Kogutud teosed II. Eduard Vilde
tead, Maarja, siis puges uhkusevaim minu sisse, ja see haugub mulle nüüd alalõpmata: Mait, ole mees, katsu saada ka jõukaks isandaks! Püüa rikkust taga, rikkus annab sulle üsna teise elu … Aga kuidas peab minusugune rikkaks saama? Ausal viisil muidugi. Vargile minna – see on ka nii, kuidas ta on. Inimene peab kartma jumalat ja politseid. Kuidas võiks Mait Näkisaar rikkaks saada? Kas sina ehk tead, Maarja?»
Maarja ei teadnud. Vahest ei mõelnud ta seeüle järelegi. Kuulatas ainult ammuli sui poisi imelikku juttu ja silmist paistis nagu hämmastunud kartus.
«Sa ei tea,» naeratas Mait ja hakkas piipu toppima. «Pole ka ime – ei ma tea isegi veel selgesti. Tean üksi, et mul on suur uhkusevaim sees … Raha korjata, hoidlikult elada – jumal teab, seda ma ei oska. Kui palk käes – alerait! – paari päevaga läbi mis läbi! Ehk kui suur ongi siis minusuguse palk! Ametis tõusta pole ka võimalik – tüürmanni või kipparit ei või koolitamata laevamehest saada, nii palju on kindel. Madrus, igavene lihtmadrus – see on kõik. Susi söögu mind aga, kui ma eluaegseks tõrvalakkujaks peaksin jääma! Seda ei ole! Seda ei luba mu uhkusevaim …»
«Mis nõu sul on?»
«Küsid ju, nagu tunneksid hirmu, et tahan oma hinge ära sarvikule müüa! Ära karda. Kas tead, Maarja, mis mul mõttes siputab? Ma tahan nii kaua otsida ja nuhkida, kuni leian rikka naise … Üksköik kus – siin või teisal. Rikkaid tüdrukuid leidub, seda on ennegi olnud … Soo, nüüd said aru. Mõistad nüüd isegi, kuidas on meie mõlema vahe …»
Maarja oli tumm. Ta sõrmed nabistasid ja küünistasid räti narmaid. Ta pööras näo halli hämariku all mustava mere poole ja vahtis laiul silmil kaugusesse. Nagu mingit vastust oodates vaikis ka Mait ja popsis piipu, mille suitsurõngad tuul ruttu laiali kandis.
«Kui palju peaks su naisel raha olema?» küsis Maarja järsku, nagu ärgates.
«Mida rohkem, seda parem,» naeris noor laevamees. «Aga kas tead, Maarja, meil ei maksa sest asjast pikemalt rääkida. Mul on kodus kolud kokku panna, sest homme kaunis vara – tuhknai, Tallinna poole! Õhtu vaja taadi seltsis veeta – ega tea, millal jälle poega näeb … Mis ma sulle veel tahtsin öelda: ära jää kurjaks mu peale! Olen kord va veidra meelega tuulepea, kes sulle meheks vahest ei kõlbakski … Kas tead, Maarja, sinusugune tüdruk võib veel kullatud mehe saada. Saada minusugune narr kus kurat ja ole jälle va rõõmus, käbe plika! Sul on kapteni juures hea koht – päris proua põli. Mehi saad kui tatikaseeni – ärgu olgu sul muretki.»
Ta sirutas käe jumalagajätmiseks välja. Maarja ei võtnud vastu. Ei pannud tähelegi. Vahtis ikka veel aiva mere poole, milles lahtised kohad jääparvede vahel mustasid otsekui värsked hauad.
«Ma ei taha teisi!» tuli vihane, põlglik sosin tüdruku suust.
«Ära räägi lapsejuttu …»
«Ma ei taha! Ma ei taha!»
«Pagan võtku – mis sul siis just minust –»
Mait jättis sõna pooleli. Ta jäi lahtise suuga ja pea lollakal näol vahtima, kuidas Maarja silmist purskusid pisarad – nii äkitselt, nii metsikult nagu mäestiku allikaist … Kuid kaua see ei kestnud. Räpakalt pühkis neiu oma laud jälle kuivaks ja pisaratevool oli sedamaid suletud.
«Kui palju peab su naisel raha olema?» kordas Maarja kuivalt ja validalt.
«Vaeh, kuidas ma seda tean nii lopsupealt öelda, – mida rohkem, seda parem!» vastas Mait. «Hem, noo – vahest kas niigi palju, et võiksin kuskil linnas midagi peale hakata – laevameeste pood, trahter, – või ehk nii palju, et võiksin paar jullat või ilusa kuunari osta, kus oleksin ise kippar ja veaksin ranna ääri mööda kaupu … Kuis ma seda praegu juba täpilt pean teadma?»
