Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker
niisugust pingutust, mida suutis tagada ainult tugev tsentraliseeritud võim. Nagu ringvall-linnustel ei ole ka Ravning Enge sillal parandamise märke, mistõttu sellegi kasutamisaeg oli nähtavasti lühike. Seegi annab märku, et sild rajati rohkem kuningavõimu näitamiseks kui kaugemale suunatud praktilistel kaalutlustel.
Tundub, et Haraldil õnnestus tõepoolest ühendada suurem osa Taanist, kuid see kohtas vastasseisu väljastpoolt. Saksa keisri Otto I poolt ähvardav oht ajendas taanlasi tugevdama Danevirke kindlustusliini, kuid 927. aasta ennetavale löögile lõuna suunas järgnes vastupealetung, mille käigus sakslased hõivasid Lõuna-Jüütimaa, sealhulgas ka Danevirke. Haraldil kulus kümme aastat kaotatu tagasisaamiseks ning võib-olla just selle kriisi ning rahvusliku ühtsuse ja oma võimu rõhutamise vajaduse aega langebki ringvall-linnuste ja Ravning Enge silla rajamne.
Põhjas seisis Harald silmitsi Norra kuninga Håkon Heaga, kes 954. aastal rüüstas Jüütimaa ja Sjællandi ning Taanile alluva Skåne rannikut. Håkoni isa Harald Kaunisjuus oli alustanud Norra riigi ühendamist ja tema poja auahnus polnud sugugi pisem. Taani kuningas püüdis tõsta Norra troonile oma meest, abistades Harald Hallmantlit, üht Eirik Verekirve poega, kelle norralased olid 934. aasta paiku maalt välja ajanud. Mitu Eirikssonide rünnakut löödi tagasi, kuid lõpuks sai Håkon 960. aasta paiku Fitjari lahingus surmavalt haavata. Tema õukonnaluuletaja Eyvind, kes oli ära teeninud ebameeldiva hüüdnime Skaldiderikkuja (Skáldaspillir), lõi valitsejale nukra epitaafi:
Kari sureb, sugulased surevad,
maa ja meri on hävitatud,
alates Håkoni minekust paganajumalate juurde
paljud inimesed on rõhutud.228
Eiriki viis poega jagasid seejärel Norra omavahel ära, aga hoolimata Taani võimaliku konkurendi nõrgenemisest oli Harald Sinihammas üha nördinum Hallmantli aina kasvava isepäisuse üle. Kui Trøndelagi elanikud tõstsid mässu Eirikssonide vastu, toetas Taani kuningas rõõmuga vastuhakkajaid. Harald Hallmantel langes 970. aasta paiku Limfjordi lahingus, pärast mida jagasid Norra Harald Sinihamba uus liitlane, Hladiri jarl Håkon Sigurdsson, ja Taani kuningas ise, kes võttis endale lõuna- ja idapoolsed alad.
Hoolimata sellest, et Harald suutis edukalt neutraliseerida ohu põhjast, lõppes tema silmapaistev valitsemine häbistavalt. Peatselt pärast 983. aasta edukat retke sakslaste vastu tõstis tema poeg Svein Harkhabe rahulolematute suurnike toel mässu. Harald sai lahingus haavata ja põgenes itta, Vendimaale, jõudes lõpuks Jumne ehk Jomsburgi kindlusse (arvatavasti praegune Wolin Poolas), kus ta Bremeni Adami sõnul mõni aasta hiljem surnud. Usutavasti tahtis Harald Jomsburgi abiga Taani naasta, sest tema teine abikaasa, kellega ta oli abiellunud 965. aastal, oli vendi vürstitütar Tova.229 Ta olla rajanud kindluse sõltumatute viikingite salga (neid nimetati jomsviikingiteks) keskuseks ja võis uskuda, et leiab sealt toetust.230
Jomsviikingitega seotud legendid on värvikad ja kangelaslikud. Kindlusel olnud piisavalt suur sadam 250 laeva jaoks ning seal elanud ainult kõige tugevamad mehed, ühelgi naisel ei olnud lubatud väravast sisse astuda. „Jomsviikingite saaga” esitab meile ka alternatiivse Haraldi lõpu loo, pajatades, et Taani kuningas olevat meelitanud jomsviikingid (kui nad olid juba parajalt purjus) ründama oma põhivaenlast, Hladiri jarli Håkonit. Kui viikingid kaineks said, tundsid nad ometi kohustust vannet järgida ja seilasid kõik Norrasse, kus said hoolimata enda ees käivast hirmutavast mainest tõsiselt lüüa Hjørungavågi lahingus. Tapatalgus ellujäänud seitsekümmend meest viidi seejärel kohtumõistmiseks Håkoni ette.
