Klaaslinn. Cassandra Clare
heiastus portaali kuumas hõõguses kümbleva aia vastuhelk. „Clary, ära mine! Sealsed kaitsetõkked on ohtlikud! Sa saad surma!”
Aga Claryt ei suutnud enam miski peatada. Portaali tagant paistev kuldne valgus tugevnes. Ta mõtles oma unenäo ballisaali kuldsetele seintele, kullakarva valgusele, mis peegeldus vastu kristallnõudelt ja – lühtritelt. Luke’il polnud õigus. Ta ei teadnud, milleks Clary suuteline on, ei mõistnud tema annet. Mida tähendavad Claryle tõkked, kui ta suudab joonistades luua omaenda reaalsuse. „Ma pean minema,” hüüdis ta, astudes edasi, sõrmed välja sirutatud. „Luke, anna mulle andeks…”
Clary astus edasi, ent Luke oli jõudnud kiire hüppega tema kõrvale ja haaranud tal randmest just hetkel, kui portaal näis nende ümber plahvatavat. Nagu tornaado rebib puid juurtega maast, nõnda rabas mingi võimas jõud nad jalust. Clary nägi Manhattanit; selle autod ja hooned vajusid allapoole ja eemaldusid pööreldes. Piitsalöögina tugev hoovus haaras tüdruku kaasa ja ta kisti, Luke ikka tema randme külge klammerdumas, pöörlevasse kuldsesse kaosesse.
Simon ärkas vee rütmilise loksumise peale. Ta viskus istukile, südames jäine hirm: viimati, kui lainete laksumine teda äratas, oli ta olnud Valentine’i laeval vangis. See heli äratas toonased hirmsad sündmused taas ellu ja tal oli tunne, nagu oleks talle ämbritäis külma vett näkku läigatatud.
Aga ei. Heitnud kiire pilgu enda ümber, veendus Simon, et viibib sootuks kusagil mujal. Ta lamas väikeses puhtas kahvatusiniseks värvitud seintega toas mugavas puitvoodis pehmetel tekkidel. Akende ette olid tõmmatud tumedad kardinad, aga nende äärest sisseimmitsev valgus võimaldas tal ümbrust oma vampiirisilmadega selgelt näha. Põrandal oli kirju vaip ja ühe seina ääres seisis peegliga kapp.
Voodi kõrvale oli tõmmatud tugitool. Simon ajas end üles, tekk langes kõrvale ja poiss täheldas kahte asja: esiteks kandis ta neidsamu teksasid ja T-särki, millega oli läinud Instituuti Jace’iga kokku saama; teiseks oli tugitoolis istuv inimene uinunud, naise pea toetus käele ja pikad mustad juuksed varjasid tema nägu nagu narmastega sall.
„Isabelle?” sõnas Simon küsivalt.
Isabelle’i pea kerkis ehmunult justkui kuradike karbist ja tema silmad kargasid pärani. „Oi, sa oled ärkvel!” Tüdruk ajas end sirgu ja lükkas juuksed silmilt. „Jace’il langeb kivi südamelt. Olime peaaegu kindlad, et sa sured.”
„Suren?” Simonil käis pea ringi ja süda oli natuke paha. „Mille kätte ma pidin surema?” Ta vaatas silmi pilgutades toas ringi. „Kas ma olen Instituudis?” küsis ta, aga mõistis kohe, kui need sõnad olid tal üle huulte tulnud, et see on võimatu. „Tahtsin küsida, kus me viibime.”
Korraks näis Isabelle kimbatusse sattuvat. „Me… Kas tahad öelda, et ei mäleta midagi sellest, mis toimus Instituudi aias?” Ta sõrmitses närviliselt tugitooli polstri narmastega äärt. „Meid ründasid äraneetud. Neid oli palju ja põrguudu muutis nendega võitlemise raskeks. Magnus avas portaali ning me tormasime kõik sinnapoole, kui märkasin sind lähemale jooksmas. Sa komistasid… Madeleine’i surnukehale. Otse su selja taga oli äraneetu; sina vist ei näinud teda, aga Jace nägi. Ta tahtis sulle appi tulla, kuid jäi hiljaks: äraneetu jõudis sulle noaga äsada. Kaotasid palju verd. Jace tappis äraneetu, tõstis su üles ja vedas koos endaga läbi portaali,” lõpetas tüdruk. Ta oli rääkinud nii kiiresti, et sõnad sulasid robinal ühte ja Simonil oli raske neist aru saada. „Meie olime selleks ajaks juba teisele poole jõudnud ja usu mind, kõik olid väga imestunud, kui Jace tuli sind kandes, üleni sinu verega koos. Konsul oli tulivihane.”
Simoni kurk kuivas. „Äraneetu äsas mulle noaga?” See tundus talle võimatuna. Muidugi oli ta paranenud isegi pärast seda, kui Valentine oli tal kõri läbi lõiganud, aga mäletama peaks ta seda ju ikka. Pead raputades langetas ta pilgu ja uuris ennast. „Kuhu ta noa lõi?”
