Skorpioni reetmine. Andrew Kaplan
tüdrukutega pole sul seda vaja,” irvitas poiss.
„Tahan rohüpnooli ja annan sulle kümme tuhat naela, kui unustad, et oled mind kunagi näinud.”
„Mafi mushkila. Igatahes,” vastas poiss.
Poiss astus tubakakioskisse ja tuli peagi, kaasas plastpudelike pisikeste valgete tablettidega, mille ta ulatas Skorpionile. Nad läksid edasi, pöörasid ümber nurga ja sisenesid väikese võõrastemaja kitsast uksest. Vestibüülis levis putukarohu ja liisunud sigaretitubaka lehka. Vanamees leti taga, heegeldatud mütsike peas, hambutu, üks silmalaug ilmselt insuldi tõttu alla vajunud, noogutas poisile. Skorpion ütles, et vajab ööseks tuba.
„Me üürime tunnikaupa,” ütles vanamees. Poiss irvitas.
„Maksan viis tuhat naela öö eest,” sõnas Skorpion.
„Kas sul on bataqa shaksia isikukaart? Politsei nõuab seda.”
„Ei ole. Ei ole isikukaarti ega küsimusi,” vastas Skorpion talle külmade hallide silmadega otsa vaadates.
„Kuus tuhat,” ütles vanamees tervet silma kiiresti pilgutades.
Skorpion ulatas talle raha. Ta viis poisi kõrvale ja andis talle viis tuhat naela. Poiss vaatas saadud raha.
„Sa lubasid kümme tuhat,” ütles poiss.
„Ülejäänud viis tuhat leiad toast. Hangi nöör ja tuub liimi ning too need tuppa.”
„Muidugi, boss. Mafi mushkila,” sõnas poiss. „Kas veel midagi?”
Skorpion tõmbas poisi lähemale. „Kui oled nööri ja liimi toonud, siis ära enam siia tule. Unusta, et oled mind üldse näinud,” sosistas ta poisile kõrva.
Ta ootas, kuni poiss oli lahkunud, läks siis üles, vaatas ringi toas, kus polnud midagi peale voodi ja tualettlaua, jättis raha tualettlauale ja läks välja. Ta võttis takso, ostis ajalehe Al-Baath ning istus siseministeeriumi hoone vastas teisel pool tänavat asuva väikese hummuserestorani ees seisva laua äärde.
Keskpäeval tulid ministeeriumiametnikud majast lõunaeinet sööma. Skorpion ootas, piiludes ajalehe varjust. Oli loogiline, et sealsed töötajad lõunatavad sobivalt lähedal asuvas odavas restoranis. Valge särgiga mees, lips ees, tuligi tänavale ja istus naaberlaua äärde. Skorpion nägi, et nad on peaaegu ühepikkused ja enam-vähem sarnase kehaehitusega. Ta tõusis, komistas tualetti minnes kelneri otsa ja haaras temast kinni, et ta ei kukuks. Nõnda tähelepanu hälvitanud, libistas ta kolm tabletikest ministeeriumimehe mahlaklaasi. Skorpion tuli tualetist laua äärde tagasi. Mõne minuti pärast oli uimasti mõju märgata. Mees tõusis tuikudes ega püsinud hästi jalul. Ta haaras tasakaalu säilitamiseks lauaservast kinni, kuid paiskas klaasi maha, nii et klaasikilde ja mahla igale poole laiali paiskus. Mees taarus ning vahtis juhmilt katkist klaasi, kui kelner lähemale kiirustas. Skorpion tõusis.
„Olen arst,” ütles ta. „See mees on haige.”
„Ma ei tunne ennast hästi,” kogeles mees, verdunud silmad kinni vajumas.
„Ta peab haiglasse jõudma. Viin ta ära,” lausus Skorpion. „Aidake ta taksosse tõsta,” ütles ta kelnerile, kes viipas takso.
„Ilhamdulilah. Olete tubli arst,” arvas kelner, aidates Skorpionil meest taksosse tõsta. Taksos ütles Skorpion juhile võõrastemaja aadressi ning püüdis meest istuli ja ärkvel hoida. Selleks ajaks, kui nad võõrastemaja ette jõudsid, kippusid mehe silmad pahupidi pöörduma. Skorpion aitas ta taksost välja ja upitas jalule. Ta poolenisti kandis mehe hotelli.
Vanamees tõusis leti tagant ning aitas tal uimase mehe tuppa tarida. Nad seadsid ministeeriumiametniku voodile, misjärel vanamees muigas Skorpionile teadvalt, otsekui mõista andes, et nüüd on tal selge, miks Skorpion soovis seda omasooiharate salakohtumist varjata. Skorpion pilgutas vanamehele silma, andis talle veel tuhat naela ja lukustas ukse. Ta otsis ametniku taskud läbi ja võttis rahakoti.