Norra jarl laskis jomsviikingid ükshaaval hukata, jälgides tähelepanelikult, kas nad ikka vastavad oma vaprate meeste mainele isegi kindla surmaga silmitsi seistes. Üks vang palunud kaaslastel end vaadata: kui pärast surmagi on veel elu, siis ta tõstvat selle märgiks kirve. Aga kui tema pea maha raiuti, lõtvusid elutud sõrmed ja relv langes tuhmi kolksuga maapinnale. Üheksa kaaslase hukkamise järel jõudis kord kaheksateistaastase nooruki kätte. Ta ei kohkunud ja palus ainult, et tema pikad kullakarva juuksed hoitaks hoobi andmise ajal näost eemal, et neile verd ei pritsiks. Soov täideti ja üks jarli mees keris nooruki juuksed endale käe ümber. Kui kirves alla vuhises, painutas noor jomsviiking end tahapoole, nii et kirvetera lõikas läbi hoopis Norra timuka käe. Håkon oli nooruki julgusest ja nutikusest nii vaimustatud, et kinkis talle elu. See ei tähendanud siiski hukkamiste lõppu ning ette toodi üheteistkümnes jomsviiking, Áki poeg Vagn. Tal õnnestus aga end kinnihoidjate käest vabaks tõmmata, relv haarata ja anda surmahoop Thorkelile, hukkamisi juhtinud Håkoni paremale käele. Nii suure vapruse ilmutamise järel kutsuti Vagni Norra jarli kaaskonda, kuid ta keeldus, öeldes, et nõustub ainult siis, kui armu antakse ka tema ülejäänud kaaslastele. See soov täideti. Lugu on peaaegu kindlasti välja mõeldud, aga saaga ise võib sisaldada teatavaid mälestusi taanlaste eelpostist Läänemere ääres Vendimaal, kus leidus nii tugev sõjaline jõud, mille abil Harald võis loota tõusta taas troonile.
Norra poliitiline ühendamine kulges palju aeglasemalt kui Taanis. Juba maa geograafiagi oli lõunanaabri omast keerulisem – Taanis võis peaaegu kõikjale jõuda üsna lühikese sõiduga mööda maad või vett. Enne X sajandi keskpaika ei mainita Norra puhul peaaegu üldse keskvõimu, kuid igal juhul kaldus väikeriikide, milleks Norra tollal jagunes, peamine jõukese Oslo fjordi äärde, eriti Vestfoldi, Raumarikesse, Hedmarki ja Østfoldi, kus asusid Norra parimad põllumaad. Teine tähtsam piirkond, Trøndelag, asus kaugemal põhjas, nüüdse Trondheimi piirkonnas, kolmas poliitilise ühendumise varaseid tuumikuid aga maa läänerannikul Sogni ümbruses. Just nende kolme piirkonna vahelised suhted ja pinged määrasid XI sajandini ja kauemgi suurel määral kindlaks Norra poliitilise ajaloo kulu.
