Toomas Nipernaadi. August Gailit
meelejärgi!”
Nipernaadi jätkas: „Jah, see on ikka nii olnud, et raha armastab teguvõimsaid poisse. Ning kui ta hakkab juba kord voolama, ega siis enam pidamist ole. Siis muudkui hoia koti suu pärani lahti, et ta vabalt ja eksimatult saaks voolata. Vaadake, siis jõuavad varsti need ajad kätte, kus tõmbate endile toredad kuued selga ning tulete ka korraks vaatama, kuidas elavad ja on vanad sõbrad ja tuttavad. Siis ostate muidugi kõigi nende Puuslikkude, Sirklite ja Tõramaade talud kogu liikuva ja liikumata krempliga ära, mõistagi nalja ja toreduse pärast, et kõik need talumaad ühte ajada ning üks mõistlik mõis asutada. Järve kaldale võiks ehitada ühe toreda häärberi, sinna mäekünkale aga suurema telliskivivabriku. Ning Puuslikud ja Sirklid, kes vahepeal on jõudnud oma talu eest saadud raha juba maha prassida, tulevad teile moonakaks, kupjaks, tallmeistriks või mingi muu ameti peale. Vaata sulle siis Nõgikikkaid!”
„Plaan on tõesti aus, väga aus,” rääkis Peetrus mõnuldes, „suuremat raha oleks otse hädapärast tarvis, et noile kõlvatuile kord nina peale anda. Tulise pihta, ma kutsuksin nad kõik kord kõrtsi ja joodaksin nad oma kalli rahaga surnuks!”
„Mina aga palkaksin jõumehi ja vurlesid, kes neile kõigepealt tublisti naha peale annaksid!” arvas Joonatan.
„Ka kiriklik noomitus õpetajalt poleks mitte halb,” lausus Paulus, „ei tea, kui suurt maksu õpetaja õige võtaks, kui kantslist Puuslikule ühe tugeva noomituse maha kärataks! Umbes nõnda, et värise ja lõdise sina, kõlvatu inimlaps, põrgu väravad seisavad lahti sinu ees kui vihase härja lõuad. Ning olen mina kuulnud, Puuslik, et sa käid kõlvatuid teid, rikud süütute tütarlaste unerahu ning võtad end täis kui igavene lontrus! Ning tuhka ja tuld sadagu sulle peale, veised ja sead mingu kärna! Häbi peaks sul olema, vanal prohmusel, valla sant niisugune! – Tõesti, säärane noomitus kantslist poleks mitte paha. Küll veniks selle jumalakartliku vanamehe nägu pikaks. Säärase teo eest oleksin ma valmis maksma, palju maksma!”
„Nüüd pole muud midagi kui ema kiiresti mulda ja siis minema siit!” pajatas Joonatan õhinal. „Ei tea, kuidas oleks, kui juba homme ta kabelisse viiksime?”
„Ei, see küll ei lähe,” arvas Peetrus, „surnu peab vähemalt kolm päeva lautsil ja kirstus lebama, alles siis võib temaga talitama hakata. Ning egas meil nii väga kiiret olegi, mõne päeva võime ikka kannatada.”
„Nii jah,” lausus ka Paulus, „asja tuleb ikka veel kaaluda ning talu lugu on ka veel tume. Kes jääb siis tallu, kui me ära läheme?”
„Noh, vaadake,” seletas Nipernaadi, „kuna ma nüüd juba kord siin olen ning mul teist hale meel on, siis võin ju tolle talu vähekeseks oma kätte võtta. Seejuures võite ise arvata, et see on mulle vastik ja tüütav. Arvan aga, et esialgu võiksin teid hädast välja aidata, kuna edaspidi tuleks otsida mõni mõistlik rentnik või pooleteramees. Nii, mu armsad. Aga sulased tuleb siia võtta, perenaine kaubelda, selle kõigega saan ma vist hakkama. Kui teie äri hästi läheb – sellesse aga usun kui Issandasse! – eks siis võite asja korraldada nii ja teisiti. Peaasi on, et kiiremalt siit minema saate.”
Mustas taevas süttisid tähed. Risti üle Linnutee seisis pilv kui hiiglalaev, kollane kerkivast kuust. Lähedane mets hõõgus kuumust ja tõrvalehka. Läbi une kiljatas mõni lind, tõusis ehmunult lendu ning laskus siis jälle raskelt puule. Järv säras virvendavas hõbedas, puud leotasid oksi janunedes ta vees. Sealpool järve huikas kull, nahkhiired tiirlesid veepinnal kui pääsude parv. Talust kuuldus ikka veel laulmine ja palvetamine. Keegi luges sünge häälega piiblit, iga sõna kui haamriga tagudes.
Ning korraga oli Nipernaadil küllalt sest jutust. Ta tundis end väsinuna pikast arutamisest. Ta vaimustus oli möödunud, sõnade tagavara lõppenud. Ta tõmbas käega üle higise otsaesise ning tõusis püsti. Või mis asja oli tal kõige sellega, kõigi nende Puuslikkude ja Sirklitega, vendade ja taluga. Tehku nii või teisiti, see kõik ei puutu temasse.
„Aeg magama minna,” lausus ta uniselt. „Arutage siis asja, kaaluge ja otsustage, küll sest kõigest saan homme teada.”
