Kuukerijad. Marje Ernits
kivikest, mida neiu käest kätte veeretas, ei märganud keegi.
Lennuk oli pooltühi ja Ida võis privaatiste valida ning leitud kivikilluga omaette olla. Ta silmitses seepiaja umbravärvi tähnidega marmorkildu ja see manas ta pilgu ette lossi, mis laskuvate terrassidega kivilademe tipus kõrgus. Ida nägi lossi poole tõusmas musta eebenipuust treppi, punasest puust uksi ehitise seinas, ärtsist skorpionivõrke uste all ja kuldtrelle aknaavade ees. See kõik kangastus Idale vaimusilmas kui ehe reaalsus. Tema lapsepõlve unistustest oli saamas tõelus. Lood kaugest minevikust, ajast, mida vanaisa oli talle mällu jutustanud, hakkasid erksates värvides välja joonistuma. Ida ohkas ja surus marmorkillu pihku. Oli imelik tunne. Tunne, nagu oleks tal peos terve kadunud maailm, mis oli kunagi olnud ning vajas vaid õhku ja vett, et taas ärgata.
Kosmoselennuki aknamulli taga oli selge sügavmust universum. Siis ilmus kaadrisse Kuu ja Idale meenus Teo. Noormees oli talle unesuudluse saatnud ja see tõstis neiu suunurki naeratuseks. Kus kulges Kuu, sinna kulges ka Ida mõte ja see oli alati seotud Teoga. See taevakeha oli nende kohtumise algus, kulgemine ja loodetavasti ka lõpp. Ida ajaloolaseusk algaski enamasti millegi lõpust, kuid oma sajandikaaslasele mõeldes polnud ta veel päris kindel, kas läheb selle mehega lõpuni või mitte. Nende kooskulgemine polnud veel kinnitatud vandega, mida nõudis tava. Teo polnud astunud oma otsustavat sammu ja Idale see meeldis. Neiu tahtis veel mõnda aega omapäi hulkuda, aga see ei tähendanud, et ta soovinuks kellegi teisega olla. Nende kehad liitusid igas puutepunktis ja see oli alati oodatud hetk, kuid tähendas vaid naudingute algust. Ida sulges silmad ja meenutas viimast Teoga veedetud ööd. Noormees oli teda magavana eriti õrnalt kohelnud ja see kogemus jäi Idale pikemalt meelde kui kõik eelmised puutepunktid.
Maale jõudes ei mallanud Ida tavalist linnataksot oodata, vaid tellis kiirkulleri ja laskis end otse oma ülikooli sõidutada. Laborisse jõudes kamandas ta laborandid ruumist välja, lukustas ukse ja hõivas kogu kõrgtehnoloogilise varustuse marmori killu uurimiseks. Kohale kutsutud professor, Ida juhendaja, ilmus laborisse pisut pahuras olekus, kuid üllatus rõõmsalt, kui nägi, millega ta diplomand tegeles. Raal näitas kuvaril valemit elementidest, millest enamikku peeti juba ammu ärakasutatuiks või peidetuks allapoole Maal lubatud kaevandamispiiri.
„See pole võimalik!” imestas professor Grig. „Kuidas te sellega turvakontrollist läbi saite? Kas teie pagas…”
„Pagas läbis röntgenkontrolli,” selgitas Ida võidurõõmsalt, „aga mina kõndisin niisama kivi käes pillutades lennukisse!”
„Aga kust te selle…” tahtis vana professor leiust oma arusaamistele vastuvõetavat selgust saada.
„Uskumatu,” sõnas Grig, aga seda juba elektronmikroskoopi vaadates, „see on siis ikka veel alles!”
Grig raputas pead, ent tema puhul tähendas see kaasaelemist. „Kuid selleks, et asja seaduslikult uurida, on teil vaja palju raha, palju mehi ja palju aega.”
„Mul on terve sajand aega. Mehi saab ikka moosida… ja raha? Raha võib alati juurde trükkida,” naeris Ida, „aga nüüd teeks diplomitöö kava ära!”
„Jah, muidugi,” nõustus professor, „aga teisel teemal! Meie stuudiumi kõrget komisjoni ei tasu selle materjaliga küll ärritada. Las järgmine põlvkond tegeleb Maas peituvaga.”
Idal oli hea meel, et vana Grig teda mõistis. Ta oma isa poleks mõistnud, vaid pigem hukka mõistnud, et tütar kullale kive eelistas ja bakalaureusetööd tõsiselt ei võtnud. Ajaloolise tõe suhtes jäi Ida üldse paljudega eriarvamusele. Ta polnud ülikooli algusest peale oma vanematekodus käinud ning kui Teo ta ellu ilmus, ei tundnud neiu sellest enam ka puudust. Lapsepõlv oli tema jaoks lõppenud vanaisa surmaga ja sellele kaotusele polnud ta oma elus lohutust leidnud, kui, siis ehk just professor Grig oligi see mees, kes talle vanaisa meenutas.
