Puuvillanoppijad. Bruno Traven
järjest rabada, kuna oli ainult kaks vahetust, kuid töö käis vähemalt derricki all, kus päike nii lausa lagipähe ei kõrvetanud. Sealjuures võis juua steriilset jäävett niipalju kui tahad. Ennekõike aga sai, nagu mister Shine nii õigesti ütles, inimese kombel süüa, sulle anti taldrik, nuga, kahvel, supilusikas, teelusikas, alustass ja klaas, võisid istuda pingile laua taha – selle oli puusepp küll üsna rohmakalt kokku löönud, kuid sul oli ikkagi laud, oli tõeline pink. Ei tarvitsenud nagisevalt kastilt alla küürutada ja otse maapinnale asetatud pannilt toitu helpida. Ei tarvitsenud kohvi segada sellesama lusikaga, mis äsja rasvastest kartulitest välja tõmmati. Leib, mida söödi, polnud söeks kõrbenud ega kliistrina kleepuv. Mustad, alati kivikõvad oad lakkasid olemast söömaaja tähtis koostisosa. Ei magatud laineplekitahvlil igasuguse küljealuseta, vaid hästiõhutatud barakkides, puhastes välivoodites, pehmetel madratsitel, hästi kaitstuna loorõhukese moskiitovõrgu all. Iga päev sai dušši, oli olemas WC. Olin sootuks unustanud, et maamunal veel midagi säherdust leidub. Romantika on ilus, väga ilus! – Eemalt nähtuna. Vähemalt kaugusest, mis lahutab mugavat kinotooli ekraanist. Seal ekraanil on kõik need võsa ja ürgmetsa kangelased tütarlaste unistusteks, naistes aga kutsuvad nad esile abielulahutamismõtteid. Tegelikult uuristavad need kangelased söögi juures nina ja hõõruvad nii seda kui teist oma istme või lähima käepärase lauaplaadi külge. Ning sellest võib veel avalikult rääkida. Kui jutustada juba rohkem, mitte küll kohe kõike ja mitte veel kõige halvemat, siis muunduks kirev liblikas uuesti kõige ilgemaks röövikuks. Aga kõigest hoolimata leidub romantikat õliväljalgi, mis esimesel pilgul paistab nii troostitult proosaline ja igav nagu mõni söekaevandus Hernes. Romantikat tuleb ainult osata näha ja leida.
Lahkumisel senistest töökaaslastest polnud mul midagi tähtsamat, kui tasuda viimse sendini Abrahamile muna-arve. Oleksin ma talle kas või kümme sentaavot võlgu jäänud, oleks ta hakanud mulle unes kummitama ja kuni Paraguaini järele jooksnud.
Kui tulin naftacampi ja mänädzeriga rääkisin, ei imestanud ta põrmugi, nähes uut drillerit säärastes kaltsudes ja hilpudes, millega Euroopas ükski inimene ei võiks ringi joosta. Siin ollakse kõigega harjunud. Valged töölised, kõik ühtlasi gringod, olid rõõmsad,. et driller Dick sai asendaja ega tarvitse seega campist Iahkuda; ta oli armastusväärne ja lõbus poiss, kes viibis campis juba sellest ajast, kui paigaldati esimene post derricki jaoks. Mehed asusid mind mukkima: üks tõi särgi, teine püksid, kolmas sokid, neljas töökindad. Jah, kindad, sest ameerika tööline ei tee töö juures käsi mustemaks, kui just tingimata tarvilik. Ükski neist polnud õppinud mingit kutsetööd, nagu see Euroopas tavaline on, aga igamees oskas autot juhtida, rikkeid kõrvaldada, aurumasinaid parandada või tööriistu valmistada. Võib-olla mitte just nii puhtalt ja oskuslikult kui inglise, saksa või prantsuse tööline, aga neid, mis olid tehtud, kõlbas kasutada, ja üksnes see oligi tähtis nii tegijale endale kui ka nendele, kes selle eest maksid.
Kui olin oma vahetuse lõpetanud, ütles mulle mister Beales:
«Jah, vennas, võite jääda drilleri täispalgaga.»
Aga Dick paranes rutem kui me kõik olime arvanud, ja nii pidin ma jälle minekut tegema. Hüvastijätul andis Dick mulle kakskümmend dollarit ekstra oma taskust reisirahaks, ja tehku ma endale üks kena päev, nagu ta ütles.
Kui ma nüüd mänädzerilt oma palga kätte sain, ütles see:
«Kuulge, Gales, kas te saaksite siin kuskil ühe nädala või nii ümber luusida?»
«Jah,» ütlesin, «see poleks raske. Lähen mister Shine’i poole, seal saaksin küll mõnda aega asuda. Aga miks?»
«Keegi töömees naabercampisfi tahaks neljateistkümneks päevaks puhkusele minna – üles Ühendriikidesse. Niisiis võiksite kaks nädalat olla talle asendajaks. Järgmise kuu algusest.»
«Nõus!» ütlesin. «Te peaksite aga siis store’i mister Shine’i nimele minu jaoks teate jätma, kui lood niikaugele jõuavad.»
