Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker
vaenusega Limerickiga. Alles tema poeg Olaf võis 927. aastal kuulutada konflikti lahendatuks, kui purustas Limericki laevastiku Lough Reel ja võttis vangi vastaste kuninga, kelle nimi oli samuti Olaf ja kes oli ära teeninud sugugi mitte positiivse hüüdnime Kärnapea.200 Pidades oma seisundit Iirimaal turvaliseks, pööras Olaf nüüd rohkem tähelepanu Wessexi võimu muret tekitavale suurenemisele Põhja-Inglismaal, mis ähvardas viikingite Yorki kuningriigi sootuks maa pealt pühkida. Ta ühendas jõud Šotimaa Constantine’i ja teiste põhjapoolsete suurnikega, kuid see lõppes katastroofilise lüüasaamisega Æthelstani käest Brunanburhi lahingus.201
Hoolimata sellest, et Uí Néill piiras 938. aastal Dublinit, kiirustas Olaf 939. aastal, olles kuulda saanud peavaenlase Æthelstani surmast, Inglismaale Yorki krooni nõudlema. Võim Dublinis läks tema onupojale Olaf Sihtricssonile, kelle gaelipärane hüüdnimi Cuarán („sandaal”) annab võib-olla märku juba teoksil olevast assimilatsiooni tasemest. Ent ka Olaf Cuarán tundis tungi Yorki suunas ja olnud vaid aastakese Dublini troonil, jättis selle järjekordse nõo, Blákári Gothrithssoni hoolde. Samal ajal ägenesid konfliktid iirlastega ning 944. aastal suutis Brega peakuningas Congalach vallutada ja rüüstata Dublini, tappes kuni 400 viikingit. Kahe linna vahel käiva põhjalaste valitsejate karusselli järgmise käiguna tõrjuti Olaf Yorkist välja ning ta naasis 945. aastal Dublinisse nõudma jõuga tagasi trooni tõrksa Blákári käest. Kui viimane 948. aastal taas linna enda võimu alla sai, pöördus Olaf uuesti Yorki, et veeta viimased kolm eluaastat sealse valitsejana.
Kogu see möll nõrgestas viikingite asunduste võimet seista vastu iirlaste rünnakutele ning Blákári suutiski elus püsida ainult mõne kuu, kuni ta tapeti lahingus Uí Néilli lõunaharuga. Mingigi stabiilsus taastus alles 951. aastal, mil rappida saanud Olaf Cuarán naasis Yorkist, kus ta oli sunnitud taanduma Eirik Verekirve ees.202 Nüüd valitses Olaf Dublinis ligemale kolmkümmend aastat, mille kestel viikingite kuningriigi mõju Iirimaal saavutas oma tipu, kuid mille ajal idanesid ka selle lõpliku langemise seemned.
Viikingid tegutsesid veel ühes Lääne-Euroopa piirkonnas, kuigi seal saavutasid nad arvatavasti kõige tagasihoidlikumat edu. Ulatuslike rüüsteretkede ajal Frangi riigis Akvitaanias said nad teada rikastest piirkondadest edela pool. Pürenee poolsaar oli IX sajandi algul jagunenud al-Andalusi islamiemiraadi (keskusega Córdobas) ja rea põhjas paiknevate pisikeste kristlike riikide vahel, millest tähtsaimad olid León ja Kastiilia. Poolsaare kirdeosas, Barcelona ümbruses, allus Frangi võimule nõndanimetatud Hispaania mark. Muslimite ja kristlaste vahele jäi vaidlusalune piiritsoon Ebro jõest põhjas.
