Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat. Mark Frost
sulges silmad ja püüdis meenutada pilti, mida oli varem mehe jaki seljal näinud. Paar pilti liikusid tema silme ees. Üks neist oli looma siluett, kuid ta ei suutnud seda tabada.
Lennuk kallutas end järsult, kogudes õhkutõusuks kiirust ja surudes Willi vastu seljatuge. Klapid pöörati alla ja lennuk tõusis järsult õhku. Santa Barbara jäi kiiresti maha, rannajoonel valgustite pärlikett. Lennuk jõudis ookeani kohale ja keeras siis tagasi itta. Ta mõtles, kas lennuteekond viib neid ka üle Ojai.
Teda tabas igati teretulnud aga ootamatu kergendus. Ta oli vähemalt praeguseks pääsenud oma jälitajate eest, ükskõik kes need ka polnud. Ta üritas vaigistada oma meelt ja nautida eufooriat nii kaua kui võimalik.
Lennuk saavutas vajaliku kõrguse. Kellahelin. Uuesti kostus valjuhääldist reisisaatja hääl, mis ütles, et nüüd on elektroonikaseadmete kasutamine taas lubatud. Will pani klapid kõrva ja kuulas uuesti sama lugu. Ei mingit häält sel korral. Ta tõstis iPodi suu juurde.
„Oled sa veel seal? Halloo?”
„Niimoodi iPodi sisse rääkides näed sa veidi nikastanud välja, vennas. Inimesed hakkavad arvama, et sul jooksevad katusekambris metsikud kängurud ringi.” Jälle kuulis Will klappidest mehe häält.
Ta küsis valjult: „On sul õrna aimugi, mida ma täna läbi olen elanud?”
„Tunduvalt rohkem kui sinul.”
„Ma olen nii lähedal – nii lähedal – täielikule ja absoluutselt õigustatud arukaotusele.”
„Ära nüüd vedelaks löö, vennas. Lase oma tool alla. Lõpuni välja, rahulikult.”
Will istus tagasi oma allalastud toolile. Mees kummardus ettepoole; ta istus tema taga, üks iste vasakule. Will nägi tema jõulist profiili vaid poole meetri kaugusel varjus. Silmi katsid lenduriprillid, aga armid olid paista, nagu jookseks risti-rästi üle tema vasaku näopoole üks reljeefne ja punetav teedekaart.
„Sa oled austraallane, eks?” küsis Will.
„Ei, vennas. Ma olen kiivi. Uus-Meremaa. Võib-olla oled kuulnud.”
„Muidugi olen ma kuulnud.”
„Mul on hea meel su pärast. Kui sul õnnestus nad maha raputada, siis ehk tuleb sellest üks „sündmustevaene” lend. Ees ootab tormine ilm. Võib veidi raputada.”
„Nii et peale kõige muu tegeled sa ka ilmaennustusega.”
„Täisteenus.”
„Aga kes sa üldse oled?”
„Nimi on Dave. Nüüdsest alates hoia üks silm alati valvel. Eelda halvimat, looda parimat. Kui nad on su kord sihikule võtnud, ei anna nad eales järele.”
„Räägid sa mustade mütsidega meestest või neist asjandustest, mis mind enne nahka tahtsid panna?”
Dave sõnas täiesti liikumatuks jäädes: „Mõlemast.”
„Võid sa mulle vähemasti öelda, kes need olid?”
„Teatud kolmjalgsed piitsutajad. Ma pakuks, et kas gulvorgid või burbelangid.”
„Need on mingid Uus-Meremaa elukad või?” küsis Will sarkastiliselt.
„Ära nüüd ole selline tola, poisu. Ma ütlesin, et nad nägid sellised välja. Ja seda arvamust toetab see, et mina suudan neid ühtlasi ka näha.” Dave koputas oma tumedatele prilliklaasidele.
„Ja miks peaks need asjandused mind jahtima?”
„Ilmselgelt ei peaks me sellesse tumedasse teemasse hetkel süüvima …”
„Mis mõttes ilmselgelt?”
„Ilmselgelt põhjustel, mida oleks äärmiselt rumal praegu avada. Las ma lihtsalt küsin: kas tundsid enne nende rünnakut väävli lõhna? Kas nägid õhus ümmargust akent või tulesõõri?”
