Toimiv armastuse teooria. Scott Hutchins
See paneb ta edasi astuma. „Mis ta nimi on?”
„Kiisu-Miisu.”
„Oled tõesti fantaasiat kasutanud.”
Selline nimi oli Erini mõte. Tema uues korteris ei ole koduloomad lubatud. „Mul oli väiksena koer, kelle nimi oli Kutsu.”
„Mis see on?” Ta tonksab raamaturiiuli kõrval asuvat musta kohvrit.
„Minu teleskoop.”
„Nii teaduslik,” sõnab ta ja läheb vannituppa.
Valan endale klaasitäie valget veini, sest ilm on piisavalt soe, ja sukeldun fantaasiasse tüdrukust, kes on minu korteris duši all.
Käisin esimest korda elus tüdrukuga koos duši all ülikooli ajal. Mulle meeldis, kui töökalt ta mind nühkis. Saime puhtaks, ei grammigi pornot. Ma polnud kunagi midagi nii intiimset teinud.
Kuulen vee vulinat. Kui Rachel pole just isiklikke pesemisvahendeid kaasa võtnud, ja ma usun, et seljakotiränduril on ühes vaid eluks hädavajalik, siis hõõrub ta arvatavasti praegu käsi rohelise oliiviõli-lavendliseebiga, tõmbab sõrmed läbi veest märgade tumedate juuste ning kombib plastikpudeleid ja loeb nende silte, et leida endale sobivat. Ta seebitab rindu ja peatub jalgevahel ehk veidi pikemalt. Meil on tõepoolest kohting.
Kraan keeratakse kinni. Ma loodan, et ta võtab mu pehmeima rätiku ja naudib vannitoa tagasihoidlikke mõnusid, kuumust, potsikuid ja kreeme, puhast ning kohevat põrandamatiks olevat seemisnahka ja hommikumantlit.
Veinil on mee, roheliste õunte ja päikesevalguse maitse. Kavalad veinimüüjad!
Föön vaikib ja pärast kobistamist astub ta vannitoast välja, riides nagu moesaadik. Kootud müts, kitsad teksad, tillukesed kingad, lohvakas kampsun ja musta-valgekirju sall ümber kaela.
„Kas müts on liig?” pärib ta.
„Ma ei tea,” vastan. Ma tõesti ei tea. Ma pole kunagi käinud kohtamas kellegagi, kes sedamoodi riietuks. „Tähendab, see on armas.”
Ta kortsutab kulmu ja viskab mütsi enda selja taha minu voodile. Ta seisab püsti, silmad lakke suunatud, justkui meenutaks enne rambivalgusesse astumist õigeid sõnu. „Mul on nädala palk,” ütleb ta. „Ja ma tahan austreid süüa.”
Ta silmitseb mind. Jõllitame teineteist, ohkame sügavalt ning naerame närvilisuse üle.
„Mina teen välja,” sõnan.
Ta raputab pead. „Ma arvan, et armas polegi väga halb.”
Takso viib meid läbi tumeda Valencia, kus Missioni tänav jõuab lõpuks välja räpasele Marketi läbisõiduteele, mis suundub suursuguselt ja muutumatult kella kahe suunas linna poole. Möödume antikvariaatidest ja madratsipoodidest ning suurest Honda esindusest, kus asus aastaid tagasi hoopis Fillmore’i tantsusaal. Tavapärased hulgused jõlguvad Van Nessi tänaval All Stari kohviku ümbruses või sööstavad ülekäigurajale, seltsiks purke ja pudeleid täis kolisev beebikäru.
„Vähemalt on väljas soe,” ütleb Rachel. Ta mõtleb seda võrdlusena õhtuga, mil me kohtusime.
Näeme vilksamisi raekoda, mis särab täna rohelistes tuledes. Maa päev? Ramadaan? Siis on see juba silmist kadunud ja me sööstame mööda Seitsmendast ja Kuuendast avenüüst, kus slummi väsinud rahvamassid vajuvad platsile nagu jõesuue, hüüavad üksteisele mingisuguseid kodeeritud sõnumeid ja istuvad purskkaevu ümber. Järgmisena tuleb suur ostukeskus. Üüratu Gap. Apple’i pood. Vägevad kesklinna pühamud, kust saab mõttetut paska kokku osta. Mulle meeldib, et pilvelõhkujaid on just parasjagu ning needki välimuselt tagasihoidlikult ambitsioonikad. Kuid ma ei oska seda põhjendada – tegelikult on mu elavaim mälestus sellest piirkonnast hoopis halb, sest jälitasin siinseil tänavail Erinit nagu nuhk ja püüdsin leida vastust küsimusele, miks ta ei taha minuga abielluda. See oli kohutav nädal. Ta mõtles välja täieliku totruse, salaplaani teha inglise keele õpetaja paberid, et kolida Ladina-Ameerikasse. Ta ihkas põgeneda. Jälitasin teda tol päeval poest poodi – aglul ettevaatlikult, siis juba jultunult – ning seejärel transpordiametisse, kus nägin teda brošüüre lugemas. Ta oli kui teisest maailmast ja ma taipasin, et pole teda kunagi sellisena näinud – tundmatu ja võõrana. Täpselt sellisena, nagu parasjagu ennastki tundsin. See tundus kinnitusena, et oleme teineteise jaoks loodud, olgu see nii valus kui tahes.