Teo ootas koosoleku algust. Mehed kogunesid kuidagi loiult. Õhus oli tunda väsimuse märke. See kevad oli alanud veidralt vaevaliselt. Ka Ed põdes päeva algust pikalt ja köhis kui allergik.
„Vanasti õitsesid sel ajal sarapuud…” möönis ta kõrghotelli aknast alla vaadates.
„Mis need veel olid?” küsis Teo ja klõbistas raali laual sõrmi, aga vastust ta oma küsimusele ei tahtnudki. „Kui ammu oli vanasti… kas mina olin siis juba… vanasti?” arendas ta isa öeldut oma moel.
„Ei. Sina sündisid täpselt poolel sajandil, minu ja Fea poolel sajandil,” ohkas Ed, „juba siis õitsesid sarapuud vaid oranžerejades, kõrgete plastkuplite all.”
Isa-poja hardushetke katkestas Aua, kes lärmakalt ruumi sisenes ja neid omamoodi üllatas.
„Mul tuli üks mõte!” hüüdis siseneja veel enne, kui uks ta järel sulguda jõudis.
„See üllataks küll kõiki, kui sul mõtted tuleksid…” tahtis Ed meest aasida, aga Aue ei jäänud teda kuulama.
„Ma ei peagi ise lendama. Ma võin ju kogu logistilist süsteemi Maalt juhtida, kui me rajame nii-öelda hõõrdevaba trassi,” asus Aua innukalt oma mõtet selgitama.
„Nohh!” jätkas Teo unest ärgates. „Sa oled mu projektist lõpuks õigesti aru saanud. Me rajamegi trassi! Aga korra pead sa seal ikkagi ära käima. Ma tahan omakäeliselt peotäit Kuu päiksepoolset pinnast. Analüüside tarbeks.”
„Okei! Sa tahad seda elementi, mida Maal pole?” küsis Ars, kelle ratastool kuulmatul sahinal läbi turvauste oli sisenenud. „Ma ei soovita!”
„Mille?” imestas Teo.
„Selle, et!” vastas Ars, otsekui teadnuks midagi, mida teised mehed ruumis ei teadnud. „Siis on meil vaja konteinerit, mida pole veel loodud. Kõik proovid, mida selle elemendi uurimiseks Kuult on toodud, kaotavad Maal oma algoleku. Nii et, mees, sa pead sinna minema ja seal analüüsima.”
See oli Teole tagasilöök. Ta ei talunud kiirendusi, ega barokambreid ja tema puhul oli veel palju asju, mida ta teha ei saanud, aga seda teadis vaid ta ise.
„Siis tuleb mul Auat usaldada…” mõmises ta.
„Tere, mehed!” kostis kaunis naishääl üle ruumi.
Mehed muutusid. Nende olek tardus hetkeks, silmad liikusid subjektilt objektile ja haakusid ruumi sisenenud kauni olevuse külge. Ed muigas ja tutvustas tulijat.
„Hei, tere! See on Vii, meie Tasakaalustaja,” lausus vanim meestest ja kummardus, et huultega naise rannet puudutada, „Vii aitab meid.”
„Milles?” imestas Ars. „Meil on juba meeskond koos!”
„Jah! Naine laevas – laev põhjas!” ironiseeris Aua.
Ed viibutas sõrme ja sõnas kavalal ilmel: „Kuulake ta ära! Ja ma tuletan teile meelde, mehed, et teie meeskond pole veel vannet andnud ja see projekt on Maailma Valitsuse heakskiiduta!”
Teo silmitses Viid, kui üht järjekordset võõrasema, kuigi teadis, et seda too polnud. Naine oli määramatus vanuses, kuid ikka veel kaunis. Seltskonnas poleks ta noortele meestele silma jäänud, Edile ilmselt küll. Viilt kandusid Teo mõtted Idale. Tema oleks Teo pilk eristanud hoobilt igast seltskonnast. Idas oli midagi, mida Teos polnud ja kui nad koos olid, tundis mees end täidetult. Viimasel ajal ei lahkunud see tunne ka siis, kui Ida ajutisel kusagil eemal viibis. Teo tundis ta keha enda keha sees ka siis, kui naist polnud ta kõrval, sest mõttes oli ta seal ometi. Teo oli mõelnud juba ka vande andmisele, mis oleks nad jäävalt ühendanud, kuid polnud veel selle sammu astumises kindel. Ida tuli ja läks, nagu ise õigeks pidas ja tema vande alla seadmine võis nende suhet väärata – võimalik oli ka Ida ei-sõna. Veel oli aega, veel kestis nende esimene veerand sajandist ja see tuli kulutada teineteise tundmaõppimisele ning üldse – igasugusele õppimisele.
„Puudub Lion!” jõudis Edu hääl Teo mõtisklustesse ja talle meenus miski. „Lion tuleb hiljem. Unustasin öelda,” alustas Teo vabandavalt, „äriasjad! Raha…”
„Raha rikub suhteid!” sõnas Ars mornilt ja nihutas ratastooli lauast eemale, et demonstreerida võõrale oma üleolekut.
„Tänan!” lausus Vii ja võttis juhtohjad enda