Kogutud teosed II. Eduard Vilde
olnud enam muud järel kui vari, mis pidi varsti kaduma. Kas võib seesugune haige veel elama jääda? Võib niisugune muld veel kauemini inimeste sekka jääda? Ei, ei! Ole julge, Maarja!
Maarja aga ei ole veel julge. Ta läheb ja kummardub sügavasti haige üle ja salvab teda maona kõrva hüütud küsimusega:
«Paul, kas tunned, et hakkad surema?»
Haige lööb silmad lahti – missugused silmad! Jõuab Maarja tarida seda ilmatäit mürgitatud armastust, põlevat kurvastust, sügavat põlastust, mis paiskub sest pikast mõistvast pilgust.
«Võid olla julge – ma suren.»
Veel tunnistab haige silm Maarja jääkülma nägu, veel otsib ta sellest näost nähtavasti midagi, mida ta võiks armastada, austada. Aga vist ei leia ta midagi. Haige pigistab silmad uuesti kinni, aga ripsmete vahelt poevad tasa-tasa kaks pisarat välja, mis otsivad teed üle kurdunud ja koltunud põskede. Jäädes peatuma mõnes eriti sügavas voldis, läigivad nad seal nii kaua, kui Leenu tuleb ja nad valge rätiga tasakesi ära pühib.
Kui tüdruk on eemale astunud, läheneb Maarja jälle haigele. Jälle kummardub ta tema üle ja hüüab talle midagi kõrva:
«Olen sõnakuulelik ja täidan sinu viimase soovi: mul pole enam midagi laulatuse vastu.»
Haige soovib eelkõige pihtida. Ta annab kirikuõpetajale lühidalt, aga tõsisel patukahetsusel seletust oma vahekorrast Maarja Koiduga. Nende patune ühendus kandnud paraku patuvilja. Lapsuke olevat Tallinnas ühes perekonnas kasvatada. Isa oma testamendis olevat tema tuleviku eest muretsenud. Kirikuõpetaja võtku – haige palub seda härdalt – lapsukest ta hingeõnnistuse poolest meeles pidada, kui ema temaga jääb lähikonda elama. Ja siis esitab haige kippar õpetajale liigutava palve, et teda ta kaassüüdlasega usu ja seaduse kohaselt ühendataks, nii et laps saaks vanemad, kelle peale mõelda tal kord häbi ei oleks …
Kirikuõpetaja trööstib surijat, annab talle andeks ta patuse armastuse ning jagab talle siis püha verd ja ihu. Ja kui ta tema kaassüüdlasele on noomivaid sõnu rääkinud – Maarja teeb, kui nutaks, aga vett ei ole tal silmis, need on kuivad, põuased, põlevad – siis järgneb lihtne ja lüheldane laulatus. Enne kui saabub käskjalg apteegist rohtudega, on kapten Paul Anderson ja Maarja Koit abielusidemega seaduslikult ühendatud.
Nad on kui mees ja naine ausate inimeste kilda vastu võetud.
Üksnes surm lahutab neid.
Ja samal tunnil jõuab Mait Näkisaar kodupaika.
Maarja ei tea, et ta on tulnud, ja Mait ei tea, mis on sündinud. Ja Maarja ootab Maitu ja Mait tuli Maarja pärast. Mis nüüd, kui –
Millised hingelised ja ihulised tegurid ja mõjurid küll kapten Andersoni haigusse nii imelikult mõjusid, et arst, kes järgmiseks ööks teda valvama oli jäänud, hommikul võis otsustada, haigus olevat peale ägedat kriisi pöörde võtnud – p a r a n e m i s e poole? Ei tea, aga midagi erilist tunnete näol pidi selle pöörde juures kaasamõjuv olema, sest arst pani kohe peale laulatust tähele, et haige rahutus hakkas vähenema, kuigi ihuvalud ehk endisteks jäid. Haige oli nagu sisemist karastust ning kinnitust saanud, mis aitas teda valule võimsalt vastu panna. Haigel läks järgmisel ööl korda morfiumi abil, mille arst isegi pidi tarvitusele võtma, mõneks tunniks magama jääda. Ja kui ta ärkas, tundis ta oma suureks üllatuseks, et tal uus veri soontes tiirles.
Mis tunnetel ta naine sõnumi sellest vastu võttis? Keegi ei jälginud seda – ei arst ega Leenu ega päeviline. Neil kõigil oli ainult hea meel, et surma suus olnud ligimene on hädaohust sammukese eemale pääsenud, ja oletasid vist, et ka noorik sellest rõõmustab. «Sa halastus,» õhkas Leenu käsi ristitades, «missuguse õnnega see tüdruk küll kokku on saanud! Sohkis omale rikka ja peene härra meheks nagu pilvist! Räägi nüüd veel, et külatüdruk ei või prouaks saada! Va pentsik mees see kaptenihärra!»
Noore «proua» nägu jäi aga kinniseks ja kahvatuks, nagu ta laulatusest saadik oli olnud. Mitte puna märkigi ei tulnud ta põskedesse, kui arst teatas, et kartused haige pärast sedapuhku võivat lakata.
