Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker
muutus suhetes Edwardiga palju sõjakamaks, eriti pärast seda, kui Wessexi valitseja rajas 920. aastal Derbyshire’is uue Bakewelli burh’i, mis kujutas Yorkile tugevat ohtu.158 Nii jäi alles Edwardi poja Æthelstani (924–939) ülesandeks sõlmida Yorki viikingitega taas südamlikumad suhted. Ühe tütre naitmine Sihtriciga teenis kahtlemata seda eesmärki. Ent taas tühistas läänesakside lootused Sihtrici varane surm järgmisel aastal, kelle asemel sai valitsejaks järjekordne Ivari lapselaps Gothrith, kes oli sõitnud üle Iiri mere kindlustama, et suguvõsa pärusvaldused ei langeks Æthelstani kätte.
Yorki viikingivalitsejate pöörase kiirusega vaheldumine tegi Wessexi kuninga närviliseks ja ta liikus 927. aastal suure väega Northumbriasse. Peagi tõrjus ta Gothrithi Yorkist välja ning tugevdas seejärel oma positsiooni nõupidamisel Eamontis Cumberlandis, kus tema süseräänistaatust tunnistasid nii Lääne-Walesi kuningas Hywel, Šotimaa kuningas Constantine kui ka Bamburgh’ valitseja, Eadwulfi poeg Ealdred. Et viikingid ei saaks Yorkis enam oma võimu taastada, laskis Æthelstan maha lõhkuda kõik taanlaste rajatud kindlustused. Lisaks kindlustas ta võimu linna üle seni levinud angloskandinaavia müntide keelamise ja oma nime kandvate müntide vermimisega.
Seitse aastat ei vaidlustanud keegi Æthelstani võimu Põhja-Inglismaal ja tundus juba, et viikingite võim Yorkis ongi lõplikult läbi, ent siis ründas ta 934. aastal Šotimaad. Wessexi kuningas kartis nähtavasti uute ja vanade vaenlaste koondumist: 934. aastal oli Dublinis võimule tulnud Gothrithi poeg Olaf ning Æthelstani rünnak, mille käigus ta olevat laastanud suure osa Šotimaast, võis olla katse ennetada Iiri viikingite sissetungi. Kui see ka nii oli, ei õnnestunud hirmutamine ning 937. aastal asus Olaf Gothrithsson suure laevastikuga teele, et ühineda Strathclyde’i brittide ja Constantine’i Šoti sõjaväega.
Ühendvägi tungis lõunasse Inglismaale, enne kui Æthelstan ja ta vend Edmund Brunanburhi juures neile vastu astusid. Kahe väe kokkupõrke täpne asukoht on teadmata, kuid paljude kandidaatide seast tundub kõige usutavam Bromborough Cheshire’is.159 Inglaste kaotused olid rängad, aga viikingite lüüasaamine katastroofiline: surnute seas võis leida viis kuningat ja seitse jarli Iirimaalt, samuti ühe Constantine’i poja. Olaf pöördus löödult tagasi Dublinisse, tema vägi oli võrreldes mõni kuu varem Dublinist teele asunuga kahanenud peaaegu olematuks ning tundus, et suur allianss šotlaste ja brittidega on igaveseks läbi.
