Kogutud teosed II. Eduard Vilde
loomuga Leenugi ehmus.
«Ui, sa taevas, mis härral viga on?» hüüdis ta lävelt, millelt ta ligemale ei usaldanud minna.
Haige pööras näo aeglaselt ja nagu ebausklikul hirmul Leenu tumeda kogu poole. Näha oli, kuidas ta võitles, et rahu koguda, oma lõdisemist varjata. Ta püüdis ennast üles upitada, oli seks aga liiga nõrk. Leenu asus talle appi.
«Aita mind sängi, mul – mul pole õieti midagi …»
Kui ta oli voodisse saanud ja Leenu teda hoolsasti vaibaga oli katnud, ütles kapten vagusama, aga ikka veel väriseva häälega:
«Miks ei tule Maarja? Ütle, et Maarja tuleks minu juurde!»
Leenu täitis käsu ja Maarja astus mõne aja pärast kambrisse. Ta nägu oli tusane ja ta tegi, kui oleks ta ei tea kui unine, ehk ta küll haige karjumist niisama selgesti oli kuulnud kui Leenugi.
«Istu minu juurde, Maarja, mul on sinuga kõnelda,» ütles kapten nii tõsisel ja kindlal toonil, kui see tal võimalik oli.
Maarja võttis sängi ees istet, mässides end väristades suurräti sisse, mille ta piha ümber oli tõrmnanud. Ta oli tumm.
«Maarja, kas usud, et seal üleval elab igavene kohtumõistja, kes igaühele ta patud nuhtleb, kes iga süü peale on raske karistuse pannud? Mina usun seda, sest see kohtumõistja on minule ennast ilmutanud. Iialgi enne ei ole ta seda teinud ja ma olin ta unustanud, aga nüüd – nüüd, kus ta mind hakkab kutsuma… Neid hirmsaid unenägusid, mis mind mitmendat ööd hirmutavad, ei oska ma sulle rääkida, ja heledal päevaajalgi näen juba õudseid viirastusi. See kõik käib meie süü kohta, kõik näitab hoiatades ja ähvardades sinu ja minu peale …»
Ta rääkis selge, sisendava häälega, aga ta silmad vaatasid nagu sonijal ainiti lakke.
Maarja raputas end nagu liivas lömitanud kana ja ütles siis kuivalt:
«See tuleb vist su unerohust, mida sa enesele nii palju naha alla süstid ja sisse võtad …»
«Ei, Maarja. Ära usu seda. Kas sa ei tea, et inimene, kel surm ligidal, näeb asju, mis jäävad teiste eest varjule? Ja et surija vaim ette tunneb, mis teda ootab? Mina usun taevast kohtumõistjat, sest ma nägin teda natukese aja eest pilvedelt maha näitavat sinu ja minu peale, näpuga, mis kumas kui tuli, ja meie ees irvitas põrguvürst ja hakkas meid oma riiki vedama
«Need on haige inimese lummutused, ei muud midagi,» tähendas Maarja tasa ja istus, nagu ei julgeks ta kuhugi vaadata, liikumata paigal.
«Lummutused ja viirastused – olgu, aga neil on oma sügav tähendus … Või tahad öelda, et sa ei karda nuhtlust või et sul ei ole teda karta?»
«Sellega katsun kuidagi valmis saada … Aga – õieti – mis rasket kurja ma’s nii olen teinud!»
Pool-imetlev, pool-hukkamõistev ilme värises haige suu ümber. Ta pidas vaheaega. Siis lõi silmad kurvalt ning paluvalt Maarja peale.
«Usu mind, Maarja, ma ei tõuse sest tõvevoodist enam üles, ma tunnen seda. Mind kutsutakse, ma kuulen, ma kuulen juba kutsuja häält … Anna mulle oma käsi, Maarja.»
Tüdruk tegi seda.
«Enne minu surma laseme endid laulatada,» rääkis Anderson pehmelt, meelitavalt. «Sa kuulsid mult juba, kui armas sa mulle oled. Aga nüüd enam ei sunni mind mu lihalik armastus seda nõuet sulle ette panema, vaid palju kõrgemad, pühamad põhjused. Ja neid on mul mitu. Esiteks: ma tahan anda oma lapsele isa ja ema. Ta ei tohi kord põlastusega oma vanemate peale mõelda, teades neid rikutuina, roojastatuina. Kas saad aru selle põhjuse pühadusest?»
Maarja vaikis.
«Teine põhjus,» rääkis kapten edasi, «puutub kõigepealt sinusse. Kas võib sul olla nõu süüd uue süüga varjata? Tehtud kurja teise kurjaga matta? Kas oleks sul tõesti süda meest, keda sa armastad, nii nurjatult petta? Sa võiksid ja suudaksid tema kõrval aastakümneid elada, kui sul niisugune võlakoorem hinge rõhumas? Mis silmadega vaataksid sa tema peale? Mis südamega paneksid käed ta kaela ümber? Vasta mulle!»
