Klaaslinn. Cassandra Clare
väsinult. „Küllap oli asi Valentine’is. Temas oli midagi erilist. Ta suutis veenda sind kõiges, milles aga tahtis. Mäletan, kuidas seisin tema kõrval, käed verega koos, ja vaatasin enda ees lamavat naise surnukeha, mõeldes, et mu tegu pidi olema õige, sest Valentine ütles nõnda.”
„See oli surnud allilmlane?”
Pikka aega kostis kõrvalkongist ainult Samueli kähedat hingamist. Lõpuks lausus ta: „Sa pead aru saama: ma oleksin teinud kõike, mida ta käsib. Me kõik oleksime teda pimesi järginud. Lightwoodid samuti. Inkvisiitor teab seda ja sellele ta panuse teebki. Aga üht pead siiski teadma: kui annad talle järele ja veeretad süü Lightwoodidele, pole sugugi kindel, et ta sind ikka ei tapa, et su suud sulgeda. Kõik sõltub sellest, kas talle meeldib parajasti mõelda endast kui mehest, kelle võimuses seisab armu anda.”
„Vahet pole,” ütles Simon. „Ma ei tee seda niikuinii. Ma ei reeda Lightwoode.”
„Kas tõesti?” Näis, nagu ei saaks Samuel temast aru. „Miks siis? Kas Lightwoodide käekäik läheb sulle tõesti nii palju korda?”
„Kõik, mida ma talle Lightwoodide kohta räägiksin, oleks vale.”
„Aga võib-olla soovibki ta, et valetaksid. Sa ju tahad koju minna, eks?”
Simon põrnitses seina, nagu suudaks ta näha läbi selle meest, kes asub teisel pool. „Kas sina teeksid seda? Valetaksid sa talle?”
Samuel köhis kaua ja vihinal – näis, nagu poleks ta terve. Eks siin all olnud muidugi niiske ja külm. Simonile ei läinud see korda, aga normaalset inimolendit pidi see mõistagi kõvasti häirima. „Minult ei maksa küll moraaliasjades nõu küsida,” vastas ta. „Aga jah, arvatavasti valetaksin. Ma olen alati püüdnud päästa kõigepealt oma naha.”
„See pole kindlasti tõsi.”
„Tegelikult,” vastas Samuel, „on küll. Saa natuke vanemaks, Simon, siis mõistad, et kõik halb, mida inimesed enda kohta räägivad, vastab enamasti tõele.”
Aga mulle pole määratud vanemaks saada, mõtles Simon. Valjusti ütles ta hoopis: „Esimest korda ütlesid sa mulle Simon, selle asemel et öelda Valguses Kõndija.”
„Küllap vist.”
„Mis Lightwoodidesse puutub,” ütles Simon, „siis ega nad mulle nüüd nii väga ka ei meeldi. Isabelle muidugi meeldib ning Alec ja Jace ehk omamoodi ka. Aga on üks tüdruk. Ja Jace on tema vend.”
Kui Samuel nüüd vastas, oli esimest korda kuulda, et asi teeb talle nalja. „Tüdruk. Kas pole siis alati mängus mõni tüdruk?”
Kui uks oli Clary järel sulgunud, vajus Jace seina äärde maha, nagu oleksid tal jalad alt niidetud. Tema kahkjal näol segunesid õudus, vapustus ja veel miski, mida võinuks pidada peaaegu… kergenduseks, just nagu oleks tal just äsja hädavaevu õnnestunud ära hoida katastroof.
„Jace,” ütles Alec ja astus sammukese sõbra poole „Kas sa tõesti arvad…”
„Käige välja,” ütles Jace väga vaikselt, laskmata Alecil lõpetada. „Lihtsalt kaduge siit mõlemad.”
„Ja mida sina siis teha kavatsed?” nõudis Isabelle. „Keerad oma elu täitsa tuksi? Mille kuradi pärast sul seda vaja oli?”
Jace raputas pead. „Ma käskisin tal koju minna. See oli talle kõige parem.”
„Sa tegid sitta kanti rohkem. Sa tegid ta maatasa. Kas nägid, mis nägu tal oli?”
„Asi oli seda väärt,” vastas Jace. „Sina ei saa sellest aru.”
„Võib-olla temale oligi,” lausus Isabelle. „Loodan, et sina sellest lõpuks ei kaota.”
Jace pööras näo kõrvale. „Jäta mind nüüd rahule, Isabelle. Mine ära. Palun.”
Isabelle vaatas heitunult venna poole. Jace ei palunud kunagi. Alec pani õele käe õlale. „Pole viga, Jace,” ütles ta nii lahkelt, kui suutis. „Küllap Clary saab endaga hakkama.”