„Tulesõõri. Mägedes. Pidasin seda päikeseloojanguks.”
„Ei, semu. See oli kõrglaeng. Kamp Eikunagimaa vastikumaid peletisi. Kukkusid kõrgelt ülalt nagu lennukipommid. Tõsine ühepajatoit.”
Will tegi pausi. „Kas Uus-Meremaal räägitakse teistsugust keelt?”
„Neil on laevad – õhulaevad. Mitte nagu meie omad. Sa ei näe neid või kui siis haruharva.” Dave kogus end ja ohkas. „Seda on rohkem, kui sul teada oleks vaja. Kui aus olla, siis sain selle ülesande alles hommikul. Viimasel minutil ja korraliku briifinguta. Mul pole mahti olnud su failigi vaadata.”
„Minu faili?”
Dave võttis jakitaskust väikese läbipaistva klaaskuubiku. Selle sisemuses hõljus paar helendavaid musti kuubikuid. Need meenutasid täringuid, aga olid täppideta. Kuubikud hõljusid õhus, pööreldes erineva nurga all ja erineva kiirusega.
„See ongi minu fail?” küsis Will.
Mustadest kuubikutest kiirgas valgust ja suure kuubi kohale ilmusid kolmedimensioonilised pildid: kaks rühma kohutavaid ligaseid kolmejalgseid elukaid.
„Need on burbelangid,” ütles Dave ühele rühmale osutades. „Ja need on gulvorgid.”
„Jumala eest.”
„Nüüdsest alates tasub sul uskuda, et tegutsen sinu huvides, või läheb kogu missioon kiiremini aia taha kui pangetäis krevette kuumal suvepäeval.”
„Kui sa arvad, et mind aitab see, et sa mulle tõtt ei räägi, siis on sul minu kohta veel palju õppida.”
Dave vaatas teda mõne hetke pingsalt. „Tõsi.”
„Kas ma võin seda näha?” küsis Will kuubikule osutades.
„Looda edasi,” ütles Dave.
Pildid haihtusid. Dave torkas kuubiku taskusse tagasi, nõjatus toolide vahel ettepoole ning vaatas Willi pikalt ja hindavalt.
„Arvestades nende poolt mängu pandud ressursse, jääb vaid üle oletada, et sina oled nende sihtmärk. Seepärast juhtisingi nad kõrvale. Nende maharaputamine võttis ikka tunde.”
„Mis missioon sul õigupoolest on?”
„Eskortimine. Ole õnnelik, et nad ei sokutanud sulle kaasreisijat. Ma parem ei täpsusta, mida need kaunitarid teevad.”
„Mis see kaasreisija on?”
„See on see, millega nad su empsi kostitasid, poisu.”
Will tundis, kuidas tal hakkas kõhus keerama. „Mis see tähendab? Kas temaga on kõik korras?”
„Praegu ei saa seda kuidagi öelda,” ütles Dave hämmastava pehmusega. „Ma võiksin täpsemalt selgitada, aga viimane asi, mida praegu vajad, on liiga palju kaheteistkümnenda tasandi infi, mis paneks su pea plahvatama.”
„Ütle siis ainult seda … kas mu isaga on kõik hästi?”
„Ma üritan välja uurida. Ma vajan rohkem infot ja sina vajad puhkust. Katsu midagi kõhtu saada. Lase silm looja. Kui asjad peaks sündmusterohkeks kujunema, siis vajaliku varustuse leiad enda eest istmetaskust. Ajakirja kõrvalt. Ole siis valvel.”
Will kompas istmetaskut ja tõmbas välja väikese halli neljakandilise koti. Selle seest leidis ta lihtsad mustade retroraamidega keskmise suurusega päikeseprillid. Klaasid olid hallikassinise varjundiga, täpselt nagu Dave’il.
„Kuidas need töötavad?” küsis Will tahapoole nõjatudes. „On see nagu 3D?”
Iste tema selja taga oli jälle tühi.
Will lülitas iPodi uuesti sisse, kuid sealt kostis vaid muusikat: ei mingit Dave’i. Ta uuris prille ja pani need ette. Kõik nägi välja täpselt nagu ikka, ainult veidi hämaram.
„On täiesti võimalik, et ma olen põhjalikult segi pööranud,” pobises ta enda ette.
Kuid ta järgis Dave’i nõuannet. Ta pani prillid kõrvale