kõnetasin omanikku, kuid temagi ei