„Anglosaksi kroonikas” leiduv poeem näitab ilmekalt Wessexi meeste üüratut vaimustust võidu üle:
Sel aastal kuningas Æthelstan, sõdalaste isand, sõrmuseandja meestele, ja samuti tema vend, prints Eadmund, igavese kuulsuse võitsid lahingus mõõgaservaga Brunanburhi lähedal. Kilbimüüri lõid lõhki, niinepuust kilpe raiusid sepistatud mõõkadega Edwardi pojad […] Vaenlane varises, šoti rahvas ja meresõitjad langesid saatuse küüsi. Nurm lainetas sõdalaste veres […] Palju sõdalasi lamas seal tapetuna oda läbi, põhjalasi lastuna üle kilbi, nagu ka šotlasi kurnatuna, lahingust küllastununa. Läänesaksid edasi kogu päeva vägedega jälitasid vaenlase mehi, raiusid põgenejaid selja tagant kohutavalt teravaks ihutud mõõkadega […] Viis lamas surnult lahinguväljal noori kuningaid, surmaunne suikunud mõõga läbi, nagu ka seitse Olafi jarli, arvutul hulgal sõdalasi, meresõitjaid ja šotlasi. Põgenema pidi põhjalaste pealik, häda sunnil aetud laeva käila väikese salga meestega; ajas laeva vetele, pages kuningas üle hämara tõusuvee, enda elu päästis. […] Lahkusid siis põhjalased naelutatud laevadel, lahingu kurvad ellujääjad Dingesi lahel üle sügava vee Dublini poole võtsid suuna, Iirimaale tagasi, hinges häbistatud, nagu ka kaks venda mõlemad koos, kuningas ja prints, koju võtsid suuna, läänesakside maale, lahingust vaimustatud. Endast maha jätsid surnukehad jagada mustakuuelisele, tumedale kaarnale kõveranokalisele, ja tumedakuuelisele, tagant valgele kotkale nautida raipeid, ahnele sõjapistrikule ja sellele hallile elajale, hundile metsas. Kunagi polnud suuremat tapmist olnud saarel, kunagi veel polnud nii palju inimesi tapetud enne seda mõõgaservaga, ütlevad need, kes räägivad meile raamatute põhjal, vanad targad, sealt alates, kui idast anglid ja saksid tulid üle laia mere, Britanniale suuna võtsid.160
Ent kogu kuulsusest hoolimata päästis läänesakside võit Brunanburhi lahingus viikingite ohust pelgalt kaheks aastaks. 939. aastal asus Olaf taas purjede alla, saanud võib-olla julgust teatest Æthelstani surma (ja kaheksateistaastase Edmundi troonile tõusmise) kohta. Segaduste tõttu, mis peaaegu alati käisid kaasas uue valitseja võimulepääsemisega, ei olnud Olafil kuigi raske saada Yorki kuningaks. Järgmisel aastal hõivas tema vägi suurema osa „viiest linnast”, mida Edmund pidi tunnustama alandava lepinguga pärast valusat lüüasaamist Leicesteri lähedal.161 940. aastal tungis Olaf põhja, sügavale vanadele anglite aladele Lõuna-Šotimaal, ja jõudis välja Dunbarini. Tema surm 941. aastal ja sugulase Olaf Sihtricssoni (hüüdnimega Cuarán ehk Sandaal) võimule tõusmine andis Edmundile võimaluse veidi kaotatud pinda tagasi võita, eriti „viie linna” aladel. Viimaks sõlmisid kaks kuningat 943. aastal üsna samasuguse leppe Alfredi ja Guthrumi kuue aastakümne taguse leppega, mis määras kahe riigi piiriks Watlingi tee. Nagu viikingite ja Wessexi lepingutes juba peaaegu tavaks, võttis Olaf vastu ristiusu ja tema ristiisaks oli Edmund.
Yorki olukorra muutis keerulisemaks konkureeriva viikingikuninga Rögnvald Gothrithssoni ilmumine, ehkki tema võim kestis ainult aasta (943–944), kelle ristiisaks oli üsna segadusseajavalt samuti Edmund. Aasta hiljem ajas Edmund mõlemad Yorkist välja ja juba teist korda kuue aasta jooksul hõivas läänesakside vägi põhjapoolse viikingiriigi pealinna. Edmund tapeti 946. aastal (tüli käigus, milles ta püüdis kaitsta oma õukondlast toda rünnanud mehe eest) ning tema surma ja vend Eadredi võimuletulekuga kaasnenud segaduses puhkes Yorkis nähtavasti lühiajaline mäss, mis tõi võimule linna viimase ja kuulsaima viikingist valitseja.