Ning ta kergitas mütsi, võttis seina äärest kandle ja ronis aidapealsele.
Sealt kostis veel mõni aeg ta tasane mängimine.
Teise päeva hommikul äratas teda Joonatan.
„Too asi on otsustatud,” rääkis ta rõõmsalt. „Terve öö kaalusime ja vaidlesime, vastu hommikut aga leppisime kokku. Ega pikka juttu oleks olnudki, aga too Paulus on meil veidi iseäralik mees, mitte et ta asja enese vastu oleks, aga tema armastab pikka juttu ja arutamist. Nii pole temaga muud teha, kas lorise kaasa või anna kohe naha peale. Nüüd aga on asi nii kaugel, et isegi kuulutuse saatsin lehte, umbes niisuguse, et Joonatan Nõgikikas Krootuse talus ja Vikavere vallas tahab kalli raha eest osta üht eht pärdikut. Arvasime nõnda, et ilma pärdikuta ikka too äri ei lähe. Et maamehelt raha kätte saada, seks on pildist veel vähe, peale silmarõõmu tahab ta ka veel midagi käega katsuda. Talu asjaga jääb aga nii, et sa võtad selle valitsemise ning juhtimise juba täna oma kätte.”
Nipernaadi hõõrus silmi ja ei saanud tükil ajal aru, kus ta viibis või mis talle räägiti. Eilsed jutud olid tal ununenud ja haihtunud. Alles pikapeale, silmates Joonatani ja teda kuulates, tulid tal meelde eilsed sündmused.
„Nii, nii,” lausus ta elavalt, „või asjad juba korras – see on ju ütlemata armas ja kena.”
„Kena jah,” rõõmustas Joonatan. „Peetrus ise lubas linna sõita, et masinat osta ja asja põhjalikult järele kuulata, et kuidas seda värki tehakse ja toimetatakse. Esialgu aga peame kõike seda kraami väga salajas hoidma, et naabrid haisu ninna ei saaks. Teeme seesugused näod, et sina oled meie uus rentnik, meie aga jääme samuti tallu ja ei kavatse ka edaspidi midagi suuremat ette võtta. Kui aga ema on maetud ja masin linnast ära toodud, siis võtame talust ühe hobuse, laome koorma peale ning siis pole muud kui laadalt laadale! Ah, saab vist küll lusti ja lõbu, mu süda aimab ainult kõike head!”
Nad ronisid trepist alla ja Joonatan siristas kui lind. Ta oli ütlemata rõõmus, et oli vabanenud peremehe raskeist kohustusist, kuna ka tulevik tõotas vaid kõike head. Ta ei teadnud, kuidas tänada tundmatut sugulast, kes oli ootamata ilmunud nende tallu ning toonud ellu järsu ja rõõmustava pöörde. Tal oli vendadelt ülesandeks tehtud hoolitseda võõra eest ning ta käis juba mõne tunni aida ümber ja ei julgenud lakka ronida. Ta oli juba külalisele piimakruusi ja leivakannika kaevu äärele pannud ning kutsus teda nüüd sööma.
Paulus jõudis kellamehe saatel õue. Kellamees oli palutud kirstupanijaks ja esilauljaks, ta kaenlas oli piibel ja hulk lauluraamatuid. Peetrus oli sõitnud alevisse kirstu ja viina järele, Janka ning keegi võõras mees pussitasid lauda ees vasikat. Koerad karglesid ja haukusid nende ümber. Katusesimsil vaatles vareste kari ahnelt tapetavat looma, mõni jultunum tiirles saagihimus üsna Janka pea kohal.
Nipernaadi sammus järve äärde. Tüki aega vaatles ta uurivalt kaislat, ning seal vanamehe valget pead silmates ruttas Miila onni poole.
„Tere, tüdruk!” hüüdis ta ust lahti tõmmates ning pimedas toas silmadega tütarlast otsides. „Kas oled siin või sind ei olegi siin?”
„Olen, olen,” vastas tüdruk pimedast nurgast. Nipernaadi istus pingile, viskas mütsi kuklasse ning hakkas rõõmsalt pajatama:
„Häid uudiseid tõin ma sulle, tüdruk: tänasest peale olen mina Krootuse peremees, kuidas meeldib sulle säärane temp? Puhtas rahas maksin neile talu hinna välja, sest kust nad, vaesed, ikka seda raha võtavad: ema on tarvis matta ja ka muidu on vaja elada! Oli küll veidi kahju säärast suurt raha taskust korraga välja anda, kuid ma mõtlesin sinu peale, Miila, et ega sina mind siin võõraste inimeste keskel hätta jäta. Olen nimelt üksik nagu Issanda loom, pole mul sõpru ega sugulasi, kes aitaksid mul teha talutööd ja pidada põldu. On vist kaunis kindel, et sina pead mulle perenaiseks tulema. Usaldan sulle kõik loomad ja viljad, sest ega sina mind tüssama hakka. Ka paar sulast pead mulle muretsema, sääraseid tugevaid ja töökaid poisse, kes ei joo ega lärmitse, vaid lõhuvad tööd teha nagu hobused. Olen ise siin võõras, mida siis mina tean ette võtta või olla? Ning ma arvan, et ka sinu vanamees võiks tallu