Paladiini ettekuulutus. Esimene raamat. Mark Frost
vajalikesse kohtadesse oma vanemate allkirjad.
Will sulges silmad ja nägi katkendlikke kaadreid isa segipööratud hotellitoast. Isa viimased sõnad kummitasid teda:
„Meie oleme vastutavad. Ja see, et meie tehtu toob sinu ellu kurbust, on kohutavaim tunne, mida emaga eales kogenud oleme.”
Vastutavad mille eest? Mida olid nad teinud? Millist kohutavat hinda pidid nad nüüd selle eest maksma?
Kui reisist oli möödunud vast kolmveerand tundi – nad sõitsid parasjagu üle Las Vegase kiiskavate tulede –, õnnestus tal suikuda kergesse katkendlikku unne.
Veetsin terve päeva, kartes uuesti unne vajuda … võib-olla sellepärast, et ei suutnud oodata. Siis tundsin, nagu oleksin tundide kaupa viselnud ja keerelnud, enne kui rahule jäin. Aga kui uinusin, olin valmis.
Korraga olin kõrgel öötaevas ja sõudsin läbi tormipilvede, mida valgustasid eemal raksatavad välgusähvatused. Mul polnud aimugi oma asukohast, kuid seekord näisin teadvat täpselt, kust teda leida.
Nägin midagi väikest ja musta purjetamas kaugel ees pilvedes.
Lennuk.
SABOTAAŽ
Will ärkas turbulentsi peale. Ta tundis, et keegi on tema kõrval, ja pööras pead, eeldades näha seal Dave’i. Selle asemel seisis vahekäigus lillas riietuses ülekaaluline naisterahvas, liikumatult, vaadates teda. Naise nägu jäi varju, pilukil silmad kiirgasid tumedat helendavat valgust.
„Saan ma teid aidata?” pahvatas Will.
Naine pilgutas, jäädes liikumatuks ja ilmetuks kui kivi. Temast õhkuv hais, nagu poleks ta end nädalaid pesnud, pani Willil silmad vett jooksma. Järjekordne raputus, seekord tugevam. Lennuk oleks justkui tõusnud laineharjale. Naise huuled liikusid, kuid sõnu kuuldavale ei tulnud. Ta pöördus ja liikus veidral õõtsuval sammul mööda vahekäiku edasi.
Will vaatas ümberringi. Dave’ist polnud märkigi. Instinktiivselt tõmbas ta taskust prillid, pani need ette ja kummardus vahekäiku.
Will nägi paksu naise ümber helendavat aurat, haiglast ja rohelist, nagu vilkuvat fluoressentsi. Tema keha kontuur väänles ja vingerdas nagu kotitäis vihaseid kasse, kes pressisid välja kõige õõvastamaajavate nurkade all.
Will tõstis prillid silme eest. Naine näis jälle normaalne. Õigemini nii lähedal normaalsele, kui viis numbrit väiksematesse lilladesse veluurrõivastesse topitud veidi rohkem kui pooleteisemeetrine inimene, kes kaalub sada nelikümmend kilo, üldse olla saab. Naine kõndis oma istmest mööda tualetini, avas ukse ja pressis end sisse. Ta sirutas käe ja tõmbas ukse kinni.
„Dave?” sosistas Will. „Dave!”
Vastust ei tulnud. Eemal raksatav äike lõi kurjakuulutavatest pilvedest kaetud taeva valgeks ja Will rabas oma istme käetugedest kinni. Ta vaatas kella: plaanitud maandumiseni Denveris oli jäänud vähem kui tund. Nad lendasid nüüd üle Kaljumäestiku, tormile lähemalt.
Kostus kell. Reisisaatja teadustas, et kapten on lülitanud turvavöönupu sisse ja kõigil palutakse minna oma kohale. Will tõmbas oma rihma pingule. Seejärel kummardus ta uuesti ja vaatas vahekäiku.
Tualeti ukse alt lekkis vett või mingisugust vedelikku.
Will tõbas oma turvavöö lahti, tõusis ja liikus ettepoole. Tema jalgealune kõikus nagu lõbustuspargi atraktsioon. Ta jõudis ukseni ja astus märjale vaibale. Lukult võis lugeda AVATUD. Will rabas uksenupust ja tõmbas ukse kiiresti pärani. Peegli kõrval põlevad lambid vilkusid.
Naise lillad riided vedelesid tühjakslastud kuhilana põrandal. Kätest, jalgadest ja kaelaavast lekkis vedelikku. Pluusi parem varrukas ulatus tualetipotti. Tühjendamise asendisse toppama jäänud poti sügavustest kostis valju imemisheli. Õhus oli sedasama iiveldamaajavat lehka, mida ta oli ennist tundnud.