Harald Kaunisjuus, kes alustas Norra ühendamist, oli Vestfoldi väikekuninga Halfdan Musta poeg ja kuninganna …sa pojapoeg.231 Tema ema olla näinud unes, et poeg kasvab puuks, millel on punased juured, roheline tüvi ja valged oksad, mis katavad lõpuks kogu Norra (see ennustas selgelt ette poja suurt tulevikku). Aga kui Harald võttis 870. aasta paiku Halfdani väikeriigi valitsemise üle, olid pikaajalise kuulsuse (või isegi lihtsalt ellujäämise) lootused pigem kesised, sest kohe kasutasid isa varasemad vasallid võimalust lahku lüüa. Nende taasallutamine Vestfoldi kuningriigile (mis hõlmas arvatavasti ka Ringeriket ja naaberalasid) nõudis aastaid vihast võitlemist. Samal ajal liikus samalaadse ühendamisega Trøndelagis edasi Håkon Grjotgardsson, mis tegi õige reaalseks nende võimualade kokkupõrke ohu – niisuguse katastroofi hoidis ära ainult Håkoni soostumine tunnistada Harald enda isandaks.
Nii võis Harald muretsemata suunata rünnaku läände, Hordalandi ja Rogalandi ehk just neisse piirkondadesse, kust lähtusid esimesed üle Põhjamere Britanniasse ja Iirimaale seilanud viikingid. Raske sõjakäigu järel kohtus Haraldi laevastik kohalike jarlide väega Stavangerist pisut läänes Hafrsfjordis. Lahingu aastagi pole kindel, tavaliselt paigutatakse see vahemikku 885–900.232 Lahingu daatumil on omajagu tähtsust viikingite ekspansiooni mõistmisel Põhja-Atlandil, sest nii Orkney kui ka Islandi puhul väidab saagatraditsioon, et algsed asunikud olid mehed, kes pagesid Norrast Haraldi üha türanlikuma võimu eest.233 Paraku kronoloogia siin hästi ei klapi, sest Harald tuli võimulegi alles 870. aastal ehk enam-vähem samal ajal, mil esimesed viikingid jõudsid Islandile, ning kulus veel aastakümneid, enne kui tema võim Norras muutus nii tugevaks, et vähegi ohustada läänepoolseid vabadusjanuseid mehi.
Haraldil oli jätkuvalt vaenlasi ning Håkon kujutas endast Trøndelagis vähemalt ebamugavust, kuid võitluses Norra pärast oli Vestfoldi kuningas selgelt peale jäänud. Harald oli varakult andnud lubaduse, et ei lõika juukseid ega lase neid kellelgi kammida, enne kui pole saanud kogu Norra valitsejaks, mis andis talle esimese hüüdnime – Sasipea. Veel ei pidanud ta lubadust täidetuks ja võttis ette retke meeste vastu, kes olevat põgenenud tema võimu eest Šotimaa põhjasaartele ja tegutsesid mereröövlitena. Teated, et tema retk ulatunud isegi Mani saarele, on nähtavasti liialdatud, ning võib tõsiselt kahelda väidetegi üle, et ta allutas Orkney ja Hebriidi saared Norrale, kuid mingi retk
Skaldiluuletuses „Hákonarmál”, mida tsiteerib Snorri Sturluson,
Sønder Vissingi kirikuaias Jüütimaal leitud ruunikivil seisab: „Tova, Mistivi tütar, Gormi poja Harald Hea naine, püstitas selle kivi oma ema mälestuseks.” Tema isa, obodriitide valitseja Mstivoj, ei osutunud just usaldusväärseks sõbraks, sest 974. a astus ta liitu keiser Otto II-ga, kui sakslased tungisid Taani. Vt Jakub Morawiec,
Huvitav on see, et kuigi kaks peamist ajalooallikat, Saxo Grammaticus ja „Fagrskinna”, esitavad asutamisloo ühtmoodi, pakub „Jomsviikingite saaga” välja sootuks alternatiivse versiooni, mille järgi selle rajasid Fyni saare jarl Palnatoki ja slaavlaste kuningas Burisleif.
Kes on üks Osebergi laeva maetud ülikunaise kandidaate. Vt tagapool lk 97.
Gwyn Jones,
Vt eespool lk 60.