Jace tõstis pea ja vaatas Aleci poole, ilma et oleks teda õieti näinud – tema pilk paistis olevat suunatud tühjusesse. „Ei saa,” vastas ta. „Aga ma teadsin seda. Aga kui me juba rääkima hakkasime, eks jutusta, mida sa tahtsid mulle teatada. Tulles jätsid küll mulje, nagu oleks see kohutavalt tähtis.”
Alec võttis käe Isabelle’i õlalt. „Ma ei tahtnud sellest Clary kuuldes rääkida.”
Alles nüüd näis Jace Alecit lõpuks märkavat. „Mida sa ei tahtnud mulle Clary kuuldes rääkida?”
Alec lõi korraks kõhklema. Harva oli ta näinud Jace’i nii rööpast välja lööduna ning võis üksnes ette kujutada, kuidas mõjub sõbrale järjekordne halb üllatus. Paraku ei olnud seda võimalik varjata – Jace pidi sellest teada saama. „Eile,” alustas ta tasa, „kui olin viinud Simoni Gardi, ütles Malachi mulle, et Magnus Bane võtab Simoni New Yorgis portaali teises otsas vastu. Saatsin Magnusele tulesõnumi ja sain täna hommikul vastuse. Tema pole Simonit New Yorgis vastu võtnud. Ta kinnitab, et sealses portaalis on Clary läbiminekust saadik valitsenud vaikus.”
„Võib-olla Malachi eksis,” sekkus Isabelle, olles heitnud üheainsa kiire pilgu Jace’i tuhakarva näole. „Võib-olla oli Simonil sealpool vastas keegi teine. Ja portaalis kulgevast liiklusest ei pruugi Magnus teadlik olla…”
Alec raputas pead. „Läksin koos emaga hommikul Gardi. Tahtsin Malachilt selle kohta ise aru pärida, aga nähes teda tulemas, tõmbusin – miks, seda ei oska ma öelda – nurga taha peitu. Ma ei suutnud temaga rääkida. Kuulsin teda kõnetavat ühte valvurit. Ta käskis vampiiri üles tuua, sest inkvisiitor tahtvat temaga uuesti rääkida.”
„Miks sa arvad, et ta pidas silmas just Simonit?” küsis Isabelle, aga tema hääl kõlas ebalevalt. „Võib-olla…”
„Nad rääkisid, kui rumal oli allilmlane olnud, arvates, et nad saadavad ta tagasi New Yorki, ilma et teda enne üle kuulaksid. Üks valvur imestas, et kellelgi jätkus üldse ülbust ta Alicantesse kaasa võtta, ja Malachi vastas: „Aga mida muud võikski oodata Valentine’i pojast?”
„Ei,” sosistas Isabelle. „Jumal hoidku.” Tema pilk läks Jace’ile. „Jace…”
Jace’i käed rippusid kõrval, sõrmed rusikasse surutud. Tema silmad olid auku vajunud, nagu tahaksid need pealuusse tagasi tõmbuda. Igas teises olukorras oleks Alec pannud käe Jace’i õlale, aga nüüd oli sõbra ilmes midagi niisugust, mis hoidis teda tagasi. „Kui see poleks olnud mina, kes ta kaasa tõi,” lausus Jace mõõdetud rütmis, nagu kannaks ette päheõpitud teksti, „oleksid nad ehk lasknud tal koju minna. Võib-olla oleksid nad teda uskunud…”
„Ei,” ütles Alec. „See ei ole sinu süü. Sina päästsid ta elu.”
„Päästsin ta elu, selleks et Klaav saaks teda piinata,” vastas Jace. „See on küll kena teene. Kui Clary sellest kuuleb…” Noormees raputas pead. „Ta arvab, et tõin Simoni meelega siia ja andsin Klaavi kätte, teades, mida temaga tehakse.”
„Miks ta peaks nõnda mõtlema? Sul pole mingit põhjust teha midagi niisugust.”
„Võib-olla,” ütles Jace. „Aga arvestades, kuidas ma temaga praegu käitusin…”
„Seda, et sina võiksid millegi niisugusega hakkama saada, Jace, ei usu keegi,” tõrjus Isabelle. „Mitte keegi, kes sind tunneb. Ainuski…”
Aga Jace ei jäänud ootama, mida keegi veel ei usu. Selle asemel pöördus ta ja läks kanalile avaneva suure akna juurde. Hetke seisis ta seal, juukseotsad sissevoogavas valguses kuldselt helkimas, ning tegi siis liigutuse – nii kiire, et Alec ei jõudnud sellele reageerida. Kui ta mõistis, mis kohe juhtub, ja sööstis edasi, et seda takistada, oli juba hilja.
Kostis raksatus, puruneva klaasi klirin. Õhku paiskusid vihurina klaasikillud nagu sakiliste tähtede pilv. Jace vaatas kiretu uudishimuga, kuidas vasaku käe sõrmenukkidele ilmuvad