Sedapuhku. See tähendas arvatavasti seks päevaks. Sest arst ei või niisuguseid liiga äkilisi pöördeid usaldada. Nad ei ole sagedasti muud kui eluküünla heledam loitmine kustumise eel. Seda mõtet väljendaski tohter ka nooriku vastu. Ja nüüd lihvatas selle põskede üle jälle nagu värvikam jumestus.
Arst kutsuti päeva jooksul mõisa, ühe teenija haige lapse juurde. Ta jättis noorikule ja Leenule õpetusi maha, kuidas haiget kohelda, ning lubas ööseks jälle tagasi tulla. On aga midagi ootamatut märgata, siis pidi temale kohe järele saadetama.
Haige sängi ees istus seepeale noor emand. Kippar oli tema seltsi jälle igatsenud ja Maarja oli, nagu ta oli öelnud, sõnakuulelik. Nad rääkisid vähe teineteisega; haigele näis sellest küllalt olevat, et naine ta lähedal oli ja et ta temale näkku võis vaadata. Kapteni silmast olid kõik tumedad tundepeegeldused kadunud, ta pilk oli lahke ja leplik.
«Sa oled parem?» algas noorik pika vaikimise järel, mis teda raskesti oli rõhunud. «Jumal tänatud,» lisas ta imeliku piiksuva häälega juurde.
Anderson naeratas nukralt.
«Parem? Ma olen praegu parem. Aga mis ma ennustasin, jääb tõeks. Sinna ei aita ükski ajutine paremus.»
«Sa arvad, et – et sa –?»
«Et ma terveks ei saa. Ma ei a r v a seda mitte, ma t e a n seda. Mul on tundmus, kui oleksid minu valud ühte kohta pugenud, mis üksnes veel mu ihus terve oli ja neile veel vastu pani. On mu tõbi selle viimasegi ihunurga õõnestanud, siis on ots käes ja see tuleb siis seda rutemalt.»
Maarja tegi teist juttu.
Ka haige läks jutukamaks. Ja mida kauemini ta uurivad silmad noore naise ilusal näol viibisid, seda õrnemaks muutus ta hääl ja seda hellemad olid ta sõnad. Kummaline kannatlik haledus paistis kogu ta olekust. Ta kõneles abikaasa ja lapse tulevikust enda surma järel, andis õpetusi ja head nõu, avaldas soove ja palveid. Poole sõnagagi ei puudutanud ta Mait Näkisaart ega midagi, mis Maarja teise mehelemineku peale oleks sihtinud. Ta seletas, kuidas Maarja ja laps nii testamendi kui ka lihtsalt seaduse järgi tema ainsad pärijad olevat ja et ta testamendis, mille ta Maarja linnasoleku ajal kirjutanud, kirikuõpetaja nende eestkostjaks määranud. Ta rääkis sooja, sulava häälega, nagu täidaks ta rinda suur rahuldustunne, et ta maailmas peale patu ometi ka midagi head ja õiget on teinud.
Mida ligemale jõudis õhtu, seda selgemaks hakkas osutuma, et Anderson enda oleku üle õige otsuse oli andnud. Valuraputused läksid sagedamaiks ning rängemaiks ja ta ütles tundvat, et ta jõud imelise kiiruga kahanevat. Ta hingeldas ja lõõtsutas, äge palavik näis uuel hool ta verd keetvat. Juba oli segaseid sõnu kuulda ja ta silmad langesid peaaegu nähtavalt ikka enam auku.
Noorik ruttas toast kööki. Tahtis ta mõisa arsti järele saata või ei suutnud ta mehe surmavõitlust pealt vaadata? Köögis seisis üks kalamees külast, kes kapteni tervise järele oli tulnud küsima. See teatas muuseas, et Mait Näkisaar tulnud eile koju.
Maarja nihkus seda sõnumit kuuldes tagurpidi kuni ukseni, mille piida najale ta tuginema jäi, nagu võideldes äkilise pööritusega.
«Sooh,» tegi ta siis rahulikult.
«Küllap temagi tahab teada, kuidas käib kapteni käsi,» tähendas kalamees.
«Võid öelda, et elulootused on otsas – täiesti otsas,» vastas Maarja ja ruttas köögist. Ta jättis tohtri järele saatmata ja Leenule ütlemata, et haige kurdab jälle suuremat valu.
Rahutult rändas ta ühest toast teise. Mait Näkisaar siin! – see mõte näis panevat ta sisemise elu kihama. Kui ta kapteni kolm kambrit risti-põigiti oli läbi luusinud, vahel peatudes, vahel hetkeks mõnele istmele laskudes, astus ta viimaks kikivarvul haigetoa ukse taha ja kuulatas hinge peatades ja kõrva ukse vastu vajutades. Ta kuulis valusat ägamist. Ruttu põgenes ta jälle tubadesse, tulles pilgu aja pärast uuesti kuulatama … Nüüd korraga oli ta meelest, kui hüüaks haige tema nime. Veel kord ja veel kord. Aga Maarja ei läinud. Ka ei saatnud