Klaaslinn. Cassandra Clare
Alec Jace’ile. Clary märkas üllatusega, et too oli tõmbunud näost veel hallimaks, justkui ähvardaks iga hetk teadvuse kaotada. „Tahtsin rääkida oma eilsest Gardis käigust – pidin ju midagi sinna toimetama…”
„Jäta järele, Alec. Ole vait,” keelas Jace teda, hääl nii karm, et teisel poisil jäid sõnad kurku kinni; Alec sulges suu ja silmitses ainiti Jace’i, hambad huulde surutud. Jace ei paistnud teda märkavatki; pilk klaasistunud, vaatas ta Claryt. Pärast pikka vaikust hakkas ta rääkima. „Sul on õigus,” ütles ta lämbuval häälel, nagu peaks sõnu üle huulte pressima. „Sa poleks tohtinud siia tulla. Tean, et põhjendasin oma keeldu varem sellega, et sul pole siin turvaline, aga see polnud tõsi. Päriselt ei tahtnud ma sind kaasa võtta sellepärast, et sa oled tormakas ja mõtlematu ning külvad enda ümber alati segadust. Sinult ei saa oodata ettevaatlikkust, Clary.”
„Külvan… enda ümber… segadust?” Claryl ei jätkunud kopsudes õhku enamaks kui jõuetuks sosinaks.
„Vaene Jace,” ütles Isabelle kurvalt, nagu oleks too ainuke, kes haiget sai, aga Jace ei vaadanud ka tema poole. Noormehe pilk püsis ikka veel Claryl.
„Sa tormad alati uisapäisa edasi, ilma et enne mõtleksid,” lausus ta. „Sa tead seda ise ka, Clary. Me poleks iial Dumorti sattunud, kui sina poleks peale käinud.”
„Aga siis oleks Simon surnud! Kas see siis sinu silmis midagi ei tähenda? Võib-olla ma tegutsesin mõtlematult, aga…”
Jace’i hääl kerkis. „Võib-olla?”
„Aga ei saa siiski väita, nagu oleksid kõik minu otsused olnud halvad! Pärast seda, mida ma tegin laeval, ütlesid sa ise, et päästsin kõigi elu…”
Nüüd oli Jace’i näost kadunud viimnegi värviraas. „Jää vait, Clary,” kähvas ta, hääles ühtäkki jahmatamapanev kurjus. „JÄÄ VAIT!”
„Laeval?” Aleci ehmunud pilk hüples ühelt teisele. „Mis siis õieti juhtus laeval, Jace?”
„Ütlesin seda ainult selleks, et sa lõpetaksid ükskord oma vingumise!” karjus Jace. Ta ei pööranud vähimatki tähelepanu Alecile ega millelegi muule, vaid keskendus üksnes Claryle. Tüdruk tundis temast hoovavat vihalainet – see oli nii tugev, et ähvardas ta pikali paisata. „Sa oled toonud meile üksnes hävingut, Clary. Oled maapealne ja jääd alati maapealseks. Sinust ei saa kunagi varjukütti, sest sa ei oska mõelda nagu meie. Sa ei arutle kunagi, mis on parem kõigile, vaid sead alati esiplaanile omaenda huvid! Aga praegu, kui juba käib või kohe puhkeb sõda, pole mul aega ega tahtmist joosta sul sabas ja jälgida, et sa kedagi meist surma ei saadaks!”
Clary jäi Jace’ile tardunult otsa vaatama, suutmata lausuda ainsatki sõna. Noormees ei olnud temaga varem kunagi niiviisi rääkinud. Talle polnud pähegi tulnud, et Jace on selleks suuteline. Ükskõik kui vihaseks Clary teda ka poleks ajanud, iial polnud Jace karjunud tema peale, nagu vihkaks teda.
„Mine koju, Clary,” lausus noormees. Tema hääl kõlas väsinult, nagu oleks ta Claryle tõtt näkku öeldes kulutanud ära viimse jõuraasu. „Mine koju.”
Kõik Clary plaanid lendasid tuulde – ühekorraga haihtusid tema ebamäärased kujutlused, kuidas ta tormab otsima Ragnor Felli, päästab oma ema, leiab muuhulgas üles ka Luke’i… Ühtäkki polnud sellel kõigel mingit tähtsust – tal polnud enam midagi öelda. Tüdruk läks ukse juurde. Alec ja Isabelle astusid eest ning lasksid ta mööda. Kumbki ei vaadanud tema poole, vaid mõlemad pöörasid pea kõrvale, nende näol peegeldusid šokk ja piinlikkustunne. Clary teadis, et peaks tundma end alandatuna ja vihasena, aga ei tundnud. Ta ei tundnud midagi – temas valitses täielik tühjus.
Uksel pöördus ta korraks ja heitis pilgu tagasi. Jace vaatas talle järele. Selja taga olevast aknast sisse voogav valgus jättis poisi näo varju; Clary nägi ainult eredaid päikesekübemeid klaasikildudena sätendamas tema heledatel juustel.
