Kogutud teosed II. Eduard Vilde
kes sa oma vandumisega olid! … Nali on ju nali ja tühine kõik, mis ta sulle loris, – aga just nalja pärast ei tohi mees oma sõna anda, veel vähem vanduda! … Mida inimene kõik ei plära – ei asja ees, teist taga! … Säh, nüüd võib viimaks veel öelda, et olen talle lootusi andnud! – Kurat!»
Selle tugeva lõppsõna järel vaikis Mait tüki teed. Siis mõnas ta edasi.
«Halvaks läheb teine mu meelest, mida rohkem ta peale mõtlen! … Tüdruk, kes ise ennast topib … tüdruk, kes vägisi … tüdruk, kes poisi kaela – pääh! … Kust peaks ta neid tempusid olema õppinud? Talutüdruk! Linnas – jah, seal! … Mõisas oli teine, sai sealt lahti – ütleb, proua tigeduse pärast, – aga mõisas – ega see veel ole linnas, kus tütarlapsed, nagu olen näinud …» Mait köhis ja nuuskas nina ja pühkis habet, enne kui pomises edasi … «Mõisas – ega tea? Mõlemad tudengid, paruni pojad – vanem esimene tükimees – Aga tühja ka! Mehele, mehele – see’p see on! Mis tüdrukuil meie päevil muud! … Aga tüdruk, kes ise ennast topib – pakub – vägisi – pääh!»
Ta kiirendas samme, ja tuhkjat teed vandudes ruttas ta pimeduses väikese rannaküla poole, mille mustavad hurtsikud kalda käänu tagant hakkasid nähtavale tulema.
Rohkem kui Maidul oli Maarjal mõtteid ja tundmusi. Ta jooksis paarsada sammu tagasi vaatamata, peatus siis valjusti tuksuval rinnal ning püüdis noormehe kaugenevat ilmingut põõsaste vahelt, mis siin kohal kallast palistasid, silma saada; ta nägi Maitu veel, aga varsti kadus selle kõrge kogu pimedusse ning ühe kaldakühmu taha, ja Maarja seisis üksinda madalas lepikus, mille märjad külmad urvad tema käsi ja õhkuvat nägu puutusid.
«Maarja!» hüüdis ta iseennast; ta ei teadnud, miks ta seda tegi, aga pakitsev süda käskis nagu häälitseda. Ta raputas pead ja püüdis naeratada, tundis aga ise, et see ei läinud korda.
«Maarja.» sosistas ta peatselt uuesti, ja enam mõeldes kui rääkides lisas ta juurde: «Mis sa tegid? … Ei, mis sa t a h a d teha?»
Ta toetas oma äkki raskunud keha maha suurele niiskele raudkivile, mis seisis siin jalgtee ääres. Kohendas juukseid, kohendas rätti ja hoidis pahemat käsivart tugevasti rinna vastu.
«Ma tahan teda saada,» jätkas ta ise mõtisklemist; «seda ma tean, et ma teda saada tahan, enesele võin seda öelda – Jah, enesele, aga ma ütlesin ka t e m a l e! Häbi! Häbi! …» Ta kattis hetkeks näo, tõstis aga ruttu seda südimalt pead.
«… Miks häbi? Kellele muule võisingi seda öelda, kui mitte talle enesele? Ei ühelegi muule – iseenesele ja temale … Ma usun teda nii, ma usaldaksin kõik ta kätte – kõik, kõik, hinge ja elu! Üksi tema kätte … Kas vahest teine temasugune mees –? Tema näoline, tema jutuga, tema suurune, niisama hea süda – sama habe – samad silmad – just nii suur ja tugev – karvapealt tema ja tema, – kas ma seda teist? … Ei! ei! – Polegi ju teist! Teisi on – aga teda ei ole. Temasugust mitte … Ja siis: kui palju minusugune siis teisi näeb? Kuhu kaugemale minusugune saab? Kust ta temasugust otsib? Keda näed, seda tunned ammugi. Nende seas ei ole teist Maitu …»
Maarja tõusis, istus aga sedamaid nagu jõuetult kivile tagasi.
«See’p see on – s e d a ma tahan Maidult – tema ausaks naiseks. Muidu –» Maarja naeratas kibedalt – «muidu – sa heldeke, muidu võiks kõik! … Teisi- missuguseid teisi ei ole! Mõtlen nende suurte, nende peente peale – hahaha! … Tema aus naine – see’p see on, Maidu naine – seda, seda, seda tahan! … Sest ilmas kaduma minna on hirmus! Ja kui kergesti ei või kaduma minna! Aga kaduma minna, kui juba muidugi oled üksinda ilmas! Ükski ei armasta sind, ükski ei küsi su järele, – ei ainust tõsist sõpra, kõik petavad ja valetavad, – mahajäetud, pilgatud – Oh, ei,» hüüdis ta poolkarjudes, «mitte üksi ilmas! Ennem, jah ennem juba – »
Värin vapustas ta keha. Ta kargas püsti. Põõsast lendas lind vurinal välja – Maarja vaatas ehmudes üles, tõmbas räti silmadeni näo ette ja tegi argse rutuga, poolpõgenedes minekut.