Üks Hispaania külgetõmbenumbreid viikingite silmis – lisaks tavapärasele rüüstamisele – olid orjad, täpsemalt nii võimalus müüa neid (franke ja anglosakse), kelle nad olid põhjas ise vangi võtnud, kui ka hankida uusi.203 Hispaania muslimid õppisid viikingeid piisavalt hästi tundma, et anda neile hüüdnimi majus („tulekummardajad”), kuigi pole selge, kas see viitab mõnele skandinaavlastele omasele riitusele või kombele.204 Me teame ka saatkonnast, mille saatis Abd ar-Rahman (Córdoba Umaijaadide emiraadi valitseja aastail 822–852) teadmata põhjalaste kuninga juurde, kelleks on peetud kas Dublini viikingite kuningat Turgeisi või Taani kuningat Horikit.205 Saadik, luuletaja Yahya ibn Hakam al-Jayyani, keda hüüti piltilusa välimuse tõttu al-Ghazaliks („gasell”), oli varem viibinud eduka diplomaatilise missiooniga Bütsantsi keisri Theophilose juures. Teist missiooni ei peeta nii viljakaks, osaliselt seepärast, et võõramaine valitseja püüdis al-Ghazali alandada, sundides teda enda ees kummardama, millest araablaste saadik otsustavalt keeldus. Lõpuks olevat kuningas lasknud vastuvõturuumi ukseava nii madalaks ehitada, et al-Ghazal pidi tahes-tahtmata kummardama, aga ta olevat teinud seda selg ees, näidates kuningale hoopis oma „häbiväärseid kehaosi”. Missioonile ei aidanud kahtlemata kaasa seegi, et põhjamaise valitseja abikaasa armus nägusasse mauride saadikusse ja laskis teda peaaegu iga päev enda ruumidesse kutsuda, kuninganna väitel selleks, et ta saaks kuulata lugusid al-Andalusi elust.
Kontaktid viikingite ja erinevate Hispaania riikide vahel paistavad olevat nõrgemad kui Frangi riigis, Iirimaal või Britannias. Leitud on väga vähe viikingite esemeid206 ja kohanimesidki, mis viitaksid põhjalaste püsivamale kohalolekule, on ainult üksikuid, näiteks Lordemanos Leónis ja Lodimanos Galicias (mõlemad tähendavad „põhjalased”). Mõned vihjed lubavad arvata, et viikingid võisid korraldada rüüsteretki Põhja-Hispaaniasse juba IX sajandi algul,207 kuid esimene suurem kirjalikest allikatest teada olev retk Pürenee poolsaarele toimus alles 844. aastal. Merereis viis 54 alusest koosneva viikingilaevastiku võib-olla kaugemalegi, kui nad olid plaaninud. Nad alustasid teekonda Bretagne’ist ja rüüstasid kõigepealt Edela-Prantsusmaal, enne kui ründasid kristlikku Põhja-Hispaaniat (sealhulgas A Coruña sadamat). Seejärel seilasid põhjalased lõunasse, muslimi aladele, kus suutsid mõne nädalaga tekitada rohkem kahju, kui olid suutnud kristlikud kuningriigid Umaijaadide emiraati kahjustada terve sajandi jooksul, põletades muu hulgas maha Cádizi ja Algecirase. Nüüd sõitsid viikingid Guadalquiviri pidi üles, kasutades edukalt ära oma eelist liikuda madalas vees, mis oli lubanud neil tungida Seine’i ja Loire’i pidi sügavale Prantsusmaale, ja lõid oma laagri üles Sevilla lähedal Isla Menoris. Linnal polnud sellal veel müüri ja sestap oli seda üsna lihtne rüüstata, aga et Guadalquiviri pidi Sevillast kaugemale ei pääsenud, olid nad sunnitud tulema maale, kus Abd ar-Rahmani kogenud sõjavägi nad hõlpsasti purustas.
Paljud ellujäänud viikingid põgenesid tagasi laevadele, järgnenud metsikus veresaunas sai neist hukka aga ligemale tuhat ja nad kaotasid kolmkümmend laeva tules, mille põhjustas relv, millega viikingid ei olnud võib-olla veel kokku puutunudki – kreeka tuli, mida heideti nende pihta katapultidest ja mille iseäralikuks omaduseks oli põleda isegi vette sattudes.208 Umbes 400 viikingit võeti vangi ja suurem osa neist poodi üles, kuigi mõned võtsid ka vastu islami ja jäid Sevilla piirkonda, kus olevat hiljem teeninud elatist juustu müümisega.209 Kes allesjäänud laevadel siiski pääsesid, võtsid teel tagasi põhja poole ette kerge rüüsteretke Algarves ja jõudsid siis taas Frangi riigi aladele.