Ta märkas riiete sees liikumist. Jalgpallisuurune kuju vonkles rindkerest käsivarde ja kadus avatud potti. Lilla pluus vajus kokku ja jäi liikumatult lebama. Järgmisel hetkel rabas keegi üheainsa liigutusega lilla rõivaeseme, tiris selle avasse ja läinud see oligi. Koos pluusiga liugles potti ka midagi lihavat. See nägi välja nagu tohutu suure mao nahk, mida paiguti katsid karvased laigud.
Poti klapp plõksatas kinni. Imemisheli lakkas. Willi selja taha ilmunud reisisaatja haaras tema käest ukselingi.
„Härra, palun minge oma kohale tagasi,” ütles ta.
„Ma nägin, et ukse alt immitses vett,” ütles Will.
Reisisaatja silmitses märga vaipa nende jalge all. Lennuk jõnksatas. „Me hoolitseme selle eest,” ütles ta. „Palun istuge oma kohale. Kohe.”
Will ei näinud põhjust vaielda. Seljatugedelt tasakaalu otsides liikus ta lennuki jõnksutamise ja kõikumise saatel vahekäigu teise otsa.
„Nüüd läheb mul süda pahaks,” mõmises ta.
Will vaatas seljataha ning nägi, kuidas reisisaatja sulges ukse ja läks tagasi oma kohale. Paksu naise istmest möödudes silmas Will selle all tema lillelist kohvrit. Ta haaras sangast ja vedas koti endaga kaasa. Samal hetkel kukkus lennuk suurde õhutaskusse. Odav kott näis kaalutu. Peenikese sanga küljes rippus hinnasilt. Ta tõmbas luku lahti. Tühi. Kohver oli rekvisiit. Kas see kahetsusväärne olend oligi üldse inimene?
„Mida sa nägid?” küsis Dave.
Ühtäkki seisis mees tema kõrval. Will kirjeldas talle.
„Kuller,” ütles Dave. „Kirevase päralt, nad sokutaid pardale kulleri.”
Järjekordne välgusähvatus – lähemal ja eredam – tõmbas Willi tähelepanu aknale. Parema tiiva all paikneva mootori tagaosast lendas sädemeid. Ta pöördus tagasi Dave’i poole, kuid too oli kadunud. Will sirutas käe taskusse prillide järele, pani need ette ja pööras akna poole.
Pärast esialgset ehmatust luges ta neid kokku kuus. Nad nägid välja nagu hullumeelsed animeeritud tsemendikotid või jäsemetud eluvormid kuskilt vetesügavustest.
Kuller: et neid ta siis vedaski?
Jässakad vastikud kummised lihakäntsakad. Buššelisuurused suud relvastatud üliteravate kihvadega. Igal kahvatul otsmikul, otse suurte tähniliste silmade vahel, turritas tugev kooldunud sarv. Sooniliste lülidega rindkerest lähtus neli jässakat kongus küünistega jäset. Painajalikud olendid, kes olid loodud või kohaldatud arutu hävitustöö täideviimiseks.
Just seda plaanisid nad praegu teha lennuki parema mootoriga.
Will kergitas prille. Ta ei näinud midagi peale sädemeid pilduva mootori ja tühja tiiva. Kukutanud prillid tagasi silmade ette, ilmus kohutav väänlev parv uuesti nähtavale. Ta võttis prillid eest ja keeras neid käes ringi.
Siin raamis peab olema peidus mingisugune projektsioonisüsteem, mis saadab läätsele liikuvaid pilte, mõtles Will. See ei saa olla ilmsi. See on trikk, eriefekt.
Ometi tundusid raamid ühtsed ja liideteta. Igatahes poleks need suutnud mahutada keerukat tehnoloogiat, mis võimaldaks esile manada seda, mida ta oli just näinud. Ta kaalus parasjagu, kas ei tasuks neid Šveitsi taskunoaga lahti monteerida, kui kuulis väljast ärevakstegevat turtsatust. Mootorist purskas sädemeid ja selle järel süsimust suitsupahvakas.
Kobamisi pani ta prillid uuesti ette. Välgusähvatuse valguses nägi ta kõiki kuut olendit raevukalt mootorikesta ründamas. Nad lammutasid seda nii hammaste, sarvede kui ka küünistega. Järjekordne turbulents lennutas Willi istmelt. Ta tõmbas rihma korralikult pingule. Hoolimata raputamisest ja kõikumisest püsisid olendid kui naelutatult mootori küljes. Will taipas, et nende võikad torsod olid kaetud iminappadega, millega nad metalli külge klammerdusid.
Hetk veel ja nad rebivad mootori tükkideks.
Will lükkas prillid pealaele, üritades säilitada selles hulluses tervet mõistust. Kuidagi ja kuskilt jõudis temani killuke loogikat:
Nad on suguluses nende olenditega, kes mind