Toimiv armastuse teooria. Scott Hutchins

      drbas: tasakaal vaba aja ja töö, perekonna ja sõprade vahel on hea

      Kust ta selle peale tuli? Tean, et isal olid omad pettekujutelmad, aga ma olen kindel, et ta ei arvanud, et tema elustiil on imelises tasakaalus.

      Ketšup. See on siis dr Bassetti tänase päeva mõte.

      7

      RACHELI TÄDI JA ONU, Stevie ja Rick, ei ela tegelikult Bolinases, nagu Rachel mulle alguses ütles, vaid Fairfaxist väljas, teel Bolinasesse. Bolinas asub rannikul ja meenutab kuuekümnendate aastate pohmakat: kohalikud tirivad liiklusmärke alla, et võõrad sinna teed ei leiaks. Fairfax, kus asub Racheli Coffee Barn ja paljud erinevaid kitškaupu müüvad poed, on palju tüüpilisem Marini linn. Ilus, ent ilmselgelt äri jaoks valla. Eelistan Fairfaxi ning mulle meeldivad Rick ja Stevie – kellel on nähtavasti piisavalt raha, et elada ükskõik kus –, sest nad elavad seal.

      Rick töötab linnas advokaadina, Stevie kas käib või käis tööl, Rachel pole kindel. Ta teeb palju vabatahtlikutööd, mis on seotud enamjaolt keraamika, puudust kannatavate laste ja „selle kiilaka gurukutiga”.

      „Dalai-laamaga?” küsin.

      „Ei, laama Rinpoche,” ütleb Rachel. Ta näitab näpuga ettepoole. „Nüüd pööra järgmisest paremale.”

      Nende maja asub teest üheksakümne meetri kaugusel ning on tõeline männipuidust imetlusobjekt, millel on palju aknaid ja kogu maja ümbritsev veranda. Sissesõiduteele on pargitud vana Jaguar ja tuttuus Prius. Mida see nende kohta ütleb? Pealtnäha on siin pisut eetilist röövin-Peetrilt-et-maksta-Paulile, mille võiks kirjutada Marini silmakirjalikkuse arvele, ent praegu pole aeg arvamusi tuulde loopida. Nad olid olnud nii lahked ja kutsunud mind õhtusöögile. Rick, nagu Rachel ütles, grillib mõõkkala.

      Eesaia lillepeenarde juures valitseb meeldiv segadus. Keegi on siin tööd teinud. Ta on jätnud endast maha aiakühvli, reha, paari kindaid ja kummist põlvealuse. Taim, mille sildilt võib lugeda „AKAATSIA”, on asetatud seedripurule, juured porisesse riidest kotti mässitud. Garaažiuks on lahti. Kulunud pingpongilaud on kokku pandud ja seina äärde lükatud.

      „Kas neil lapsi on?”

      „Stevie ei jäänud rasedaks. Kas pole mitte kurb?”

      „Maailmas on piisavalt lapsi.” Mõtlen seda naljana, aga kuulen oma hääles üllatavat kibestumust.

      Rachel peatub ja vaatab mulle otsa. „See kurvastas teda.”

      Kuuleme tagahoovist kõnelemist. Mõtlen ketšupile, tasakaalule ja investeerimisskeemidele. Mis on kõige hullem, mis võiks juhtuda? Et paikseks jäänud ja stabiilne keskealiste paarike tekitab minus tunde, et olen haletsusväärne?

      Enam-vähem. Rachel võtab mul käest kinni. See tundub pisut pealesurutud žestina, aga mida ma peaksin siis tegema: teesklema, et saabusime eraldi? Kõnnime ümber maja ja libiseme eukalüptipuu lehtedel, kui aia kuivalt nõlvalt alla laskume. Ühe platvormi peale on asetatud vana roheline õhukonditsioneer – tõeline haruldus. Meil Põhja-Californias pole õhukonditsioneerid kuigi levinud. Maja heidab meile varju, kui astume tagahoovi, mis sillerdab päikese käes. Õu on täis leesika- ja lantaanipõõsaid. Nõlvast allapoole, kuiva kaevu suunas jääb rohmakalt vormitud labürint, millest jääb mulje, nagu see oleks Flintstone, ide ehitatud zen-aed. Üks mees, kes on tõenäoliselt Rick, töötab grilli taga, mis on sama suur kui orel. Ta vehib suitsu näo eest eemale ja torgib jämedat kalalõiku. Habe aetud, keskkohast pisut tontsakas, jalas lühikesed püksid ja Crocsid, seljas Rolling Stones’i kontserdisärk ja ümber piha seotud fliis, kuigi ilm on põrgulikult kuum. Ta on kas vana neljakümnemidagi-aastane või noor viiekümne-midagi-aastane, igatahes mitte nii vana kui mulle meeldiks.

      Üks naine, eeldatavasti Stevie, tormab tagumisest uksest välja, käes karp suurte seentega. Ta kannab lohmakaid pükse ja õlgu katvat pluusi. Tunnen kergendust, et ta näeb välja sobivalt keskealine.

      „Rick,” ütleb ta, hääles törts New Jersey pasunakoori kõla. „Peame need šampinjonid ära küpsetama.”

      „Mmhmm,” ütleb Rick ja noogutab mõõkkala suunas. Kahtlustan, et nägin just pealt nende abielu tüüpilist lahingut. Naine lööb, mees tõrjub.

      „Ah!” hüüatab Stevie. Ta on meid märganud. „Siin te oletegi.”

      Rick pöördub ja kohtumine ongi alanud. Ta tõstab käed, nagu oleks saabunud mõni vana sõber. Stevie asetab nõu lauale ja suudleb Rachelit ning seejärel mind mõlemale põsele. Rick surub mul kätt – „rõõm kohtuda … tere tulemast” – ja äkitselt taipan, et Rachel rääkis tõtt: nad tahavad tõepoolest minuga tutvuda.