Puuvillanoppijad. Bruno Traven
ta põrandale.
Järgisin ta pilku.
Maas oli jälle madu. Seekord ilus roheline.
«Magan parem siiski majas,» lausus Gonzalo nüüd. «Ma ei kannata usse.»
Mina ussidest ei hoolinud. Nii kergesti nad küll vaevalt laua peale tulevad, ja kui nad tõepoolest peaksidki üles väänlema, mida nad ju mõnikord teevad, ega nad siis kohe hammusta, ja kui nad peaksidki hammustama, siis pole nad küll tingimata mürgised. Kui nad kõik oleksid mürgised, kui nad kõik hammustaksid magavat inimest, kes neile kuidagi liiga ei tee, siis poleks ma ammu enam elus. Et katusealune paiknes majast kõrgemal, seinte puudumine jättis vaba läbipääsu igale väikesele tuulehingusele, võsastikku aga lähedal ei olnud ja tsistern ning ärakuivanud joogitiikki asusid küllalt kaugel, ei tulnud mul siin tegelikult peaaegu üldse moskiitode käes piinelda.
Järgmisel hommikul tuli tööle veel umbkaudu tosin pärismaalast. Nad elasid üsna kauges külas, mis pidi kuskil võsas asuma. Nad tulid muuladel ratsutades; mõnel polnud ei sadulat ega jaluseid. Teistel oli küll puusadul, kuid puudusid ratsmed – neid asendas looma koonu ümber seotud köis.
Need inimesed olid põllutööga troopikas muidugi rohkem harjunud kui meie, kes me peale pika neegri olime kõik linlased. Aga nad noppisid meist hoopis vähem ja pidid tegema palju pikema lõunapausi. Kummatigi ei puutunud see meisse ja sellepärast pead murda polnud kah õieti vaeva väärt.
Palka maksti meile laupäeviti. Nii vaevarikka tööga teenitud nappidest krossidest lasksime endile anda parajasti niipalju, kui vajasime järgmise nädala toidumoona ostmiseks. Ülejäägi jätsime farmeri kätte, kuna isegi ühe niklitüki taskushoidmine poleks olnud midagi muud kui kiusatus teistele. Endastmõistagi töötasime ka pühapäeval. See andis meile napilt ühe kilo pekki või viis kilo kartuleid – lõpetasime ju sel päeval töö juba kell kolm, et ennast vähemalt kordki nädalas pesta ja higist vettinud, ööd ning päevad seljas kantud riidetükke vees loputada.
Hiinakas ja Antonio olid läinud lähimasse, umbes kolme ja poole tunnitee kaugusel asuvasse kauplusse, et meie kõigi jaoks osta seda, mida olime maisipaberile kirja pannud. Sinna sirgeldatud hieroglüüfe võisid dešifreerida ainult sisseostjad, kellele pidime fantastiliste märkide tähenduse suuliselt põhjalikult selgeks tegema. Järgmisel pühapäeval tuli siis ostusid tegema minna minul ja Charleyl.
Sel pühapäeval aga kadus Charley istandusest juba kella kahe ajal. Ta läks oma puuvillakotiga kaalu juurde ega tulnud enam tagasi.
Kui meie koju jõudsime, olid Sam ja Antonio juba kraamiga tagasi.
«On üks vilets ja jõle tassimine,» ütles Antonio. «Ega ta olnudki nii vilets!» rahustas Sam.
«Vakka, sa kollane põrgupoeg, mida sina oma koormakandja minevikuga küll tassimisest mõistad?» karjus Antonio. Sealjuures istus ta kastile, mis tema all katki ragises ja tuju muidugi põrmugi ei parandanud.
«Kuulge, Antonio, miks te siis mister Shine`ilt ei palunud muula või eeslit?» küsisin.
«Aga tegingi ju seda. Mister Shine keeldus. Ta ütles mulle ja Samile: «Kuidas võiksin teile anda muula? Ma ei tunne ju teid sugugi_ Olete minu juures paar päeva töötanud, asju teil kaasas ei ole, dokumente pole kah, ja kui need teil oleksidki, ei tarvitse nad võib-olla tegelikult teile kuuluda, igatahes ei saa ma endale nende dokumentide eest osta uut muula, kui te selle lähemas asulas maha sahkerdate ja oma nägu enam siia ei näita.»
«Omast kohast on tal õigus,» arvasin, «meie seisukohast vaadatuna on see aga suur närusus. Kuid mis me saame parata!»
Ning parajasti siis, kui me nii kenasti koos olime, et arutada kõigi maade tööliste lemmikteemat ja endale rohkem kopsujõuga kui tarkusega selgitada seda õiguolukorda, mis inimesed kogu maailmas jagab kurnajaiks ja kurnatavaiks, muidusööjaiks ja kehvikuiks, tuli Abraham kuue kana ja ühe kukega – ta oli nad jalgupidi kokku sidunud ja nööriga pead alaspidi üle õla riputanud.
Must poiss heitis puntra maha, kus linnud asjatult püüdsid jalule tõusta või köidikuist vabaneda.
«Nõnda, fellers,» irvitas ta, «nüüd võite mult saada mune. Võtan teilt üheksa sentaavot tükist, teen odavalt, sest olete ju minu töökaaslased. Linnas maksab muna kümme, isegi üksteist.»
