Lohejooksja. Khaled Hosseini
meil minna, Assef,” palusin, vihates värinat hääles. „Me ei sega ju sind.”
„Oh, segate ikka küll,” sõnas Assef. Ja ma nägin väriseva südamega, mille ta oli taskust välja õngitsenud. Muidugi. Tema roostevabast terasest nukid helkisid päikese käes. „Sina segad mind isegi väga. Tegelikult segad sa mind rohkem kui see hazara siin. Kuidas sa võid temaga mängida, temaga rääkida, lasta tal end puudutada?” rääkis ta, hääl vastikusest nõretamas. Wali ja Kamal noogutasid ning mõmisesid heakskiitvalt kaasa. Assefi silmad tõmbusid pilukile. Ta raputas pead. Kui ta jälle rääkima hakkas, kõlas ta hääl niisama hämmeldunult, nagu oli ta ilmegi. „Kuidas sa saad teda oma „sõbraks” nimetada?”
Aga ta ei ole minu sõber! peaaegu purskasin. Ta on minu teener! Kas ma tõepoolest mõtlesin niimoodi? Muidugi ei mõelnud. Ei mõelnud. Kohtlesin Hassanit hästi, nagu sõpra, isegi paremini, rohkem kui venda. Kui see aga nii oli, siis miks ma kunagi ei kutsunud Hassanit mängima, kui Baba sõbrad oma lastega meile külla tulid? Miks mängisin ma Hassaniga vaid siis, kui kedagi teist lähedal ei olnud?
Assef tõmbas nukid peale. Heitis mulle jäise pilgu. „Sina oled probleemi osa, Amir. Kui niisugused idioodid nagu sina ja su isa ei võtaks neid inimesi oma majja, oleksime neist praeguseks juba vabanenud. Nad kõik läheksid mädanema Hazarajati, kuhu nad kuuluvadki. Sina oled Afganistanile häbiks.”
Vaatasin ta hullunud silmadesse ja nägin, et seda ta mõtleski. Ta tõepoolest tahtis mulle haiget teha. Assef tõstis rusika ja hakkas minu poole tulema.
Minu selja taga oli ärev kiire liikumine. Silmanurgast nägin Hassanit kummardumas ja kiiresti püsti tõusmas. Assefi pilk vilksas millelegi minu taga ja ta silmad läksid üllatusest pärani. Nägin midagi imestusetaolist Kamali ja Wali näol, sest ka nemad nägid, mis mu selja taga toimus.
Pöörasin ringi ja seisin silmitsi Hassani kadaga. Hassan oli laia elastse paela kogu pikkuses taha tõmmanud. Lingus oli kreeka pähkli suurune kivi. Hassani kada oli sihitud täpselt Assefi näkku. Ta käed värisesid väljavenitatud elastse paela pingutamisest ja laubal pärlendasid higipiisad.
„Palun jäta meid rahule, agaa,” sõnas Hassan kindlal toonil. Ta oli pöördunud Assefi poole sõnaga „agaa” ja mul vilksatas peast läbi mõte, mis tunne oleks elada niisuguse sissejuurdunud hierarhilise kohatunnetusega.
Assef kiristas hambaid. „Pane see ära, sina emata hazara.”
„Palun jäta meid rahule, agaa,” kordas Hassan.
Assef naeratas. „Vahest sa pole märganud, et meid on siin kolm ja teid kaks.”
Hassan kehitas õlgu. Võõrale võis paista, et ta ei karda. Kuid Hassani nägu oli minu kõige esimene mälestus ja ma tundsin selle kõige peenemaid värahtusi, tundsin iga ainsamatki varju ja grimassi, mis kunagi üle selle vilksatas. Ja ma nägin, et ta kartis. Ta oli täis hirmu.
„Sul on õigus, agaa. Aga vahest sa ei märganud, et mina olen see, kelle käes on kada. Kui sa teed kas või üheainsa liigutuse, siis tuleb sinu hüüdnimi muuta „Assef-Kõrvaõgijast” „Assef-Ükssilmaks”, sest ma olen selle kivi sihtinud sinu vasakusse silma.” Ta sõnas seda nii kindlalt, et isegi mina pidin pingutama, et kuulda hirmu, mida teadsin peitumas tema rahuliku hääle taga.
Assefi suu moondus. Wali ja Kamal jälgisid seda muutust nagu omamoodi lummuses. Keegi oli nende jumalale väljakutse esitanud. Alandanud teda. Ja mis kõige hullem – see keegi oli kondine hazara. Assef viis pilgu kivilt Hassanile. Ta uuris pingsalt Hassani nägu. See, mida ta seal nägi, pidi olema teda veennud Hassani kavatsuste tõsiduses, sest ta laskis rusika alla.
„Sa peaksid minust midagi teadma, hazara,” sõnas Assef tõsiselt. „Ma olen väga kannatlik inimene. See asi ei lõpe tänasega, usu mind.” Ta pöördus minu poole. „Ka sinu jaoks pole see lõpp, Amir. Ühel päeval kohtume veel silm silma vastu.” Assef taganes sammukese. Ta jüngrid järgnesid talle.
