Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker
(The Netherlands): Viking Relations with Frisia in an Archaeological Perspective.” –
112
Egge Knol, „Frisia in Carolingian Times.” –
113
Arutelu friislaste võimaliku osalemise kohta viikingite 865. a Suures Väes (ja Yorki ründamises) vt Shane McCleod,
114
Koht pole täpselt teada, kõige tõenäolisemalt kuskil Surreys.
115
Tõsiasi, et vägi võis jaguneda mitmeks eraldi tegutsevaks salgaks, millest üks suutis ette võtta võimsa sissetungi Wessexisse, annab tunnistust, et
116
Rory McTurk, „Kings and kingship in Viking Northumbria”, Thirteenth International Saga Conference. Durham & Leeds, 2006.
117
Ivari ja tema vendade samastamine Ragnar Lodbroki poegadega on hiline nähtus, pärinedes peamiselt XIII–XIV saj koostatud Islandi saagadest, eriti „Ragnari saagast”. On väidetud, et tõeline Ragnar suri 845. a düsenteeriasse ja et Lodbrok on rohkem legendaarne kui tõeline isik. Rory McTurk, „Ragnar Loðbrok in the Irish Annals?” –
118
Vt David Rollason.
119
Rituaalne ohver Odinile, mille käigus kisti kopsud ribide vahelt välja, et moodustuksid verised „tiivad”. Riituse autentsuse kohta vt eespool lk 30.
120
Yorki täpne poliitiline olukord mõnel aastal pärast 866. a on selgusetu. 872. a ajasid viikingid Egberti Yorkist minema, aga on usutav, et enne seda olid nad ise ta enda käsilasena troonile tõstnud.
121
122
Selle kirjutas 980. aastate keskel Fleury Abbo.
123
124
Võib-olla Marten 30 km kaugusel Wiltonist. Timothy Reuter (ed.),
125
Vt
126
Burgredi, keda paavst Johannes VIII oli varem tõsiselt manitsenud selle eest, et ta lubas nunnadel abielluda, võeti Roomas nähtavasti hästi vastu ja ta elas seal sündmustevaeselt elu lõpuni. Ta maeti Roomas Saksi Püha Maarja kirkusse, millest oli kujunenud kohaliku pisikese anglosaksi kogukonna keskus. Tema abikaasa Æthelswith suri aga 888. a Pavias, võib-olla tagasiteel Inglismaale.
127
Vt Martin Bibble & Birthe Kjølbe-Biddle, „Repton and the „great heathen army”, 873–74.” –
128
129
Vt Reuter,
130
Vt tagapool lk 51.
131
Kaheteistkümnes öö, mis tänapäeval on rohkem tuntud Shakespeare’i samanimelise näidendi järgi, tähistas (ja tähistab mõnel pool tänini) jõuluaja lõppu, langedes kolmekuningapäeva eelsele ööle; tavaliselt sel puhul pidutseti suurejooneliselt.
132
133
„Asser’s Life of Alfred.” –
134
Arutelu kookide kõrbemise legendi versioonidest ja selle edasikandumisest renessansi- ja Victoria aja ning tänapäeva ajalookirjutusse vt David Horspool,
135
Justin Pollard,
136
„Asser’s Life of Alfred”, translated by J. A. Giles, lk 62.
137
138
Lepingu kohta vt „The Treaty between Alfred and Guthrum.” – Dorothy Whitelock (ed.).
139
Kroonik Æthelweard teatab kuningas Guthfrithi matmisest Yorki katedraali 895. a ja et me ei tea ühtegi vahepealset valitsejat, tuleb oletada, et Guthfrith oli Halfdani vahetu järglane.
140
See dokument, mis arvatavasti pärineb aastaist 911–914 ehk Alfredi poja Edward Vanema valitsemisajast, loetleb 33
141
Guthrum suri 890. a. Kuigi ta oli ristimise järel 878. a ametlikult kristlane, märkis kroonik Æthelweard taanlasest kuninga surmast teatades võrdlemisi karmilt, et „tema hing läks Orcuse [Rooma allilmajumal] valdusse”.
142
Koht ei ole täpselt tuvastatud, aga võib olla Castle Toll Newendeni lähedal. Vt Pollard,
143
Vt tagapool lk 65.
144
Seadustekogu, mille koostas peapiiskop Wulfstan umbes aastail 1002–1008, mainib hüvitusmakseid, mida tehakse