Kuukerijad. Marje Ernits
veedaksid oma elusajandi koos minuga?”
Selle küsimuse peale tõmbas Ida endale siidri kurku ning hakkas läkastama. Ta kummardus lauaplaadi kohale, peksis pihkudega vastu seda ja köhis kõigest hingest. Teo mõtles murdosa sekundist ja diagnoosis tüdrukul lämbumisohu. Ta haaras läkastava olendi keha endale sülle ja surus sõrmed ta abaluude vahele, ühte teatud kindlasse punkti. Neiu köhis veel pisut, aga vaid inertsist ja tõmbas siis sügava sõõmu toitvat õhku kopsudesse. Teo hoidis tüdrukut oma süles ja ootas ikka veel vastust küsimusele. Seda ei tulnud. Tuli kõrvalesta tabav löök. See vastus üllatas noormeest.
„Ei saanud aru?” sõnas Teo, sest ei osanud lööki tõlgendada, aga oli kindel, et see oli neiu vastus.
„Kas kordan või?” vastas Ida küsimusele küsimusega.
Tüdruk oli valmis oma vastust kordama, kuid seekord leidis ta oma käe poisi peost, enne kui see kõrvani jõudis.
Eneselegi üllatuseks sõnas Ida seepeale: „Jah! Võibolla kunagi. Aga mitte veel”
„Muidugi!” mõistis Teo, sest polnudki päevapakkumist teinud.
Kui Ida oleks osanud noormehe miimikat lugeda, oleks ta näinud tolle näos naeratust, mille sarnast polnud kellelgi helesinise auraga planeedil Maa.
„Ma tänan sind. Sa ei pea kaua ootama,” tähendas naerataja.
Tavaliselt oleks Ida mõne sellise tobeda seiga järel oma kohale tagasi istunud ja jooki edasi luristanud, kuid seekord ta viivitas, sest oli tõsiselt üllatunud. Polnud ju võimalik, et tema, Ida Koit, kelle unistuseks oli ajas tagasi rännata, et elada nagu Kartaago väejuhi Hamilikar Barka tütar Salvamba, abielluks mingi tavalise mehega! See polnud ju reaalne, pealegi, nad ju alles kohtusid ning ta ei tundnudki õieti seda noormeest.
Kui Ida märkas oma kohale tagasi istuda, muutus ta nägu pisut murelikuks.
„Ära nüüd seda liiga tõsiselt ka võta. Mul on ikka endal ka plaan ülikooli õppima minna. Kuus-seitse aastat ehk ja kui mul ajaloodoktori kraad käes on, siis ehk arutame seda sajandikaaslase värki edasi!” lisas ta üsna ebakindlal häälel.
„Sobib!” rõõmustas Teo. „Mul sama plaan. Kuldsest Kuust saab siis meie ühine projekt!”
„Ei, mees! See on sinu projekt,” lausus Ida juba teesklemata tõsidusega ja enesekindlusega, mis teinuks au igast soost olendile. „Minu kirg on viies sajand enne esimese messiase tulekut.”
Teo vaikis ebalevalt. Ta polnud varem selliste soovidega tibi kohanud ega sellist jooki joonud ning see pani noormehe kuplialuse surisema. Tal oli hetkeks alakehas tunne, nagu istuks ta isa kingitud eskorttüdrukuga limo salongis ning teeks midagi siivutut, ent see viiv oli pelgalt sünnipäevamälestus. Tüdruk, kes reaalajas ta vastas istus, oli hoopis teistsugune. Temast kiirgas rohkem energiat, kui üks rahuldushetk suutnuks pakkuda. Sellest tüdrukust oleks Teole piisanud terveks eluks.
„Noh-jah. Viiendal sajandil enne messiase tulekut oli Maa veel igasugu elementidest küllastunud. Nüüd on igal peotäiel pinnakattest kulla hind. Aga sa ei saa ajas tagasi minna,” lausus mees peale pisukest kokutamispausi, kuid oma targutusmõtet ta lõpetada ei saanud, sest piigal oli oma vastukaalu arvamus öelda:
„Ja sina ei saa Kuud maale tassida. Fakt!”
Teo ei hakanud vaidlema, sest enese arvamuse tõestamine oli nii või teisiti pikalt arvaja enda argumenteerida, aga momendil oli poisi filosofeerimismõtte objekt lähemal. See peatus seal, kus ta pilkki, nimelt neoonkullast naastudel tüdruku miniseeliku alumises servas. Kindlasti oli nende varjus veel midagi huvitavat ning mehepoeg sirutas käe, et rohkem näha.
Löök, mis ennist tabas Teo kõrva, langest seekord ta käele ja taas ootamatult. Noormees mõistis, et tal oli tegemist väga sõjaka olendiga, ometi ei kahandanud see tema huvi värvilistest teemantidest tätoveeringu vastu, mida seeliku serv varjas.
„Igaüks ei käpi neid!” põhjendas neiu oma raevukat käitumist.