„Ma näitan sulle.” Simoni suureks üllatuseks istus Isabelle hetk hiljem tema voodiserval ja ta tundis tüdruku jahedaid käsi oma vöökohal. „Siia,” ütles Isabelle. Olles tõmmanud särgi üles, libistas ta sõrmega üle poisi palja kahvatu kõhu jooksva peenikese punase joone. Seda ei võinud õieti armiks nimetadagi. „Kas on valus?”
„Ee-ei.” Isabelle’i esimest korda nähes oli Simon olnud võlutud tüdruku ülekeevast elurõõmust, vitaalsusest ja energiast. Ta oli lootnud, et on lõpuks leidnud tüdruku, kes leegitseb piisavalt eredalt kustutamaks Clary kuju, mis näis olevat igaveseks vajutatud tema silmapõhja. Selleks ajaks kui tüdruk laskis teda Magnus Bane’i peol rotiks muuta, oli ta juba taibanud, et temasuguse tavalise poisi jaoks põleb Isabelle natuke liiga ereda leegiga. „Ei ole valus.”
„Minu silmadel küll on,” kostis ukse poolt kellegi jahedalt irooniline hääl. Seal seisis Jace. Ta oli sisse tulnud nii vaikselt, et isegi Simon ei olnud kuulnud. Pannud ukse enda järel kinni, vaatas ta laialt muiates, kuidas Isabelle Simoni särgi uuesti alla tõmbas. „Vägistad vampiiri, kasutades ära tema kaitsetut seisundit, mis ei võimalda tal vastu hakata, Iz?” küsis ta. „Olen üsna kindel, et see läheb vastuollu vähemalt ühe Ühismeele leppe punktiga.”
„Näitan talle ainult, kuhu äraneetu teda pussitas,” tõrjus Isabelle, aga kobis siiski kahtlaselt kiiresti oma tugitooli tagasi. „Mis all toimub?” küsis ta siis. „Kas kõik on ikka veel närvis?”
Naeratus kadus Jace’i näolt. „Maryse läks Patrickuga Gardi,” vastas ta. „Klaav istub koos ja Malachi pidas paremaks lasta tal… kõike endal seletada.”
Malachi. Patrick. Gard. Need nimed olid Simonile tundmatud ja ajasid ta segadusse. „Mida ta peab selgitama?”
Isabelle ja Jace vahetasid pilke. „Sinu siinolekut,” vastas Jace lõpuks. „Seda, miks me tõime endaga koos Alicantesse vampiiri, ehkki see on teatavasti Seadusega selgesõnaliselt keelatud.”
„Alicantesse? Me oleme siis Alicantes?” Korraks valdas Simonit seletamatu paanika, aga kohe taandus see kõhtu löönud terava valu ees. Õhku ahmides tõmbas ta end kägarasse.
„Simon!” Isabelle sirutas käe ja tema tumedatest silmadest paistis hirm. „Kas sinuga on kõik korras?”
„Mine ära, Isabelle.” Rusikas käsi vastu kõhtu surutud, vaatas Simon Jace’i, pilgus palve. „Käsi tal ära minna.”
Näol solvatud ilme, tõmbus Isabelle eemale, nagu oleks teda löödud.
„Tore. Ma lähen. Sa ei pea seda mulle kaks korda ütlema.” Tüdruk kargas püsti, tuhises toast välja ja lõi ukse enda järel pauguga kinni.
Jace pöördus Simoni poole, tema merevaigukarva silmadest ei olnud võimalik midagi välja lugeda. „Mis viga on? Ma arvasin, et oled hakanud paranema.”
Simon tõstis tõrjuvalt käe, et Jace talle lähemale ei tuleks. Ta tundis kurgus põletavat metallimaitset. „Asi ei ole Isabelle’is,” ütles ta kähedalt. „Ma pole haavatud, vaid lihtsalt näljane.” Simon tundis, kuidas tema põsed lõkendama löövad. „Olen kaotanud verd – see vajab korvamist.”
„Muidugi,” vastas Jace. Tema hääletoonist võis välja lugeda, nagu oleks talle äsja teatavaks tehtud üldjoontes üsna huvitav, kuid siiski mõnevõrra tarbetu teaduslik tõik. Põgus mure asendus tema pilgus millegagi, mis Simonile meenutas kergelt pilkavat põlgust. See puudutas temas mingit tundlikku keelt ja vallandas niisuguse raevuhoo, et kui valu poleks teda voodi külge aheldanud, karanuks ta üles ja tormanuks teisele kallale. Praegu suutis ta üksnes pressida hädiselt üle huulte: „Käi persse, Wayland.”
„Või siis Wayland?” Jace’ile näis kogu lugu ikka veel nalja tegevat, aga ta tõstis käe kõri juurde ja hakkas jakilukku lahti sikutama.
„Ei!” Simon vajus voodile kägarasse. „Ükskõik kui näljane ma ka ei oleks, sinu verd ma enam ei joo.”
Jace’i huuled kõverdusid. „Just nagu ma laseksingi sul seda teha.” Ta pistis käe jaki põuetaskusse ja tõmbas välja lapiku klaaspudeli. See oli poolenisti täis lahjat punakaspruuni vedelikku. „Mul õnnestus köögis pigistada toore liha käntsakast natuke mahla. Oletasin, et sul võib