Kitsas lepikusiil jäi selja taha, rada viis kaunis järsust kaldakõrgustikust üles ja nüüd algas liivaka põhjaga harv nõmmemännik. Sammaldunud madal rohukulu tikkus siin ja seal lume ja lumise liiva vahelt välja ning jala all veeresid ühtepuhku niisked käbid. Mere poolt kuuldus tumetasane ragin ja mändide ladvikus vihises tuul nii salalikult, nii meeltrõhuvalt.
Puude vahelt vilkus nüüd tulehelk. Otse sinnapoole, männiku idaserva, viis vähe looklev rada, ja varsti oli Maarja jõudnud väikese üksiku puuhoone juurde, mis oli ehituslaadilt meie maa rannaäärsete suvemajade moodi, tuletades aga meelde ka mõnd metsavahi- või jahimaja. Ta oli korstnaga, ühekordne, aga kõrge krohvitud vundamendiga, nii et sisseminek sündis kaunis kõrge puutrepi kaudu. Maja seisis küll männiku all ning põhjapoolse küljega kaldakõrgustiku veerel; tema ümbruses oli aga küllalt nii palju lagedat, et trepiesisele väikesele lilleaiale ja maja külgedel ning tagaotsas kaunis laialisele uibuaiale ruumi jättis, kus mustavaid peenraid, raagus viljapuid ja marjapõõsaid oli näha.
Siin majas elas ja tema omanik oli kapten Anderson, viletsa tervise pärast ametist lahkunud rikas vanapoiss, kes kolme-nelja aasta eest oli siia asunud, omandades mõisaomanikult maja ning väikese krundi. Maarja teenis sügisest saadik tema juures toatüdrukuna ja ühtlasi keetjana. Välise ja muu mehetöö tarvis pidas kapten külast käiva palgalise. Ta ise elas täiesti üksikult. Ei olnud ta läheduses peale paari koera, mõne võõramaa linnu ja ühe väikese ahvi ainust hingelist, ei olnud tal külastki käimas sugulasi, sõpru, tuttavaid, välja arvatud vahest meremees Mait Näkisaar, kelle kui ainuma lähedal elava ametivenna vastu Anderson teatavat sõprust ilmutas.
Maarja jooksis trepist kiiresti üles ja astus, niisama tasa avades kui kinni pannes, ruumikasse kööki. Aga ettevaatusest hoolimata kuuldi toas tema tulekut.
«Maarja!» hüüdis lähema kambri ukse tagant poolvärisev, otsekui roostetanud, ent mitte kare ega pahane mehehääl.
«Rebane, kes sa kõik haistad ja kuuled!» siunas Maarja tasakesi, astus aga, kui ta suurrätiku oli ümbert heitnud, rutusti tuppa.
See oli kapten Andersoni lugemis-, kirjutamis- ja suitsetamistuba. Neljanurgeline suur ruum kollaseks värvitud krohvseintega, valgeks lubjatud lae ning helevalgeks küüritud laudpõrandaga. Oma sisemise seade ja ehte poolest avaldas ruum «kaugel käinud ja palju näinud» reisimehe maitset: seintel rippus kõiksugu hoiuväärilisi sõjariistu kõverast türgi mõõgast indiaanlaste tapakirve ja neegrite vibupüssini; võõramaa jahimälestusi elevandikihvadest kaljukitse-sarvedeni; siis kõiksugu haruldasi kive, pille, ja konnakarpe ning muid leiuesemeid maalt ja merelt. Riiulitelt vaatas maha täistopitud kaugemaa sulg- ja muid loomi. Akende ees suuremates ja väiksemates traatpuurides, kudistas kirjusulgseid linde, nende seas paar papagoisid laest rippuvatel kiikpuudel, ja põrandal ning toolidel ronis väike hispaania ahv, tehes oma kelmistükke kahe kena, haruldast tõugu koeraga, kes lamasid kirjutuslaua ette laotatud tiigrinahal.
Kõige haruldasem selles haruldases ümbruses oli aga majaisand ise. Teda nähes pidi võõras kõigepealt kohkuma, siis halbu tundeid saama ning viimaks vaesest mehest aiva heldima.
Kapten Anderson on näost väävelkollane. Kuigi sel näol on palju lihavat paksust ja laiust, seisab nahk tema peal ometi nii paljudes kortsudes ja kurdudes, et meest võiks saja-aastaseks mullakeseks pidada. Tema silmadel on ähmane, klaasine läik ja ta peast on juuksed peale kerge halli härmatise kadunud – ta näib selle peaga nagu kana udusulil. Kippari käed värisevad, silmad pilutlevad ja huuled liiguvad vahetpidamata: ta nagu püüaks viimaseid vastastikku kasta. Kogu ta lai, ümarik, sidrunkollane nägu on habemest täitsa lage. Anderson ei ole veel viitkümmend aastat vana, aga kes teda esimest korda näeb, peab tahtmata mõtlema, et ta nii oma ihu vanaduse kui ka tervise poolest haua äärel seisab.
Kippar Anderson, vaene, on morfiumi ori ja ses haiguses parandamatu. Kord hirmsa laevaõnnetuse tagajärjel närvihaigeks jäänud, hakkas ta arsti käsul seda rohtu unepuuduse vastu tarvitama. Aga nagu tuhanded enne teda, sattus õnnetu kippargi salaliku mürgi meelevalda, ilma jõudu leidmata sellest loobuda.
Ta pidi ameti maha jätma ning otsima vagusas,