„Kui sa mulle esimest korda ütlesid, et Valentine on su isa, ei uskunud ma seda,” lausus ta. „Põhjus polnud selles, nagu ei oleks ma tahtnud seda uskuda – mulle lihtsalt tundus, et sa pole sugugi tema moodi. Ma eksisin: sa oled tema moodi. Oled.”
Ta läks toast välja ja pani ukse enda järel kinni.
„Nad hakkavad mind näljutama,” ütles Simon.
Ta lamas selili kongipõranda külmal kivil. Selle nurga alt nägi ta läbi akna vähemalt taevast. Kui Simonist oli alles saanud vampiir ning ta teadis, et ei näe enam kunagi päevavalgust, mõtles ta lakkamatult päikesele ja taevale. Ta kujutles, kuidas taeva värvus päeva jooksul muutub; nägi vaimusilma ees kahvatut hommikutaevast, ergavsinist keskpäevataevast ja õhtu saabudes koobaltikarva tõmbuvat laotust. Ta oli lebanud pimeduses ärkvel ja lasknud sinise varjunditel otsekui mingil paraadil oma vaimusilma eest läbi libiseda. Lamades Gardi all vangikongis, mõtles ta nüüd, kas oli talletanud endasse piisavalt päevavalgust ja kõikvõimalikke siniseid toone, et veeta oma elu ülejäänud lühike ja ebameeldiv osa selles kitsas ruumis, kuhu trellitatud aknast paistis ainult lapike taevast.
„Kas kuulsid, mida ma ütlesin?” küsis Simon valjemini. „Inkvisiitor näljutab mu surnuks. Mulle ei anta enam verd.”
Kõrvalkongist kostis nõrk sahin, millele järgnes sügav ohe. Siis lausus Samuel: „Ma kuulsin sind. Asi on selles, et ma ei saa sinna midagi parata.” Ta vaikis natuke aega. „Mul on sinust kahju, allilmlane, kui see sind lohutab.”
„Tõtt-öelda ei lohuta,” vastas Simon. „Inkvisiitor soovib, et valetaksin. Ta tahab sundida mind ütlema, et Lightwoodid on Valentine’iga mestis. Kui oleksin nõus seda tegema, saadaks ta mu koju.” Ta pöördus kõhuli ja tundis enda all teravaid kivinukke. „Olgu peale. Mis mõtet on mul seda kõike sinule rääkida? Arvatavasti pole sul aimugi, millest jutt käib.”
Samuelilt kostis mingi heli – Simon ei osanud öelda, kas naeruturtsatus või köhatus. „Usu mind, ma tean, millest sa räägid. Tundsin Lightwoode. Kuulusime koos Ringi. Lightwoodid, Waylandid, Pangbornid, Herondale’id, Penhallow’d – kõik Alicante peenemad perekonnad.
„Ja Hodge Starkweather,” meenus Simonile Lightwoodide õpetaja. „Tema kuulus ju samuti teie hulka, eks?”
„Seda küll,” möönis Samuel, „aga tema peret ei saanud just ülikute sekka arvata. Hodge näis olevat algul üsna andekas, aga kardetavasti ei vastanud ta lõpuks ikkagi ootustele.” Ta vaikis natuke aega. „Aldertree on Lightwoode muidugi alati vihanud – juba sellest ajast peale, kui olime lapsed. Tema ise polnud ei rikas, tark ega ilus ja noh… nad ei olnud tema vastu just lahked. Tundub, nagu poleks ta sellest seniajani üle saanud.”
„Mis mõttes rikkad?” küsis Simon. „Mina olen aru saanud, et kõik varjukütid on Klaavi palgal nagu… ma ei tea… omamoodi kommunismis.”
„Teoreetiliselt saavad kõik varjukütid küll õiglast ja võrdset palka, kuid neil, kes kuuluvad Klaavi ladvikusse või on vastutusrikkas ametis, näiteks Instituudi eesotsas, on palk suurem. Lisaks leidub väljaspool Idrist selliseid, kes otsustavad teha raha maapealsete seas – see pole just otsesõnu keelatud, kui nad eraldavad oma palgast osa Klaavile. Aga…” Samuel kõhkles viivu. „Penhallow’de maja sa ju nägid, eks? Kuidas see sulle tundus?”
Simon meenutas. „Väga uhke.”
„See on üks Alicante toredamaid majasid,” ütles Samuel. „Ja neil nagu peaaegu kõikidel rikastel perekondadel on teinegi – maahäärber. Nefilimidel on nimelt veel üks võimalus endale jõukust koguda. Nad nimetavad seda sõjasaagiks. Varjukütt, kes tapab deemoni või allilmlase, saab kogu tolle varanduse endale. Kujuta nüüd ette, et jõukas sorts rikub Seadust ja nefilim tapab ta…”
Simon väristas õlgu. „Tahad öelda, et allilmlaste tapmine on peibutav äri?”
„Võib olla küll,” vastas Samuel kibedalt, „kui sa ei ole tappes liiga valiv. Nüüd ilmselt mõistad, miks Ühismeele leppel on nii palju vastaseid. See kärbib inimeste sissetulekuid, kui nad peavad hoolega vaatama, missugust allilmlast tohib mõrvata ja missugust