Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker
ja võtnud ette mitu haldusreformi, näiteks määranud jarle kõigisse piirkondadesse kohut mõistma ning muu hulgas ka trahve koguma, millest kolmandik pidi minema kuningale. Samuti kehtestanud ta süsteemi, mille kohaselt jarlid olid kohustatud eraldama mehi sõjaväkke. On siiski usutav, et paljud niisugused reformid on alles tagantjärele Haraldi aega paigutatud.
Norra tolleaegsesse ellu lubab meil pilgu heita hindamatu väärtusega käsikiri, mis pajatab sealse kaupmehe Ohthere (vanapõhjapäraselt Ottári) reisidest. Tema lugu on säilinud tänu sellele, et ta külastas IX sajandi lõpul Wessexi Alfred Suure õukonda ning ülevaade, mida ta oma reisidest andis, on lisatud V sajandi Hispaania kirikumehe Orosiuse poleemilisele maailmaajaloole „Historiarum adversum paganos libri septem” („Ajalugu paganate vastu seitsmes raamatus”).
Ohthere elas Põhja-Norras Tromsø kandis ehk nagu ta kuningas Alfredile ütles, „kõigist norralastest kõige kaugemal põhjas”. Teda olevat peetud selle kauge maa, mis kandis nime Hålogaland, elanike seas ülirikkaks, sest talle kuulus 600 põhjapõtra, kakskümmend veist, kakskümmend lammast ja kakskümmend siga, samuti veidi maad, mida ta „hobustega kündis”. Tema jõukuse suurim osa pärines aga saadustest, mida ta nõudis andamina sisse kohalikelt saami hõimudelt: lisaks karusnahkadele veel lindude udusuled, vaalaluu ning morsa- ja hülgenahad.
Kord otsustanud Ohthere välja uurida, kui kaugele põhja rannik täpselt ulatub ja kas keegi elab ka kaugemal aladest, kuhu norralased olid seni jõudnud. Alustanud teekonda kaugeimast punktist, kuhu oli jõudnud ükski vaalakütt, sõitis ta piki asustamata rannikut kolm päeva, siis aga käändus rannik järsult itta. Ohthere sõitis edasi veel neli päeva ja siis kaldus rannik lõunasse. Veel viis päeva väldanud sõidu järel jõudis ta koos oma meestega suure jõe suudmesse, mille mõlemal kaldal leidus inimasustuse jälgi. Seejärel kohtas ta ka inimesi, sealhulgas Koola poolsaare soomeugrilasi (keda Orosiuse vanainglise tõlkes tähistati sõnaga Beormas) ja veel üht soomeugri hõimu, kelle kohta kasutati nimetust Cwenas (vanapõhja keeles Kvenir).234 Need hõimud domineerisid Arktikas ka edaspidi, hoolimata põhjalaste katsetest seal kanda kinnitada.
Ohthere rändas nii kaugele hinnalise kauba, nimelt morsakihvade otsingul. Arvatavasti jõudis ta Valge mere äärde (tänapäeva Venemaa loodeosas) ja kuigi ekspeditsioon ei toonud kaasa Norra ja avastatud alade pikaajalisemaid suhteid, näitab see ometi, kui tugevasti võis ärihuvide ja puhta uudishimu ühtesattumine ajendada viikingite väga kaugele ulatuvaid reise.
Hoopis teises suunas, Inglismaale sõites liikus Ohthere piki Norra rannikut (juba maa nimi ise tuleneb sõnaühendist „põhjatee”, mis tähistaski rannikuäärset mereteed), kuni jõudis umbes kuu aja pärast235 kohta nimega Sciringesheal, mis arvatavasti oli Kaupang Oslo fjordi läänekaldal. Sealt sõitis ta viis päeva lõunasse Hedebysse, mida ümbritsevad saared tema sõnul „kuuluvad Taanile” – see on üks selle maa nime esimesi esinemiskordi allikates. Lõpuks jõudis Ohthere Inglismaale, kus ta nimetas Alfred Suurt hlaford’iks ehk isandaks – arvatavasti mitte niivõrd seepärast, et Norra kaupmees andis Wessexi kuningale truudusvande, kuivõrd seepärast, et oligi kombeks nii, et välismaalased maksavad kohalikule valitsejale tolli ja saavad selle eest maal viibimise ajaks valitseja kaitse.