Eirikit, kelle Yorki viikingid oma uueks kuningaks valisid, on tavaliselt samastatud Eirik Verekirvega, endise Norra kuningaga, kelle ebapopulaarne valitsemine (mille ajal ta tappis kaks oma venda) lõppes 936. aastal sunnitud lahtiütlemisega troonist. Tundub, et kaht Eirikit hakati samastama XII sajandil, kuid allikates pole kindlaid tõendeid, et nad tõepoolest olid üks ja sama isik (ühe teooria kohaselt oli Yorki viikingivalitseja järjekordne Ivar Konditu järeltulija162). Kui tegu oli Norra kuningaga, siis oli ta arvatavasti mõnda aega rüüstanud Šotimaa põhjapoolseid saari, enne kui sai kutse asuda Yorki kuninga kohale. Tema esimene võimuperiood (kui seda üldse oli163) jäi lühikeseks ning 947. aastaks oli Wessexi Eadred suutnud kehtestada oma võimu Northumbrias. Aasta hiljem õnnestus Eirikil kindlasti end juba Yorkis sisse seada, kuid skandinaavlasi alatasa kimbutanud erimeelsused Northumbria põhjalaste, nende Iiri kaasmaalaste ning Taanist või Norrast saabuvate viikingite (nagu Eirik ise) vahel takistasid taas stabiilsuse saavutamist.
Hoolimata peapiiskop Wulfstani toetusest (mis lubab oletada, et Eiriki valitsemine polnud sugugi nii verine, kui lubaks oletada tema hüüdnimi) tõi Eadredi sissetung Northumbriasse 949. aastal kaasa Eiriki väljaajamise. Aga isegi siis klammerdusid yorklased oma sõltumatuse külge, ei tahtnud alluda Wessexile ja valisid uuesti kuningaks Olaf Cuaráni (kes oli vahepeal saanud ka Dublini kuningaks164). Olafi teine võimuaeg ei olnud sugugi parem kui esimene ja 952. aastal ajasid yorklased ta minema, eelistades taas Eirik Verekirvest.
Eiriki teise (või kolmanda) võimuperioodi üksikasjad on hämarad. Pärast Eadredi järjekordset rünnakut põgenes Eirik 954. aastal põhja poole Šotimaale.
Kuskil tee peal, kohas nimega Stainmoor, reetis teda Bamburgh’ valitseja Oswulf ning keegi „konsul” Maccus, Olafi poeg, tappis ta ära.165 Tollal seda muidugi ei teatud, aga Eirik jäi viimaseks Yorki viikingikuningaks ja ühtlasi viimaseks skandinaavlaseks, kes suutis Danelaw’ aladel vähegi suuremat võimu enda kätte koondada.166 950. aastatel tekitasid Walesis mõnda aega tublisti tüli Yorkist välja aetud viikingid, aga et Dublini viikingivalitsejate lootused rajada vägev angloiiri
Sihtrici münte on leitud Humberist lõunas, mistõttu on võimalik, et ta vallutas need alad 921.–924. a paiku uuesti. Downham,
Vt Higham,
Stenton,
Eiriki kohta Norra kuningana vt tagapool lk 79. Üllataval kombel ei maini Inglise allikad tema varasemat tegevust Norras. Isegi Skandinaavia allikad (näiteks 1200. a paiku kirjutatud „Ágrip”) räägivad, et Norra Eirik sai Northumbria jarliks, kuid kihutati peagi minema ja lõpetas elutee piraadina Hispaanias. Downham väidab, et Yorki kuningas Eirik oli tegelikult Ivari järeltulija, kelle teod segunesid Norra Eirik Verekirve omadega pelgalt nimede segiajamise tõttu. Downham,
See on pisut kaheldav, sest tugineb vaieldavale viitele püha Cuthberti eluloos. Downham,
Vt tagapool lk 66.
Pole selge, kellega on tegemist: tema isa Olaf võis olla kas Olaf Gothrithsson või Olaf Sihtricsson, mis lubaks väita, et Eiriki tappis keegi Yorki viikingitest, kes võib-olla soovis tema asemele astuda. Stenton,
Svein Harkhabe ja Knud said hiljem kogu Inglismaa kuningaks, kuid nad ei taastanud kunagist Danelaw’d ega Yorki võimukeskusena.