„Sinu hazara tegi täna suure vea, Amir,” ütles Assef. Siis pöörasid nad ümber ja kõndisid minema. Ma jälgisin, kuidas nad künkast alla läksid ja müüri taha kadusid.
Hassan üritas kada värisevate kätega vöö vahele suruda. Ta suu kõverdus millekski, mis pidanuks olema julgustav naeratus. Tal oli vaja viit katset, enne kui ta sai püksinööri kinni seotud. Kodu poole minnes ei kippunud kumbki meist rääkima, värisesime, kindlad, et järgmise nurga taga varitsevad meid Assef ja ta sõbrad. Seda nad aga ei teinud ja see oleks pidanud meile veidike lohutust pakkuma. Kuid ei pakkunud. Kaugeltki mitte.
Järgmise paari aasta jooksul olid sõnad majanduse areng ja reform sageli Kabuli elanike huultel. Konstitutsiooniline monarhia oli hävitatud, asendatud vabariigiga, mida juhtis vabariigi president. Lühikeseks ajaks pühkis üle maa noorenemise ja eesmärgi tunne. Inimesed rääkisid naiste õigustest ja moodsast tehnoloogiast.
Ja suuremas osas – ehkki uus juht elas arg’is, Kabuli kuningapalees – läks elu samamoodi edasi nagu enne. Inimesed käisid laupäevast neljapäevani tööl ja kogunesid reedeti parkidesse, Ghargha järve kallastele, Paghmāni aedadesse piknikut pidama. Reisijaid täis mitmevärvilised bussid ja veoautod veeresid läbi Kabuli kitsaste tänavate, neid suunasid pidevad hüüded autojuhtide assistentidelt, kes seisid harkisjalu sõidukite tagumistel kaitseraudadel ja karjusid rämedas Kabuli aktsendis suunajuhiseid. Eid’iks, kolmepäevasteks pidustusteks pärast püha kuud ramadaani, pandi Kabulis selga kõige paremad ja uuemad rõivad ning mindi oma peredele külla. Inimesed embasid ja suudlesid ja tervitasid üksteist sõnadega: „Eid mubarak”. Õnnerikast eid’i. Lapsed avasid kingitusi ja mängisid värvitud kõvakskeedetud munadega.
Sellel varahommikul 1974. aasta talvel mängisime Hassaniga õues ja ehitasime lumekindlust, kui ilmus Ali ja kutsus Hassani sisse. „Hassan, agaa sahib tahab sinuga rääkida!” Ta seisis eesukse kõrval, riietatud valgesse, käed torgatud kaenlaaukudesse, hingeõhk aurupahvakutena suust väljumas.
Hassan ja mina naeratasime teineteisele. Olime tema kutset kogu päeva oodanud, sest see oli Hassani sünnipäev. „Mis see on, isa, kas sa tead? Kas sa ütled meile ka?” päris Hassan. Ta silmad särasid.
Ali kehitas õlgu. „Agaa sahib pole mulle seda öelnud.”
„Jäta, Ali, ütle meile,” käisin talle peale. „On see joonistamisraamat? Vahest uus püstol?”
Nagu Hassan, nii oli ka Ali võimetu valetama. Igal aastal teeskles ta, et ei tea, mida Baba oli Hassanile või minule sünnipäevaks ostnud. Ja igal aastal reetsid teda ta silmad ja me meelitasime uudised temast välja. Kuid paistis, et seekord rääkis ta õigust.
Baba ei unustanud kunagi Hassani sünnipäeva. Algul tavatses ta Hassanilt küsida, mida too sooviks, kuid siis loobus, sest Hassan oli alati liiga tagasihoidlik, et tegelikult midagi soovida. Nii et igal talvel valis Baba ise midagi välja. Ühel aastal ostis ta Hassanile Jaapani mänguveoauto, järgmisel aastal elektriveduri ja rööpad.
Eelmisel aastal oli Baba üllatanud Hassanit nahkse kauboikaabuga, just niisugusega, nagu oli Clint Eastwood kandnud filmis
„The Good, the Bad, and the Ugly” –, mis oli kõrvale tõrjunud meie endise lemmikvesterni „The Magnificent Seven”. Kogu selle talve kandsime kaabut Hassaniga kordamööda, ja lumehunnikute otsa ronides ning teineteist surnuks tulistades üürgasime täiest kõrist filmi kuulsat meloodiat.
Me võtsime eesukse juures lund täis saapad jalast ja kindad käest. Kui me fuajeesse astusime, leidsime Baba istumas malmahju ees, kus leegitsesid puud, koos lühikest kasvu kiilaneva indialasega, kes kandis pruuni ülikonda ja punast lipsu.
„Hassan,” sõnas Baba häbelikult naeratades, „saa tuttavaks oma sünnipäevakingiga.”
Vahetasime Hassaniga arusaamatuses pilke. Kuskil polnud näha kingipakki. Ei kotti. Ei mänguasju. Ainult Ali, kes seisis me selja taga, ja Baba tolle kleenukese indialasega, kes paistis natuke matemaatikaõpetaja moodi olevat.
Pruunis ülikonnas indialane naeratas ja ulatas Hassanile käe. „Mina olen doktor Kumar,” sõnas ta. „Tore sinuga tuttavaks