Ohthere polnud ainuke reisija, kelle retki Orosiuse vanaingliskeelses teoses kajastatakse. Teine kaupmees, nime poolest Wulfstan, kes võis olla Norra või Inglise päritolu,236 kirjeldas samuti Alfredile oma reise Hedebysse ja Läänemerele. Tema sõitis Taanist itta Wisła suudmes asuvasse Trusosse, milleks kulus seitse päeva, mille jooksul ta möödus Skånest, Falsterist, Lollandist, Langelandist ja Vendimaast, jõudes lõpuks Witlandi, kus elas hõim nimega Este, kes elatusid meest ja kalast ning kus rikkad jõid märapiima, vaesed aga mõdu. Wulfstan annab teada nende iseäralikust kombest jätta peremehe surnukeha õige paljudeks päevadeks majja: suure külma tõttu ei hakkavat laibad lagunema.237
Kui Harald Kaunisjuus 933. aasta paiku suri, jäi temast maha hulk poegi, mõne arvestuse järgi lausa kuusteist, aga tõenäolisemalt siiski üheksa, keda mainib tema poja ja peatse järeltulija Håkon Hea õukonnaluuletaja Eyvind Skaldiderikkuja. Vahetult Haraldi järel tõusis aga troonile Eirik, tema poeg Ragnhildi, Jüütimaa kuninga tütrega. Eiriki abiellumine Taani kuninga Gorm Vana tütre Gunnhildiga tegi ta äärmiselt tõenäoliseks Norra valitsejaks, sest kahe riigi dünastiline side andis lootust nende ühinemiseks, igal juhul aga aitas kaasa rahu püsimisele nende vahel.
Haraldi noorim poeg Håkon viibis Inglismaal, kus teda kasvatati Wessexi kuninga Æthelstani õukonnas (millega ta teenis ära hüüdnime Aðalsteinsfóstri ehk Æthelstani kasvandik), ning isa surmast kuuldes kiirustas ta tagasi Norrasse, kus liitus ägedalt Eiriki vastu seisva Hladiri jarli Sigurdiga. Eirik ei osutanud vastupanu ja sõitis lihtsalt Inglismaale, kus tõusis 948. aastal Yorki kuningaks, põhjustades lõputult muret oma väikevenna kasuisale. Eiriki vahelduva eduga kulgenud võim Yorkis lõppes surmaga 954. aastal238 ning tema pojad eelistasid keskenduda Norra krooni taotlemisele, mitte aga isa valduste tagasivõitmisele Põhja-Inglismaal.
Håkon Hea võimu Norras nõrgestas tunduvalt vanima venna Harald Hallmantli liit Taani kuninga Harald Sinihambaga, kuid lisaks kohtas ta vastupanu ka püüdlustele juurutada ristiusku, mille ta ise oli omaks võtnud Æthelstani õukonnas. Uue usu saabumist Norrasse meenutab 1913. aastal looderannikul asuvalt Kuløy saarelt leitud Kuli ruunikivi, millele on kirjutatud: „Þórir ja Hallvarð püstitasid selle kivi Ulfljóti mälestuseks […] kaksteist talve on ristiusk olnud Norras.” Ruunikivi, millel on esimest korda Norra allikates kasutatud sõna „ristiusk”, on vähemalt üle dateeringu põhjal pärit 940. aastatest ehk Håkoni valitsemisajast.239
Uus kuningas püüdis õhutada pühapäeva pidamist ning täita kristliku sisuga vaba paganlikku südatalvepidustust jõulu (millega oli traditsiooniliselt kaasnenud rohke õlle joomine ning veiste rituaalne ohverdamine ja nende vere kogumine). Tekkis tõsine pahameel, kui Håkon teatas, et neist kommetest tuleb loobuda, seda enam, et just kuningal oli muistsest ajast olnud sakraalne roll paganlike riituste täitmisel. Kui Hladiri jarl Sigurd ja teised vanameelsed ülikud ähvardasid mässuga, oli Håkon nõus jooma sarvest, mis oli pühitsetud Odini nimega. Kuningas üritas siiski oma usu juures püsida, tehes joogisarve kohal ristimärgi, ning kui kohalviibijad protestisid ja aru pärisid, mida ta teeb, kinnitanud Sigurd neile, et kuningas tegi kõigest märgi Thori auks.