„Mul polnud plaaniski! Tahtsin vaid teemante vaadata,” sõnas Teo selgituseks ja hõõrus oma kätt, kuigi oli soovinud seda liigutust teha neiu jalal.
„Need pole ehtsad. Mu isa väikefirma toodab vääriskive. Tal on paar tuhaallikat ja muud rämpsu, millest neid kalliskive pressida. Mulle piisab,” ühmas Ida pahuraks muutudes, „sul muud ka peas on? Või oledki selline hall rariteet, ah? Ei tantsi, ei seda, ei teist. Mida sa üldse teed või tahad? Mis kutse su elul on?”
„Minu elul?” imestas poiss, aga mitte seepärast, et ta oma kutset poleks teadnud, vaid seepärast, et ükski tüdruk talt seda varem küsinud polnud.
„Ülikoolist jääks nagu väheseks. Tundub selline igav, aga kohustuslik, nagu minu isa väidab. Mul on tõesti plaan, kui sind ajalooliselt ehtsad vääriskivid huvitavad, pisut Kuud puistata. Olen seda polügooni ammu uurida tahtnud. Seal on Maaga sarnane elemendi süsteem, aga madalama rõhu all, ebapüsivama struktuuri ja aine sidususega. Seda annaks lõhustada ja Maale transportida küll. Ja kasu oleks mitmetine…”
„Jah?” imestas Ida. „Ja sa ei teegi siis nalja. Aga kas sa tead, mees, et sel juhul peaksid sa veel oma viis sajandit elama, et Kuud Maale tassida, sest ega selle materjali vedu pole mingi tavaline teleportatsioon, vaid midagi märksa aeganõudvamat ja keerulisemat?”
„Koos sinuga mitte!” vastas Teo ja kuulis ka ise esimest korda end midagi nii tõeliselt võetavat ütlemas.
Ida vaikis üllatunult. Selles poisis oli siiski midagi kõva, sisulist fluidumit, mida igas viljas polnud. Ehk oli temas ka Kartaago sõjapealike verd, jõudu ja iha? Ehk oli ta hoopis toonaste vabameeste ja mässajate soost nagu Matho? Igatahes hakkas Ida poisi vastu sügavamat huvi tundma, kuid see polnud märgatav neiu tundeskaalal, sest selle seadme andurid polnud veel nii tundlikud.
„Okei. Vaatame. Mõtleme. Suht igav on sinuga,” ohkas Ida ja pööras pilgu tantsuplatsil hüplevale rahvamassile.
Ka Teo vaatas sinna. Korraga taipas poiss oma viga.
„Kas sa… sa äkki õpetaksid mind?” küsis ta.
Ida pööras oma näo tagasi, et veenduda poisi soovi eheduses. Teo pilk oli veenev.
„Muidugi!” vastas Ida siiralt rõõmustades, libistas end toolilt püsti ja sirutas Teole käe, „jah, kui ka su hing seda soovib!” lausus ta.
Teo hing soovis tantsida, aga mitte ainult, vaid üksnes koos selle tüdrukuga.
Isal oli õigus olnud. Ülikoolis oligi igav. Teol tuli vaid arvestusi elektronmatriklisse märkida ning nii sai ta enamiku oma ajast Kuu kodustamise projektile pühenduda. Üks hea asi oli siiski ka Ülikoolis hea, nimelt olid selle laborites seadmed, mida lähikonnas mujal polnud. Nii ei pidanud noormees Maal ringi hulkumisel aega raiskama, et oma unistuste projekti teostamiseks sobivat varustust tekitada. Sellest kokku hoitud aja pühendas ta aga Idale.
Ida õppis samas ülikoolis, aga koolis kohtusid nad harva. Neiu veetis enamiku oma ajast idamaises kultuuriruumis ja otsis kellegi müstilise kuninganna Dido ja Kartaago väejuhtide jälgi. Teod võttis ta neile reisidele meelsasti kaasa. Nii veetsid nad koos kauneid kehalise koosolu öid, telkides keskvööndi mägedes ja muinaspoliste varemeil. Nende ühine elusajand oli õnneliku kihluse alguses ja neil polnud teineteise ees muud kohustust, kui see, mis hetkel tekkis.
„Oota!” hüüdis Teo hingeldades. „Ma ei ole mägikits, ma ei suuda nii kiiresti nende kividega haakuda… sa vaata, missugused jalad mul on!”
Ida vaatas Teo taeva poole tõstetud taldu, mis katkistest reisikingadest välja paistsid, ja naeris. Mäetippe puutuv õhk helises ta häälele kaasa ja neiu naer kordus kümnetes helivikerkaare värvides. Sinine laotus nende kohal tumenes kaugusse ja oligi nii lõputu, kui näis. Majesteetlikud kaljueendid olid selle kõrguse kõrval võrreldavad peost pudenenud liivakristallide kuhilikuga.
„Jah! Sõraline sa pole. Ole siis tiivuline, kondor näiteks, kui sa kits olla ei suuda!” lausus neiu, tõmbas higirätist punutud võru juustepiirilt laubale ja ronis edasi.
Naine teadis, et see mees järgneb talle