Puuvillanoppijad. Bruno Traven
peotäitki maisi. Kuidas võivad kanad korralikult muneda, kui neid hästi ei toideta? Vaadake minu kanu! Ma ei koonerda maisiga. Aga selle eest linnukesed kah annavad mulle midagi. Tuleb neid ainult hästi ja rikkalikult sööta ning otstarbekalt hooldada, siis täidavad kanadki oma kohust. Seda õpetas mulle minu kallis vanaema Susanne, ta oli väga tark naine, võite mind uskuda, fellers. That’s a fact!»
Nojah, uskusimegi teda. Tõendid olid ju oma silmaga näha.
9
Sel õhtul pärast sööki läks jutt jälle küsimusele, kui palju meile pärast koristustöid raha jääb. Seekord mune ei mainitud, samuti mitte Abrahami, kes istus samas.
Üksmeelselt jõudsime aga sel õhtul järeldusele, et peame töövõime säilitamiseks korralikult sööma, et me aga ei töötaks üsna asjatult või orja kombel üksnes söögi eest, peaks meil olema koristustööde lõpul teatav summa säästu, seega siis, lühidalt ja selgelt, meie töötasu on liiga madal. Kui me kilo eest saaksime kuue sentaavo asemel kaheksa, tuleksime parajasti toime.
Selle mõttega läksime magama.
Niipea kui teisedki töölised olid järgmisel hommikul põllule jõudnud, läksid Antonio ja Gonzalo nende juurde ja teatasid, et kavatseme nõuda kaheksa sentaavot kilost, lisaks kaks sentaavot juurdemaksu seni nopitud kilode eest. Need inimesed, kes olid kõik sõltumatumad kui meie, kuna neil olid oma maalapikesed, nõustusid sellega ilma pikemata.
Antonio ja Gonzalo, samuti kaks teistest töölistest läksid nüüd kaalu juurde ja ütlesid mister Shine’ile, mis lahti on.
«Ei,» vastas mister Shine, «seda ma ei maksa, ma pole ometi peast põrunud. Nii palju pole ma veel iialgi maksnud! Sellest ei tule midagi välja!»
«Hüva,» ütles Antonio, «siis teeme lõpu. Läheme juba täna oma teed.»
Vahele segas nüüd üks kohalikest töölistest:
«Kuulge, senjoor, me ootame kaks tundi. Mõtelge järele. Kui te siis veel «ei» ütlete, saduldame oma muulad. Küllap hoolitseme sellegi eest, et te ei saa enam ühtki inimest.»
Niisiis oli kogu konverents lõppenud. Neli delegaati läksid põllule tagasi, tegid teatavaks eitava vastuse, ja kõik inimesed jätsid oma read sinnapaika, läksid puude alla ning heitsid magama. Kui minagi olin teel puude poole, hõikas mister Shine eemalt:
«Hei, Gales! Tulge momendiks siia!»
Läksin tema juurde. «Noh,» ütlesin talle juba lähenemisel. «kui te ehk arvate, et mina siin vahemeest mängin, siis eksite, mister Shine. Oleksin ma farmer, siis seisaksin teie poolel ja läheksin koos teiega läbi vedelast ja paksust. Aga et ma pole farmer, vaid farm-hand, liitun oma töökaaslastega. Te ju mõistate seda?»
«Kahtlemata, Gales,» vastas ta, «ja minu eesmärgiks polegi teid enda mesti meelitada, kuna teie üksinda nagunii kogu puuvilla ära ei nopi. Aga arutagem seda kõike kord rahulikult.»
Mister Shine süütas piibu ja pakkus minulegi tubakat. Tema vanem poeg, umbes kahekümne kuue aastane, süütas sigari, teine poeg, perekonna noorim, vahest ehk kahekümne kahe aastane, kooris aga higist vettinud paberist välja tüki närimiskummit ja pistis põske.
«Teie olete noppijate hulgas ainus valge. Ja kuna ma teile juba kaheksa sentaavot maksan, olete õigupoolest erapooletu ja võite siin kaasa rääkida. Ega te pole ometi teistele sellidele öelnud, et kaheksa saate?» lisas mister Shine ja võttis piibu suust.
«Ei,» ütlesin. «Selleks pole mul olnud vähimatki põhjust.»
Dick, vanem poeg, ronis veoautosse, nõjatus vastu puuvillapalli ja kõlgutas kastiveerel jalgu.
Pet, noorem, istus rooli juurde, nätsutas vahetpidamata kummit ja põrnitses enda ette.
Vana toetus vastu autot ja õiendas lakkamatult kirudes oma piibuga, mis pidi kord kustuma, kord umbe jääma, kord uut tubakat vajama, kuigi piibupõhi polnud .veel hoopiski puhtaks põlenud.
Kogu ärritus, mis farmeris möllas, avaldus üksnes piibu kallal urgitsemises.