Maarja poolt ei tulnud nüüd jälle tükil ajal sõna. Ta oli mõttes. Silmad püüdsid nagu vägisi pimedusest kaugele-kaugele läbi tungida, nii salapärane ja põnev pilk oli neil.
«Mait, kuule! – Kui mul nii palju raha oleks, nagu soovid – mis siis?»
«Sinul? – Hähähä!»
«Kui mul aga oleks – ütle, mis siis?»
«Sa oled püstinaljakas!» naeris Mait edasi. «Kui sul o l e k s – hähä! – Eks sa tea, kui sant mees on see «oleks» … Jah, kui sul oleks, mis siis veel! Mis seal siis veel küsida! Kui sul oleks, siis võtaksin su kannapealt ära.»
«Kas pead sõna, Mait?»
«See poleks raske.»
«Sa jätaksid teised niisama rikkad kõrvale ja võtaksid minu?»
«Võtaksin sinu – jumala eest! … Ma ütlesin ju, et sa mulle väga meeldid …»
«Vannu, Mait!»
Maidu laialt naerev nägu läks korraga tõsiseks. Seda tegi kas Maarja toon, mille sarnast Mait temalt enne vist iialgi ei olnud kuulnud, või tuli see ehk sellest, et ta korraks Maarjale näkku juhtus vaatama. See nägu oli kõvaks ja nurgeliseks tardunud.
«Mis sul on, Maarja?»
«Vannu, et sa mu võtad, kui mul raha on!»
«Sul raha? Sul raha? Kas sul on siis raha?» hüüdis Mait kitsikusse aetuna. «Ma pidasin su juttu naljaks – teed aga näo nagu mõni prohvet … Kas sul on siis raha?»
«Ehk võin saada.»
«Kust sa võid saada? Sa oled vaenelaps. Rikkaid sugulasi sul ka ei ole.»
«On. Mul on vana haiglane tädi, see on rikas, ja lasteta, ja ta –»
Maarja hääl muutus sosinaks.
«Kus sul on niisugune tädi?» päris Mait uskumatult, kuid nähtava põnevusega.
«Ta on – on Saare – ei mitte – kuidas seda hüütakse? – S o o m e m a a l, ta on, – jah, Soomes …»
Mait hakkas hoide naerma. Ta avaldas seeläbi kahtlust. Et aga Maarja nägu ikka veel «prohvetlikult» tõsiseks jäi, lisas ta kergemal toonil:
«Võin vanduda küll, kui just soovid. Ja jaksan ka sõna pidada … Aga kuule, Maarja, ehk läheb liiga kaua aega, kuni oma tädilt need tuhanded kätte saad? Teise inimese surma oodata – see on mõnikord igav asi.»
«Kui palju annad mulle aega?»
«Noh, ütleme paar – ütleme kolm aastat. Nii kaua võin oodata – olen ju veel noor. Aga mitte kauem … Parem juba, Maarja, ütleme kaks aastat – kes teab, mis siiski võib juhtuda.»
«Kas vannud sedagi?»
«Vannun, kui tahad … Sa tead, ma ei valeta ega murra sõna, ja kui keegi tohiks öelda, et Mait Näkisaar ei ole aus ja ustav poiss, selle lööksin siiasamasse maha … Nüüd aga, Maarja, las mind minna! Taat ootab … Jäägu, kuidas rääkisime – jumalaga!»
Maarja võttis ta käe. See oli nii soe, Maarja omad jääkülmad ja kohmetanud.
«Millal saab sind jälle näha, Mait?»
«Võib-olla tulen tulevaks talveks; võib-olla jääme laevaga kuhugi kaugemale jäässe; võib olla, et olen maailma teises servas, – siis mitte … Head õhtut, Maarja!»
Ta vabastas käe ja pööras selja. Korraga tundis ta Maarja käsivarsi oma kaela ümber …
«No noh! No noh!»
Tüdruk vahtis talle näkku, innukalt oodates. Et aga Mait uuesti oma nurisevat «no noh» kuulda laskis, tõmbas tüdruk käed tagasi ja tegi kiiresti minekut.
«Kui ta oleks vanatüdruk ja tahaks noort poissi ja kõneleks ning teeks selle tõttu rumalusi, siis peaksin seda nõtruseks. Siis võiks naerda ja andeks anda. Aga nii, nagu ta on – noor, priske, väle tüdruk, kuigi natuke nii – nii – vanad naised ütlevad, edev – aga nii, – mis ajab teda minu järele jooksma? Sihuke tüdruk ei peaks meest saama? Mis peavad siis vanad ja inetud tegema! Neidki võetakse. Mis pagan ta minust õieti leiab? Seda tahaksin teada saada. Vanatüdrukul on nõtrus – aga temal?»
Neid mõtteid