Võib-olla 844. aasta retke ebasoodsa tulemuse tõttu ei ole allikates viikingite retkede kohta Pürenee poolsaarele enam andmeid kuni 859. aastani. Tolle aasta retke juhid Hastein ja Björn Raudkülg sõitsid Vahemerre (mis oli juba omaette saavutus) ja seal nii kaugele itta, et see üksi tagas neile pikaajalise kuulsuse. Laevastik oli suur (kuuskümmend kuni sada laeva) ja paistab, et teele asuti kindla sooviga rüüstata lausa Roomat ennast.210 Retke algus ei tõotanud küll palju head, sest rünnak äärmiselt jõukale palverännukeskusele Santiago de Compostelale löödi tagasi. Hastein ja Björn said järgmise tagasilöögi Sevilla all, kus neid lõi Umaijaadide uus valitseja Muhammad I.
Viikingid tungisid ometi edasi, sõites läbi Gibraltari väina, kus nad ei kohanud sisuliselt mingit vastupanu – nad peatusid põgusalt ainult Cádizi ja Algecirase rüüstamiseks –, olles sel moel esimene viikingite laevastik, mis jõudis Vahemere lääneossa. Kaks viikingipealikku said seejärel veelkord esimesteks, kui ründasid Põhja-Aafrika rannikut, võttes suuna Maroko Nekori emiraadile, mida nad rüüstasid ja hoidsid enda käes terve nädala. Samuti võtsid nad vangi kaks naist emiiri haaremist, kes vabastati alles pärast seda, kui Córdoba Muhammad oli tasunud suure lunaraha.
Viikingid sõitsid edasi põhja ja ida suunas piki Hispaania rannikut, rünnates Valenciat ja Baleaare, kuni jõudsid lõpuks Frangi riigi lõunarannikule. Seal rüüstasid nad mitut kloostrit ja põletasid maha Narbonne’i linna. Talve lähenedes jäid nad laagrisse Camargue’i, kus võisid kaitsvate soode taga end frankide soovimatu tähelepanu eest turvaliselt tunda. Kevadel sõitsid Hastein ja Björn piki Rhône’i üles ning rüüstasid Nîmes’i ja Arles’i. Tekkis tunne, et võib korduda viikingite lugu Loire’il ja Seine’il: uus rühm rajab oma
Hüüdnime, mis iiripäraselt kõlab Cenncairech, tuleks tegelikult pigem tõlkida „patuseks peaks” või „süüdlasepeaks”.
Vt eespool lk 55.
Vt eespool lk 57.
See oli nähtavasti üsna hästi korraldatud kaubandus. Verduni kaupmehed olevat taganud pideva Ida-Euroopa orjade voo al-Andalusi orjaturgudele. Vt Richard Fletcher,
Sõna
Saatkonnast annab ülevaate XIII saj Valencia kirjamees Ibn Dihya. Vt „Whom did al-Ghazal meet?” –
Üks selliseid on Leóni X saj hirvesarvest karp.
Vt Sara María Pons-Sanz, „The Basque County and the Vikings during the ninth century.” –
Seda nimetati kreeka tuleks, kuna seda kasutas Bütsantsi sõjavägi. Araablased omandasid võibolla selle valmistamise saladuse kokkupuutumise järel tundmatu relvaga Vahemere idaosas. Venemaal ja Mustal merel tegutsevad viikingid tundsid ainet kahtlemata paremini (vt tagapool lk 170).
Vt Hugh Kennedy,
Arvestamata küll asjaolu, et IX saj keskpaiga Roomas leidus vaid murdosa sellest rikkusest, mida kohtas seda 410. a rüüstanud goot Alarich. Impeeriumi kõrgajal I saj oli seal elanud üle miljoni inimese, IX saj kõigest ligikaudu 30 000.