Toomas Nipernaadi. August Gailit
parvega jõgesid mööda liuglen, selleks on mul teised põhjused. Maid uurin mina ja inimesi panen tähele; kus aga leian varga või masuurika, selle toimetan trellide taha. Ning sinustki, Habahannes, ei mõtle ma head, ei, põrmugi mitte. Kas pole sinagi nooruses võõrastel hobustel kihutanud ning võõrastes aitades öösiti ringi luusinud?”
Habahannesel kukkus piip suust, kuid ta ei tõstnud seda maast üles.
„Hull, hull!” kähistas ta ülekeevas vihas. „Parvepoiss on hull!”
„Pole hull ühtigi,” lausus Nipernaadi muheldes, „küll mina tean Habahannese patte. Arvad, et asjata aega kulutan ja loran samuti muidu ajaviiteks? On ka minul küllalt sõpru kõrgete härrade hulgas ning nende abiga saame ka Habahannesest jagu!”
„Hull, hull!” karjus Habahannes ning lidus kui tuul kodu poole. „Orjad kokku, koerad kokku, parvepoiss tuleb lapikuks peksta!” karjus ta õue jõudes. „Vargaks sõimab mind, türmiga ähvardab, ma olla vaesem kui kerjus! Ning tema varandused olla suuremad kui kaks kuningriiki kokku, nõnda ta raibe rääkis!”
Ta ei suutnud enam taltsutada oma viha. Kui aga Mall käskivalt ja kalgilt talle otsa vaatas, jäi ta korraga vaikseks ja väikeseks ning hakkas üksikasjaliselt tütrele jutustama oma käigu tulemusi.
„See on alles kena poiss!” hüüdis Mall vaimustusega.
„Kena jah, kus sa tollega!” lausus Habahannes mõnitavalt. „Sõimata ja kiidelda oskab teine küll, nii et sul juuksed peas püsti tõusevad.”
„Aga ehk on rikas,” kahtles Mall, „mis ta muidu sellest räägiks?”
„Ah on või? Ehk ei ole või?” arutas Habahannes. „Mine neid praegusi inimesi tea, ise kui karjapoiss, aga taskud raha täis kui puru. Ega ta muidu minu varandust nõnda põlgaks ja tolle käbi juures istuks. Midagi tal peab ikka olema, kas mõni maja linnas, mõni vürtspood või mõni pudukauplus. Ehk ongi need tema palgid, mis sel kevadel siit mööda parvetati, poisid sõitsid ees ja peremees viimse parvega järele? Küllap vist, küllap vist, seepärast ei julgenud ka parvepoisid sel kevadel siin peatuda, litsusid mööda kui tuul.”
Ning Habahannesel on ütlemata kahju, et ta oli parvepoisiga olnud nii upsakas ja käskiv. Ta teab väga hästi, et Mall seda asja nõnda ei jäta, et sööb kas hinge välja, aga lepitust peab ta parvepoisiga saama. Ning siia peab ta tema meelitama, kas või hetkeks, et Mall näeks teda, istuks temaga ning jätaks tema, Habahannese, rahule. Sellepärast ei mõtlegi ta enam viivitada, võtab mütsi ning teeb minekut.
„Lähen õige veel korraks tema jutule,” lausub Habahannes leplikult, „ehk tuleb ta seekord siiski.”
„Palu teda, meelita teda!” hüüab Mall veel isale järele.
Nüüd võtab ta juba kaugel mütsi pihku, naeratab, teretab parvepoissi uuesti, otsib siis murult oma piipu ning lausub sõbralikult, et parvepoisil ei pruugiks just nii väga vihastada, selleks polevat vähimatki põhjust.
„Meie pool on säärane mood,” räägib ta seletuseks, „kui võõrast inimest näed, sõima kohe nahk kuumaks ja vaata siis, mis edasi saab. Ega toopärast veel viha kanta ning halvasti mõelda.”
Siis räägivad nad ühest ja teisest, ning kui Habahannes esineb lõpuks tungiva palvega teda külastada, ei räägi ka Nipernaadi enam palju vastu. Üsna sõbralikult sammuvad nad kõrvuti Habahannese talu poole, kus Mall neid juba ootab lahtiste kirstude ja kappide ees.
Kui aga Nipernaadi õhtul koju tuleb, hoiab ta süles tüsedat kompsu ning tirib nööriga mullikat taga. Looma viib ta lauta, kompsu aga laotab murule.
„Loki, Loki,” hüüab ta rõõmsalt, „jookse kohe siia! Vaata ometi, mida Habahannese puuk on meile toonud, sulle kolm uut seelikut, isale aga ilusa mullika. See on alles kena puuk, et põrguline ise oleks teda võtnud! Ma vaatan ja imestan, kes see lõhub tulla säärase ägedusega, et maa väriseb ja tolm keerleb, enesel suured punased silmad peas kui rattad. Ja mis sa arvad? – Puuk!”
Loki jookseb kord seelikute, kord mullika juurde; ta silmad sätendavad ja põsed õhetavad õnnest ja üllatusest.