Vahtisime üksisilmi kord kanapundart, kord irvitavat Abrahami. Säärasele ärile polnud keegi meist mõelnud, ometi oli kõik nii selge, nii lihtne ega nõudnud absoluutselt mingit erilist intelligentsi; igaüks meist oleks niisama hästi võinud nõnda talitada. Sarn Woe ei tundnud mingit kadedust, mingit kiivust, küll aga imetlust hakkaja linnukasvataja vastu; ometi näis talle häbistavana, et üks neeger oli teda ausa kõrvaltulu väljanuputamisel üle trumbanud.
Meie silma all, isegi mitte üle öö, vaid kolme pärastlõunatunni kestel oli ühest kehvikust ja ekspluateeritavast saanud produtsent, ettevõtja. Oma töötasu eest oli ta ostnud kanu, meie elatisvahendeid. Tema polnud mingit toidukraami tuua lasknud ja omavahel arutasime juba, kuidas talle võimatuks teha näppamist, milleks ta säärases olukorras muidugi oli sunnitud. Aga tema tegi meid peenelt tolaks. Ta varus mune ja vahetas nende vastu vajalikku riisi ja ube. Oleksime meie tema kaupa boikoteerinud, võis ta ju järgmise palgapäevani tappa kuke või isegi mõne kana. Järgmisel hommikul oli Abrahamil neli muna. Äri võis alata.
Pidasime mune pekist või lihast veel suuremaks luksuseks. Nüüd aga olid nad nii ahvatlevalt käepärast, neid võis valmistada kiiremini kui mingit teist toitu ja selletõttu võisime hommikuti kõhtu täita millegi muu ja toekamaga kui lahja kohvi ja õhukese praetud leivatükiga. Ja me ei tahtnud ega suutnudki enam sellest himuroast loobuda. Leidsime äkki, et me munadeta juba enne saagikoristuse lõppu alatoitluse kätte kärvame, kui meil aga tõesti õnnestukski seni vastu pidada, oleksime ikkagi nii kurnatud, et meid mitte keegi iialgi tööle ei võtaks. Orje hoitakse ikka heas toitumuses otsekui hobuseidki, pajatas meile Abraham vanaisalt kuuldud õpetusi korrates; vabade tööliste priskus aga ei lähe korda ühelegi hingele. Kui neil palgast paremaks ninaesiseks ei piisa ning neist järele jääb ainult nahk ja luu, antakse neile jalaga.
Sääraseid tähelepanuväärseid, teaduslikult muidugi täiesti põhjendamata ja läbinisti vääri vaateid esitas Abraham loomulikult ainult selleks, et oma munakaubale aktiivset ja kestvat minekut kindlustada. Meile sai niisugune vaade inimsuhetele selgeks seda enam, et just Abraham oli meid eile katkestanud keset seda elavat arutelu, milles kahtlemata, kuigi mitte munade kaudu, oleksime jõudnud täpselt sama lõpliku maailmakäsituseni.
Lisaks kõigele muule pikendas heasüdamlik Abraham müüdud munakauba eest tasumist lähema palgapäevani. Ta talitas nü tõepoolest heast südamest, kuna ei tahtnud, et tema kallid töökaaslased hilisemail elupäevil, niisiis pärast koristustöid, alatoitluse tõttu mättasse läheksid.
Kolm päeva hiljem ei saanud me enam mõista, kuidas olime üldse kunagi ilma munaroata toime tulnud. Mune söödi hommikueineks, neid võeti kaasa lõunaks, ja õhtuks olid nimelt munad, me küpsetasime neid koguni leiva sekka, et ainult säilitada vajalikku töövõimet edasisteks elupäevadeks.
Abraham tundis linnukasvatust, seda ei saa salata.
Ta toitis oma sulgloomi rikkalikult maisiga. Ülepäeviti asus ta pärast pimenemist kotiga teele, et farmeritelt maisi osta. Mõnikord läks ta juba kella kolme ajal põllult koju, et kanade eest nagu kord ja kohus hoolitseda. Maisiostudelt tuli ta aga tagasi ikka alles siis, kui meie juba ammu magasime.
Kuus kana ja kukk oleksid otsekui meie vajadusi juba ette aimanud ja tegid kõik, mida inimene suudab, ei, mida kana suudab, et meid ähvardava alatoitluse eest kaitsta. Ja rikkalikult saadud maisi eest andsid nad õiglase vastutasuna rohkem, kui kanakohustused tavaliselt ette näevad.
Esimesel hommikul olid kanad, nagu juba märgitud, munenud neli muna, teisel seitse, kui me aga selle võimalikkuses kahtlesime, viis Abraham järgmisel hommikul meid pesadeks ülesriputatud kolme vana kõrkjakorvi juurde ja lubas vaadata oma silmaga. Ja me loendasime sel kolmandal hommikul, et kanad olid öö jooksul munenud seitseteistkümmend muna. Et me neid mune päevapuhtel isiklikult näinud ja isiklikult loendanud olime, ei kahelnud me nüüdsest peale enam Abrahami kanade munemisvõimes,