Sellest Hladiri jarlile veel ei piisanud ning ta pakkus Håkonile paganlikele jumalatele ohverdatud hobuse liha. See oli kuningale juba liiast ja ta keeldus, lükates tagasi ka leeme, milles liha oli keedetud. Lõpuks pidi Håkon aga nentima, et kangekaelsus võib talle trooni maksma minna, ja ta läks kompromissile, hingates sisse keeva hobuseliha auru.240 See ei olnud ometi ei sobilik jõulu tähistamine ega ka korralik paganlike kommete täitmine ja kui pinged taas kasvasid, sõi Håkon lõpuks ära tükikese ohverdatud hobuse maksast ning jõi tublisti püha leent peale. Seepärast on mälestus Håkonist ka hilisemal ajal olnud ikka seotud tema kõikumisega ristiusu ja paganluse vahel. Tema abikaasa olnud vanade kommete kindel austaja ning kui Eiriki pojad viimaks lõid Håkonit millalgi aastate 960 ja 965 vahel Fitjari lahingus ja ta tapsid, ei maetud teda kirikuaeda (nagu olid pakkunud kaaskondlased surevale kuningale), vaid paganlikku kääpasse.
Võidukad Eirikssonid naasid koos oma ema Gunnhildiga selleks ajaks tugevasti lõhestunud Norrasse, mille idaosas võimutses Håkoni vennapoeg Tryggvi ning iseseisvalt tegutsesid ka Vestfold (Gudrod Bjarnasoni juhtimisel) ja Trondheim (seal valitses jarl Sigurd). Harald Hallmantli võim laienes õigupoolest ainult maa kesk- ja edelaosale. 970. aastaks suutis Hallmantel lüüa Tryggvit ja allutada Vestfoldi, samuti sai surma Hladiri jarl Sigurd, kelle asemele astus tema poeg Håkon. Eirikssonide kasvav võim pani Taani kuninga Harald Sinihamba nii palju muretsema, et ta sõlmis liidu Håkon Sigurdssoniga. Üheskoos lõid nad 974. aastal Halsis Limfjordi lähedal Hallmantlit. Mõneks ajaks jagunes Norra taas: Hladiri Håkon Sigurdsson valitses läänes, Harald Sinihammas haaras endale ida- ja lõunaosa. Kuigi Hladiri
Eesti keeli ka bjarmideks ja kveenideks nimetatud hõimude täpne etniline olemus on seniajani selgusetu: kuigi sõnad vormilt sarnanevad ühelt poolt Permi ja teiselt poolt kveenidega, ei peeta üldiselt siiski kumbagi otseseost usutavaks ning oletatakse, et varakeskaegsed bjarmid ja kveenid kuulusid pigem tänaseks väljasurnud soomeugri hõimude hulka.
Vahemaa kogupikkus on umbes 1800 km, nii et ta läbis keskmiselt päevas kõigest 60 km. Vt Niels Lund (ed.),
Vt Gwyn Jones,
Lund (ed.),
Vt eespool lk 57.
Raidkirjad on siiski dateerimata ja võivad sama hästi pärineda 1036. aastast ehk kaksteist aastat pärast Mosteri tingi, kus Olaf Tryggvason kuulutas Norra kristlikuks riigiks. Ferguson,
Vt Snorri Sturluson,