„Mul on halb. Pean helistama töö juurde,” oigas mees. Näis, et ta hakkab oksendama. Ta üritas tõusta. Skorpion tõukas ta asemele tagasi, võttis köie ning sidus tal käed ja jalad kinni, surunud käteräti tropiks suhu. Selleks ajaks oli mees juba teadvusetu. Tegemist on tõepoolest GSD ametnikuga, mõtles Skorpion, võtnud rahakotist tolle ametitõendi. Ta jättis andmed meelde, pistis kaardi oma rahakotti ja jätkas uurimist. Mees oli Ar-Raqqah’ provintsi asekontrolör Fawzi al-Diyala. Mõni minut hiljem jõudis Skorpion tagasi internetikohvikusse, kus printis oma Prantsuse passilt skannitud foto, lõikas selle parajaks ning liimis ministeeriumimehe GSD ametitõendile. Ta sõitis taksoga ministeeriumi juurde ning pääses tänu tõendile valvuritest mööda hoonesse.
Ta tõusis liftiga kolmandale korrusele ja sammus piki koridori, kuni leidis vaba tööruumi. Arvuti veebibrauser juhatas ta GSD sisekasutamiseks mõeldud kodulehele. Ta leidis organisatsiooni struktuurist direktori nime, kabinetinumbri ja telefoniühenduse. Ta vaatas ringi ja valis leitud telefoninumbri.
Direktor vastas esimese kutsungi järel.
„Naam, mida soovid?” küsis ta.
„Fawzi al-Diyala palus helistada. Saime selle mehe Chami kaubamajast kätte. Ta on CIA agent. Peate siia tulema!” ütles Skorpion.
„Kes räägib?”
„Min fadlak, sellega on kiire! Peate otsekohe tulema!” nõudis Skorpion ja pani telefonitoru käest. Ta läks liftide juurde ja sõitis ülemisele korrusele. Direktori kabinet asus koridori lõpus. Skorpion võttis püstoli, keeras sellele summuti otsa ja astus kabinetti. Nagu ta oligi lootnud, polnud ruumis kedagi. Direktor Najah al-Hafez oli sööta haaranud ning laskunud Diyala kabinetti. Skorpion astus edasi ja istus kirjutuslaua taga al-Hafezi toolile. Ta asetas püstoli lauale ning asus lauda ja lauasahtleid läbi vaatama. Ta leidis lauaplaadi varjust usutavasti häirenupu. Ülemises sahtlis peitus BlackBerry, mille ta kavatses juba taskusse pista, kui al-Hafez kabinetti tagasi jõudis.
„Kes põrgut teie olete?! Välja minu kabinetist!” nõudis al-Hafez.
„Eskoot. Pange uks kinni ja istuge,” vastas Skorpion araabia keeles, tõstis relva ja sihtis sellega al-Hafezi rinda. Kui al-Hafez ei liigutanudki ennast, hoiatas Skorpion: „Ma tapan su.”
„El khara dah? Mida põrgut see tähendab?” urises al-Hafez.
Skorpion vinnastas relva. „Istu. Ma ei lase peaaegu kunagi mööda ega kavatse käsku rohkem korrata,” ütles ta.
Al-Hafezi silmad vilasid otsekui pääsemisteed otsides kabinetis ringi ja peatusid püstolil. Ta laskus kirjutuslaua vastas toolile.
„Sa ei pääse kunagi sellest hoonest elusana,” ütles ta.
„Pääsen ikka. Küllap näed. Ent kõigepealt räägime pisut.”
„Kellele sa allud? Mossad? CIA? DGSE?26 Sa oled toosama mees, kes sisenes Süüriasse Prantsuse passiga,” sõnas ta. „Aga sa pole prantslane. Kas ameeriklane?”
Skorpion noogutas ja pani relva lauale.
„Maashi, CIA.” Al-Hafez kehitas õlgu, pilk peatus hetkeks püstolil. „Hästi, räägi siis, mida tahad. Mina omakorda selgitan, miks sa seda ei saa, ning koguni luban sul öelda mulle ühe põhjuse, miks ma ei peaks sind üle kuulama ega tapma.”
„Budawi mõrvamine Kairos.”
„Kas arvad, et meil oli sellega midagi pistmist?!” imestas al-Hafez.
„On juhtunud kummalisemaidki seiku.”
„Mõttetus. Milleks meil peaks seda vaja olema?”
„Miks siis su mehed jälitavad mind? Olete olnud mul kannul alates hetkest, kui ma saabusin Damaskusesse.”
„Muidugi oleme sul kannul. Keegi prantsuse ajakirjanik saabub hilisööl liinitaksoga piirile vähe aega pärast seda, kui Beirutis tapeti neli inimest. Kaks neist olid meie teada Hezbollah’ liikmed, ühel naisel pidi olema mingit informatsiooni, sest keegi piinas teda, ja viimane oli 14.
DGSE (