Umbes viis minutit ei lausunud keegi sõnagi. Siis pahvatas Pet äkki:
«Tead mis, daddy, mina sinu asemel maksaksin ilma pikema jututa.»
«Jah, sina!» karjus mister Shine raevukalt. «Sina maksaksid. See ei tule ju sinu taskust, niisiis on väga kerge maksmisest rääkida. Aga siis tõmban ma selle sinu taskurahast maha.»
«Seda sa ei tee, daddy, või sa peaksid mulle raha andma ka müüdud puuvilla eest, teisiti oleks ebaõige.» «Ohoo! Naera või puruks. Raha müüdud puuvilla eest? Olen ma siis müünud kas või näputäitki? Gales, mitte üht punast krossi pole mulle veel pakutud. Ja missugune puuvill on tänavu! Alaska kõige valgem lumeräitsakas peaks selle ees häbenema. Ja vaadake korraks siia, Gales.» Ta rapsas päris enda kõrvalt ühe kupra, sirutas selle üsna mu nina alla ja muljus sõrmedega. «Kõige pehmem udusulg on selle kõrval okastraat. Jah, Gales, öelge nüüd ometi kord kah sõnakene! Ärge seiske siis nõnda, nagu oleksite keeletuks jäänud!» «Aga ma olen ju erapooletu,» laususin nüüd.
«Jah, tõsi, olete erapooletu. Kuid suu võiksite ikkagi korraks lahti teha!»
Talle oli tähtis ainult kedagi leida, kellele vastu vaielda.
Siis nihutas Dick end pisut mõnusamalt istuma ja sõnas venival häälel aeglaselt ning rahulikult: «Tahaksin sulle midagi öelda, dad.»
«Sina? Jah, sina oled just see paras.»
«Kui ei, siis ei. Mul on aega küll. Puuvill kuulub sulle, mitte minule.»
Aga kui Dick nüüd uuesti laskus trotslikku vaikimisse, ütles vana äkki päris vihaselt:
«Eh, olgu veel kord neetud, eks siis räägi juba! Või pean ma ehk siin seni seisma, kuni kogu puuvill ära mädaneb ja ussitab?»
«Näed sa, dad, seda ma just mõtlengi: mädaneb. Kui mehed lahkuvad, pole meil teisi kuskilt võtta. Laseme aga inimesi linnadest siia kühveldada, peame maksma rohkem reisiraha, kui asi väärt.»
«Räägi ometi kriips kiiremini!»
«Aga ma pean ju enne ikka mõtlema, mis ma öelda tahan. Vaata, dad, üks sähmakas vihma juba tuli. Ja kisub kangesti sinnapoole, et tuleb väga varane sajuperiood või terve nädal paduvihma. Siis on kogu puuvill mokas, soppa pekstud, ja sa võid kaua oodata, kuni leiad säärase, kes ostab sinult puuvilla asemel liiva. Mida varem meie puuvill «ginned» ja turule viidud, seda parem on hind. On turg kord juba üle kuhjatud, võime rõõmsad olla puuvillast kahekümne või kahekümne viie sentaavose kahjuga lahti saades, kui me teda üldse kuhugi müüme ja ta meile kaela ei jää. Siiamaani oleme olnud väga varakult platsis ja jõuame turule esimeste hulgas.»
«Olgu veel kord neetud, poiss, sul on kuradima õigus! Viis aastat tagasi olin sunnitud müüma puuvillakilo kolmkümmend sentaavot esialgsest hinnast odavamalt, sealjuures pidin veel seisma nagu vilets kerjus, kes mangub tükki leiba. Aga ma pole siiski läinud päris ogaraks, et kaheksa sentaavot maksta! Varem olen maksnud isegi ainult kolm, halva saagi puhul neli. Ei, see on otsustatud, parem mädanegu ja hallitagu just nagu ta seal seisab, by Gosh! kümme korda, enne kui ma järele annan.»
Seejuures äigas ta käega põõsasse, justnagu oleks ta selle liigutusega tahtnud kogu põllu lagedaks pühkida. Siis viis raev ta teisele mõttele:
«Aga kogu selles loos on süüdi ainult võõrad, välishulgused. Nemad ässitavad siin inimesi üles. Nendel on lõuad ikka ammuli. Meie rahvas siin on alati rahul. Jah, teie kah, Gales, teie olete samuti üks neist mässumeestest, kes kõik pahupidi pööravad, meilt maa ära võtta ja sängi tagumiku alt ära kiskuda tahavad. Aga minu juurde ole,te tulnud valel aadressil.»
«Kui te mind mõtlete, mister Shine, siis laske aga käia. Olgu muuseas märgitud, ma pole teile mingit põhjust andnud väita, kas ma olen üks nendest või mitte.»
«Ärge tükkige sekka, jutt pole ju sugugi teist. Teid pole ma üldse mõelnud. Aga maksma ma ei hakka ja asi vask!»
«Noo kuule’s,