See oli muidugi vale järeldus. Siiski on selles linnas kohti, kuhu ma ei lähe enam iialgi – näiteks Bernali mäele –, kuigi tolle päeva kurbus ei ladestunud sinna. Kuivõrd suurt kurbust saakski valmistada vaade kohupiimakookide tehasele?
Istume Ferry Buildingus20 väikese laua taga ja Rachel keerutab sõrmeotstel austrikarpi, millelt peegeldub laevalgustus. Point Reyesest21 püütud austrid on tõeliselt uhked eksemplarid, hõbedased ja prisked. Ta pöörab karbi minu poole ja siis jälle enda suunas, näol kummalised grimassid, justkui teeks kindlaks, missugune oleks efektiivseim viis see emalaev sadamasse manööverdada.
„Kas sa oled varem austreid söönud?” pärin. Pean häält tõstma. Restoranis on sama palju rahvast nagu väärtpaberibörsil.
„Olen unustanud, kuidas seda tehakse.”
„Milliseid austreid sa viimati sõid?”
„Ma ei tea. Selliseid. Neil oli vist natuke juustu ka peal.”
„Oled sa kindel, et ei mõtle nacho’sid?”
Tema nägu tõmbub pingule ja läheb mossi. Ta asetab austri taldrikule, võtab noa salvrätiku seest välja ja püüab austrit lõigata. See libiseb karbis kord vasemale, kord paremale nagu rulataja rambil. Seejärel lendab auster üle ääre ning ta püüab söögiriistadega hirmsasti kolistades seda taldrikult kätte saada, ent pala lendab hoopistükkis lauale. Rachel värvub õlgadest kuni juuksepiirini helepunaseks.
„See oli nagu Marxi vendade22 film.” Ta ei tõsta silmi ja istub kössis nagu pahandada saanud koolitüdruk. „Hei.” Kummardun lähemale, et ei peaks karjuma. „Vaata ringi. Keegi ei tunne sind.”
„Ma tean.” Ta vaatab endiselt maha.
„Siis pole ju põhjust häbeneda.”
Ta on ikka veel nagu kameeleon, kuni viimaks omandab tema nägu tavapärase värvuse. Seejärel tõstab ta pilgu, näol enesekindel naeratus.
„Võin ju alati uuesti proovida,” ütleb ta.
„Võta see väike kahvel. Tee kindlaks, et auster on karbi küljest lahti, ja siis lükka pala endale suhu.”
„Ilma kastmeta?”
„Sinu esimene auster peaks olema puhas kohtumine.”
Rachel ei naera ega punasta. Ta istub sirgelt ning meenutab nüüd taas naist, kellega välja tulin. Ta silmitseb austrit ettevaatlikult, ent teatava huumoriga, justkui võiks vastaseks olev lurjus ta taas haneks tõmmata. Naaldun toolile ja lasen inimhäälte suminal endast võimust võtta. On tore, et Rachel nii kiiresti toibus. See näitab, et temas on säärast jõudu, mida ma poleks oodanudki. Voolin mõtteis tema ümber musta karbi, justkui paneksin sellele hetkele raami ümber nagu fotole. Tema närviline, kuid kindlameelne nägu, hall ja tilkuv auster, kõva leib, kollane vein ja tema selja taga asuvast köögist sisse voogav aur. Rachel tõstab karbi suu juurde ja loodab parimat. Ta kougib sõrmega karbist liivaterakese. Seejärel suleb ta silmad ja kallutab austri suhu ning mööda tema põske voolav vedelik jätab nähtava jälje. Pärast üht hammustust neelab ta austri alla ja tõstab salvrätiku suu juurde, silmad nüüdseks jälle avatud ning täis üllatust ja rõõmu, otsekui oleks ta just praegu tulnud lõbusalt vettehüppelt.
Ma ei tea, millisesse vaimsesse albumisse see pilt lisada. Ehk mõnda suurde: „Tol hetkel tundus oluline” või „Kena mälestus mis-ta-nimi-nüüd-oligist”.
Võib-olla tuleks luua täiesti uus album, sest rahvas Racheli selja taga liigub kõrvale ning nähtavale ilmuvad – nagu mõrtsukad – minu eksnaine
San Franciscos asuv laevaterminal, turu- ja kontorihoone
Põhja-California poolsaar
USA koomikud, vennad Chico, Harpo, Groucho ja Zeppo Marx, kes tegutsesid aastail u 1900-1950