„Kas ikka tõesti puuk?” küsib ta kahtlevalt. „Ikka tõesti puuk ning pettust pole siin mingisugust?”
Nad hüppavad rõõmsalt kui lapsed.
Ainult vana Kudisiim raputab pead, vaatleb kahtlevalt mullikat ning pomiseb enesele:
„Ega see head tähenda, ega see tõesti head tähenda!”
Hommikul lükkab Nipernaadi parve vette, seob selle puu külge ning räägib Lokile, et täna õhtul peab ta lõpuks ometi ära sõitma.
„On küllalt aega viidetud,” lausub ta naeratades. „Jumal seda ise teab, mis mu peremees, juut, kõigest sest loost peaks arvama. Teised poisid juba ammu oma parvedega kohal, mina aga viidan aega ja ei mõtlegi ilmuda. Saadavad viimaks politsei järele, ega neid uskuda või.”
Kui Loki jääb nukraks, silitab ta tütarlapse pead ning lausub rahustades:
„Ära kurvasta midagi, Loki, varsti olen ma jälle siin. Ega sul pruugigi nüüd suurt muret tunda, oled ju nüüd rikas. Hurtsik on parandatud, mullikas on laudas, isegi uued riided on kapis – võid olla rõõmus ja kannatlikult oodata oma Nipernaadit. Ah, poleks see isa sul nii vana, küllap juba sõidaksime täna koos!”
Enne sõitu on tal veel palju tegemist ja jooksmist. Metsas on tarvis käia, jõe käärudes hulkuda, kõike tahab ta veel näha enne sõitu. Isegi Habahannese juurde läheb ta, et jätta talurahvast jumalaga. Mall tuleb teda saatma, astub Loki hurtsikusse, ning kui tüdrukud on jäänud kahekesi, lausub Mall noomivalt:
„Rumal oled sa, Loki, mul on sinust kahju. Oled armunud poisisse ja ei näegi, et ta vaid mängib sinuga. Ei, ei, ära räägi vastu. Küll ma tunnen parvepoiste jutte ning meelitusi. Küll mina aiman su kavatsusi temaga. Vaat, sina arvad nii, et õhtul, kui Kudisiim juba magab ning Nipernaadi sõitma hakkab, jooksed sa parvele, viskad end poisile kaela ning sõidad ühes. Seda kavatsed sa teha.”
„Ei, ei!” hüüab Loki läbi pisarate.
„Ära valeta,” ütleb Mall kurjalt, „miks muidu parvepoiss vastu ööd teele läheb? Või sa arvad, et mina noid asju ei tunnegi? Olen nii mõnigi kord uskunud nende meelitavaid jutte, kuid kõik need lood on lõppenud ikka tollega, et pärast mõnepäevast rännakut mööda Mustjõge sind kaldale viiakse ja lubatakse järele tulla. Ning sa ootad päeva ja teise, aga keegi ei tule, keegi ei mõtlegi tulla. Siis oled kui porritallatud leht, tuulgi ei kisu sind enam lendu. Ehk kuhu panebki parvepoiss naise, tal pole kodu ega kohta, kuhu viia oma armsam.”
Loki nutab ning Mall jätkab:
„Ega Nipernaadigi parem ole,” lausub ta veenvalt, „temagi on vaid mööduv parvepoiss päevaks kaheks, kolmeks, et siis kaduda jäädavalt. Küll lubab tulla tagasi, kuid miks ei peaks ta lubama, nii saab ta kergemalt ilma tüli ja pisarateta siit minema. Seepärast ole mõistlik, Loki, ära looda ega plaanitse, teotad vaid end, muud midagi! Ning mõtle oma isast, ega tema su häbi jaksa üle elada!”
Ning Mall läheb minema, vihaselt enese taga ust kinni lüües. Nipernaadi astub tuppa ning kohkub: Loki nutab.
„Loki,” hüüab ta, „mis nad sulle on teinud? Petiseks on vist mind nimetanud, võtnud Lokilt viimse lootusesädeme? Ning sina ei usugi mind enam, ükskõik, mida ka ei räägiks, mida ka ei lubaks ma?”
Ta pühib tüdruku silmad, istub ta juurde ning hüüab:
„Ei, nüüd on see asi ometi kindel: sa sõidad minuga! Teisiti ei võigi see olla, ühtki päeva, ühtki tundi ei tahaks ma elada sinuta. Ning kui meil poleks ka vähematki varandust, siis vaata, Loki, ometi neid käsi, nendega rühime elust läbi. Ah, kuidas tahan ma tööd teha ja hoolitseda, et mu väikesel Lokil oleks hea ning et ta huultelt ei kustuks hetkekski naeratus. Kuidas võisin ometi kujutella, et väike Loki jääb siia kesk metsi – ootab, ootab ning silmad enesel tilguvad kui kasesse löödud haav. See oleks meeletus, roim ning jumal seda ise teab, mis veel!”
Ta muutus õrnaks ning