«Hästi, tehtud!» sõnas mister Beales.
11
Nii kõmpisin järgmisel hommikul jälle mister Shine’i juurde ja küsisin, kas mul oleks võimalik elada mõned päevad katusealuses, mis varemgi oli mulle peavarju pakkunud.
«Muidugi,» ütles farmer, «nii kaua kui iganes soovite.»
Selgitasin talle lugu lähemalt, ühtlasi pärisin, mis on saanud mu siinsetest töökaaslastest.
«Ah,» vastas mister Shine, «pikk neeger lahkus kohe pärast teid, arvan, et Floridasse. Aga või see minu mure on. Väike neeger, teda kutsutakse Abrahamiks, näib aga olevat üsna peenike võrukael.»
«Kuidas nõnda?» küsisin.
«Ta müüs mulle kanu, häid munejaid kanu, nagu ta ise kinnitas. Ta oli need indiaanlastelt ostnud – üks peeso tükk, nagu ma vahepeal kuulsin. Minu käest nõudis ta poolteist peesot. Maksingi talle nende eest nõnda, sest linnud olid hästi toidetud. Kuid heade unejatega vedas ta mu sisse, see must kurat. Munemisest nad küll suuremat ei hooli. Aga noh, eks liha ole kah midagi väärt.»
«Ja kuidas on pilusilma ja mõlema mehhiklasega?»
«Nemad läksid esmaspäeval väga varakult siit mööda. Nägin neid aknast. Niipalju kui tean, suundusid nad Pozosesse. See jaam asub lähemal tollest, kust teie tulite. Ka tee on parem, sest praegu kasutame meiegi seda jaama, varematel aastatel aga käisime ikka teistes. Ometi on Pozose asukoht meile soodsam, ainult et sinna polnud juurdepääsu. Aga kui tulid naftamehed, rajasid nad tee. Soovitan seda teed teilegi, kui uuesti tagasi lähete, seal võite mõnikord autotki kohata ja sellele peale saada. Muide, miks tahate peatuda katusealuses? Võiksite ju elada majas.»
Puhkesin naerma.
«Ei, mister Shine, tunnen seda maja liiga hästi. Kikivarvulgi ei tahaks ma sinna astuda. See on sulaselge moskiitopõrgu.»
«Noh, nagu teile meeldib. Olen selles hoones kogu oma perega elanud viisteistkümmend aastat. Moskiitod meid just eriti ei tüüdanud. Kuid teil võib õigus olla. Kui säärast maja kauemat aega ei asustata ja küllaldaselt ei õhutata, koguneb ruumi muidugi igasuguseid elukaid. Pealegi pole ma hoone juurde juba veerand aastat jalga tõstnud ega tea aimatagi ta praegust olukorda. Ja vististi ei lähe ma sinna järgmiselgi veerandaastal. Mis on mul sealt otsida? Kuna seal on olemas joogikoht ja ümberringi küllaldaselt rohtu, lasen ajuti sinna ajada hobused ja muulad. Aga nagu ma ütlesin, mulle on ükspuha, kuhu te endale korteri valite. Mind te ei sega, pühapäeviti aga võite tulla siia alla ja meiega koos tassi kohvi juua ning tüki kooki süüa.»
Nii asusingi jälle oma katusealusesse. Lõkke süütasin nüüd otse katusealuse ette – maja juures, kus muidu oli olnud meie ühine tulease, polnud ju nüüd enam jutupuhumisi, kuna kõik olid sealt kadunud.
Elasin imekaunis üksinduses. Minu ainsateks seltsilisteks olid üksnes sisalikud, kellest kaks minuga kolme päeva jooksul nii harjusid, et unustasid kogu oma sünnipärase arguse. Kärbseid, kes otsisid minu söömaaegade raasukesi, napsasid nad otse minu jalgadelt.
Päeval lonkisin lähedases võsas või vaatlesin loomade elu või lugesin campist kaasa toodud ajakirju.
Veega võisin lausa priisata, nii rikkalikult oli seda, sest vahepeal oli mõned korrad tugevasti sadanud ja tsistern maja juures oli kolmandikuni täidetud. Me olime ju toona kogumisrennid korda seadnud.
Võisin ennast pesta ja harrastada koguni seda luksust, et uhtusin end veega kaks korda päevas. Kohvi keetsin tohutul hulgal, osalt et aega viita, osalt et juua endasse säherdune varu, mis võimaldaks taluda uut mitmepäevast trampi läbi veetu võsa. Et mul raha oli nüüd ohtrasti, olin store’is võinud teha tublisti ostusid ja elasin nüüd tõesti häid päevi. Muretuna, nälga või janu tundmata, soovi kohaselt siestat pidades, kus ja millal ja kui. kaua tahes ringi hulkudes – vaba mees vabas troopikavõsas. Minu käsi käis hästi. Ja ma nautisin seda tunnet täiesti teadlikult.
Mind varustav veetsistern asus teatavasti vanale majale õige lähedal. Iga kord tuli mul sinna minekuks oma katusealusest väljuda umbes kakssada viiskümmend sammu.
Vee