Skorpioni reetmine. Andrew Kaplan
on Fouad?” küsis üks druus araabia keeles.
Skorpion raputas pead. „Sõida edasi. Ütlen, kus tuleb peatuda,” lausus ta.
Kaks druusi võitlejat sõitsid ringi, veendumaks, et neid ei jälitata. Skorpion väljus Avenue Clemenceaul, hoiatas, et nad midagi ei räägiks ega läheks koju, ning ootas, kuni nad lahkuvad. Kohe kui Hezbollah on Fouadi tuvastanud, makstakse druusidele kätte. Skorpion läks jalgsi mõne kvartali kaugusel Omar Daoukil asuva korteri poole. Hilisest kellaajast hoolimata liikus tänavatel ikka veel rohkesti jalakäijaid ja sõitis autosid, tänavalaternad sarnanesid üksildaste tunnimeestega. Siis võttis Kassem kõne.
„Sa ei tohiks helistada,” ütles hääl. Skorpioni telefoniekraanil kumas Süürias Damaskuses vastanud dr Samir Abadi telefoninumber.
„Nad pärisid Palestiinlase järele,” kuulis ta Kassemi ütlevat, hääl üleelatud valust hoolimata üllatavalt rahulik.
„Ja siis?”
„Ma ei öelnud neile midagi.” Järgnes paus. „Al-Muqawama on neile teada.”
Telefon Damaskuses lülitati välja.
Scorpion sõitis liftiga korterisse ning mõni minut hiljem laadis ta Kassemi mobiiltelefoni sisu oma sülearvutilt Corn Associationi veebisaidi kaudu Rabinowichile. Ta kõrvaldas korterist kõik, mis võinuks talle viidata, ning pühkis antiseptilise lapiga puhtaks esemed, mida oli puudutanud. Sadama lähedal bussijaamas istus ta Damaskusesse siirduvasse öisesse liinitaksosse, mida jagas süürlasest ärimehega, kes oli käinud Beirutis hambaarsti juures, ja šiiidi naisega, kes sõitis õde külastama. Nad sõitsid läbi linna ning mööda pimeduses looklevaid mägiteid Süüria piiri poole. Skorpion poleks tahtnud öösel lahkuda, kuid kindlasti koondas Hezbollah juba jõude ning ta teadis, et hommikul oleks piiriületamine märksa tülikam. Tegelikult võisid Hezbollah’ võitlejad peatada neid ükspuha kus Bekaa orus või mõnes šiiitide mägikülas. Kindlasti on süürlasi juba hoiatatud. Oli vaja üle piiri jõuda, enne kui piiripunktidesse jõude koondatakse. Liinitakso peatus piiril, kus sõitjad välja käsutati. Skorpion ulatas Liibanoni piirivalvurile Prantsuse passi ja žurnalistikaardi, mille järgi ta oli Le Figaro ajakirjanik Adrien Leveque.
Ohvitseri selja taga seinal edastati teleris mõrvateadet. Baroudi tänaval maja ees seisev reporter rääkis, et korterist oli leitud kaks laipa. Keegi mees ja alasti naine. TV-s ei mainitud kaht meest, kelle Skorpion oli tapnud, ega Hezbollah’d. Politsei arvates oli hukkunud naine toosama, kes üüris korteri, kuid tuvastamisega läheb aega, sest teda oli enne surma rängalt piinatud ja moonutatud. Reporteri sõnutsi keskenduvat politsei uurimisel seksuaalkuriteole, oletati, et tegemist oli kahe armukese üle piiri läinud sadomasohhistliku mänguga. Ohvitser silmitses Skorpioni passi ja pressikaardi fotosid, vaatas talle otsa ja sisestas midagi arvutisse.
„Êtes-vous écrit une histoire sur la Syrie?” küsis ohvitser.
„Sur l’effet de la crise financière sur le commerce libanais et syriens,” ütles Skorpion. Ta kartis, et kuuldut kontrollitakse arvutiga järele. CIA-lt saadud dokumendid pidid olema kaljukindlad, seega ei tohtinud need kahtlust äratada, pealegi avaldas Le Figaro sageli finantskirjutisi, mistõttu ta oligi maininud rahanduskriisi, sest seda laadi artiklid huvitasid inimesi vähem. Vastust oodates heitis ohvitser pilgu telerile Skorpioni selja taga ja seejärel talle. Skorpion tundis higi mööda selga nirisevat. Iga sekund süvendas ohtu. Liibanoni piiripolitsei oli mehitatud šiiitidega, kes sageli kuulusid Amali või Hezbollah’sse. Üle piiri pääsemine ei tähendanud veel midagi. Neid oli ka Süürias.
Ohvitser vaatas arvutile ning ulatas ükskõikselt passi Skorpionile tagasi. Öö muudab ta kahtlustavaks, mõtles Skorpion. Kuid tal puudus valikuvõimalus. Varem või hiljem meenub kellelegi, et Fouadi oli nähtud koos temasuguse mehega. Politsei ei seosta teda Fouadi ja naisega, kuid Hezbollah võis seda küll teha. Skorpion väljus ja istus jälle liinitaksosse. Naist oli enne tapmist piinatud. See on minu kodumaa, oli ta öelnud. Alles alanud missioon oli põhjustanud juba ohvreid.