Maarja rätik oli nii kõrgele nihkunud, et ta tema poolt nägu varjas.
«Loodan ka sellega valmis saada,» ütles ta räti tagant.
«Kas arvad?»
«Ma – loodan.»
«Vaene laps! Kui see lootus aga nurja läheb? Mõtle üksnes selle peale, kui su vääratus avalikuks saab? Mis siis? … Aga kui sul tõesti nii õel süda oleks, et sa suudaksid rahu leida külma verega endistele süüdele uusi juurde teha, hauani valetada ja petta inimest, kes sind usaldab ja vahest ka armastab, kui see s i n u l oleks võimalik – m i n u l m i t t e. Sinu peigmees on minu sõber. M i n a ei või teda petta. Mul oleks tast hale meel. Minu lese võib ta kosida, minu – armukest ei pea ta mitte kosima. Selle eest tahan muret kanda kui ristiinimene ja kui sõber. Ma vannun sulle, ma pean sõna … Kas sa oled nüüd nõus, et me endid laulatada laseme? Kirikuõpetaja on homme siin.»
Sügav vaikus järgnes. Muud ei olnud kuulda kui haige kippari rasket, radisevat hingetõmbamist ja väljas sahisevat kerget vihma. Maarja näost ei saanud Anderson midagi lugeda, sest see oli pööratud kõrvale ning oli räti varjus. Ta märkas ainult, et ta käed räti all niperdasid. Sõna ei tulnud tal suust.
Kibe, peaaegu vihane oli vaade, millega kapten mõõtis tüdruku liikumata kogu.
«Ma tuletan sulle ka veel meelde, mis küll enesestki mõista, et sa minu lesena terve mu vara pärid, ja see on kaunis suur. Muidu peaksid oma viie tuhande rublaga rahule jääma – see tähendab, kui ma sedagi sinult veel ära ei lase võtta ning oma lapsele kinnitada.»
Maarja tõusis istmelt.
«Ja kui sa mitte ei sure?»
Nagu piitsahoop käis see küsimus haigele näkku. Ta ajas enda poolküljekile ja kustunud silmadest vallandus sädemesarnane põlev pilk. Siis hakkas ta naerma. Seda kähisevat, õõnsalt tümisevat naeru oli vaikses poolpimedas toas, südaöö ajal, otse jube kuulda.
«Ma tahan sinu otsust kuulda,» ütles ta viimaks validalt, käskivalt.
«Ma tahan aru pidada,» vastas Maarja.
«Kui kaua?»
«Kuni tuleb tohter.»
Ja Maarja astus kiirel sammul kambrist.
«Kuni tuleb tohter,» kordas kapten ja langes patjadesse tagasi. «Ta ei usu mind, ta arvab, et tahan teda tüssata …»
Juba sama öö vältel läks kippari haigus nii kardetavaks, et arsti järele saatmisega pilkugi kauemini ei tohtinud viivitada. Andersoni enese süü oli, et tohter oli seni käimata, sest arstid olid talle vastumeelt oma keeldude ja noomitustega morfiumi suhtes. Pealegi oli ta seekord enesele kindlaks usuks võtnud, et ta surema peab – mida võis seal arst aidata? Arsti järele ei saatnud ta ka mitte ise, vaid seda tegi kohalik mõisavalitseja, Andersoni hea tuttav, kes teda kauema aja tagant jälle kord oli vaatamas käinud. Haige olekut nähes oli ta esimene töö saata mõisast käskjalg linna tohtri järele. Haige ise saatis ainult kirikuõpetaja järele.
Mõlemad jõudsid pea ühel ajal pärale. Kui arst peale pikemat uurimist patsiendi kallal haigetoast välja astus ja Andersoni päevilise ratsa kirikuapteeki läkitas, astus Maarja talle paluva küsimusega vastu:
«Ärge pange pahaks, tohtrihärra, kas meie peremees jääb elama?»
Arstil oli tõsine nägu, ta hõõrus mõtiskledes lõuga. Peremehe elu pärast nii mures olevale tüdrukule hajaselt silma lüües kehitas ta õlgu ning kostis:
«Harra Andersoni haigus on kardetav. Tema nõrkus teeb muret. Te olete teda nähtavasti puudulikult toitnud. Aga elulootus ei ole seepärast veel kadunud.»
Maarja oli kuulnud, et tohtrid ikka nõnda räägivad, kuigi nad selgesti teavad, et surm on niihästi kui kindel. Maarja kuulatas seda otsust suure hardusega ja kirikuõpetaja must kogu, istudes ametikuues saalis ning oodates haige kutsumist, – see must kogu ei olnud Maarja meelest enam nii õudne …