Nad peatusid Süüria piiripunktis ja tegid taas sama protseduuri läbi. Seejärel istuti taksosse ja jätkati sõitu, teepimedusse lõikus ainult liinitakso esilaternate valgusvihk.
Damaskusesse jõuti enne südaööd, liinitakso peatus Soumarial peabussijaamas. Ehkki aeg oli juba hiline, müüsid mõned tänavakaubitsejad ikka veel pannil hõõguvatel sütel grillitud liha-kabob’e, peatuskohas ootas taksorivi. Skorpion sõitis taksoga Le Meridiani hotelli, mis oli prantslasest ajakirjanikule sobiv peatuspaik. Pagasit ja seljakotti hotelli uksehoidjale ulatades märkas ta kaht meest, kes olid seisnud bussijaamas taksopeatuse lähedal. Üks neist oli vuntsidega, üll valge särk ja sinised püksid, teine kandis tumedat mustrilist särki, aga mõlemal pungitas särgi all kabuur. Teda jälitati.
Holland, Utrecht
Muessini hääl kaikus mošee valjuhääldist üle vihmast libeda tänava. Teisel pool jälgis Palestiinlane Maroko toidupoest, kuidas palvetajad, mehed endist viisi töörõivastes ja mõni musta hijab’i salliga naine, sisenesid mošeesse. Poes levis kuskussi ja värske khobz-leiva hõngu, samuti haistis ta vürtse: kaneeli, ristiköömnet, münti, ingverit ja tagine19 valmistamisel kasutatavaid rohelisi koriandrilehti. Ta ei sisenenud mošeesse. Kindlasti oli seal AIVD20 informeerijaid juba enne seda, kui Kairo ja nüüd ka hollandlased sattusid ameeriklaste ja teiste Euroopa luureagentuuride üha tugevneva surve alla. Ta ostis kimbukese paberisse keeratud mündilehti ja jäi poe ees seisma. Miski temas ei köitnud tähelepanu – lihtsalt üks vihma eest varikatuse alla astunud mees.
Hijab’iga naine ja väike poiss astusid mošeesse suundudes tema poole.
„Salaam aleikem,” ütles mees.
„Aleikem es-salaam,” vastas naine peatumata.
„Kas sa tunned imaami? Imaam Mohammad Solilah’d?” küsis mees fusha araabia keeles.
„Mina tean teda,” ütles poiss tagasi pöördudes. „Ta käib mõnikord meid õpetamas.”
„Ehk annaksid selle tema kätte?” küsis mees poisile mündilehti ulatades. „Ja see on sulle,” ütles ta, andes poisile kaheeurose mündi. Poiss võttis mündi vastu ja vaatas ema poole.
„Kas oled imaami sõber?” küsis naine talle esimest korda pilku heites. Mees oli keskmisest pikemat kasvu, ligi meeter kaheksakümmend pikk, ühtlaste siledate näojoonte ning nahaga, mis tunnistas hiljutist päikeses viibimist. Ta tundus olevat erakordselt heas vormis, nõtke atleetliku kehaehitusega, ning ehkki ta naeratas nii naisele kui ka poisile, peitus tema pruunides silmades midagi, mis tekitas naises rahutust. Naine haaras poisi käest ja tõmbas ta endale lähemale.
„Aywa, ammune sõber. Mündilehed tee jaoks. Ja see on sinule.” Ta ulatas naisele kahekümneeurose rahatähe ning sasis poisi niiskeid juukseid. „Parem minge sisse või upute siin vihmas.”
Naine kõhkles raha vastu võtmast, kuid Kanaleneiland oli vaene immigrantide elurajoon. Hetk hiljem pani ta raha taskusse.
„Kas peaksin talle midagi ütlema?” küsis poiss.
„La, mitte midagi, ma’a salama,” kostis mees, avas vihmavarju ja sammus minema. Naine jälgis teda hetke, läks siis poisil kõvasti käest kinni hoides üle tänava ja sisenes mošeesse. Palestiinlane peatus tänavanurgal kioski ees ning ostis saksakeelse ajalehe Frankfurter Allgemeine. Ta astus väikesse kohvikusse, mida külastasid peamiselt marokolased. Näis, et marokolased ja sealse rajooni paljud türklased ei kipu omavahel suhtlema.
Ta pani kana- ja riisivaagna lauale ning luges süües ajalehte. Aeg-ajalt tõstis ta sellelt pilgu ja vaatas läbi kohvikuakna hämarduvale tänavale, valgustatud kauplusevitriinidele, loikudes peegelduvatele tänavalaternatele ja märgadele kõnniteedele. Keegi ei pööranud talle vähimatki tähelepanu. See oli karm moslemite rajoon, kus inimesed olid harjunud töötute ja nendega, kellel oli külluses vaba aega. Ta tundis pärast Mehhikost saabumist ikka veel lennuväsimust, nägi
AIVD (