Klaaslinn. Cassandra Clare
vaatas tema poole. Tema ilme oli jahe ja ebasõbralik ning tema käsi puhkas Aline’i omal, mis toetus tema reiele. „Istu,” lausus ta peaga tugitooli poole nooksates. „Või oli sul plaanis riputada ennast nahkhiire kombel seinale?”
Tore. Nüüd tulevad siis nahkhiirenaljad. Simon seadis end kohmakalt tugitoolis sisse.
„Gard on Klaavi ametlik nõupidamiste koht,” vastas Sebastian, kellel oli nähtavasti hakanud Simonist kahju. „Paik, kus tehakse seadusi ning kus resideerivad konsul ja inkvisiitor. Kui Klaavil on istung, lubatakse sinna ainult täiskasvanud varjukütte.
„Istung?” küsis Simon ja talle meenus, mida Jace ennist üleval oli öelnud. „Ega… Ega ometi minu pärast?”
Sebastian hakkas naerma. „Päevakorras on Valentine’i ja surma tööriistade küsimus. Sellepärast ongi kõik siin: et arutada, mida Valentine järgmiseks ette võib võtta.”
Jace ei lausunud sõnagi, aga Valentine’i nime kuuldes tõmbus tema nägu pingule.
„Muidugi hakkab ta jahtima peeglit,” ütles Simon. „Kolmandat surma tööriista. Kas see on Idrises? Kas sellepärast ongi kõik siia kogunenud?”
Mõnda aega valitses vaikus, siis lausus Isabelle: „Asi on selles, et õigupoolest ei tea keegi, kus see asub. Tõtt-öelda ei tea keegi, mis see üldse on.”
„See on peegel,” ütles Simon. „Teate ju – klaas, mis peegeldab, niipalju kui mina aru saan.”
„Isabelle tahab sellega öelda,” selgitas Sebastian lahkelt, „et kellelgi pole peegli kohta mingeid andmeid. Seda on mainitud mitmes varjuküttide ajalooraamatus, aga kusagil ei ole kirjas, kus see asub, missugune see välja näeb ning mis kõige tähtsam, mida sellega teha saab.”
„Me oletame, et Valentine tahab saada seda enda valdusse,” ütles Isabelle, „aga sellest pole eriti palju kasu, sest selle asukohta ei tea keegi. Vaikivad Vennad ehk aimasid midagi, aga Valentine tappis nad kõik. Nendega on mõneks ajaks lõpp.”
„Kuidas siis kõik?” imestas Simon. „Ma arvasin, et ta tappis ainult New Yorgi omad.”
„Luude linn ei olegi tegelikult New Yorgis,” ütles Isabelle. „Sellega on samamoodi kui… Kas mäletad, et Central Parki kaudu pääses haldjakuninganna õukonda. Sissepääs oli küll seal, aga see ei tähenda veel, nagu asuks õukond ise pargi all. Luude linnaga on samamoodi: sissepääse on mitu, aga linn ise…” Isabelle jättis lause lõpetamata, sest Aline tegi kiire keelava liigutuse. Simon vaatas talle otsa, siis Jace’ile ja Sebastianile. Neil kõigil oli ühtviisi valvas ilme, nagu oleksid nad alles nüüd aru saanud, mida teevad: usaldavad nefilimide saladusi allilmlasele. Vampiirile. Ehkki too ei pruugi olla otseselt vaenlane, ei saa teda ikkagi usaldada.
Vaikuse katkestas Aline. Puurides Simonit oma ilusate mustade silmadega, küsis ta: „Noh, kuidas siis tundub olla vampiir?”
„Aline!” Isabelle näis olevat šokeeritud. „Sa ei saa ometi käia ringi ja küsida inimestelt, mis tunne on olla vampiir.”
„Ma ei mõista, miks,” imestas Aline. „Ta pole ju veel eriti kaua vampiir olnud või kuidas? Järelikult peaks ta mäletama, kuidas oli elada inimesena.” Ta pöördus uuesti Simoni poole. „Kas verel on ikka veel vere maitse või tundub see sulle nüüd millegi muuna, näiteks apelsinimahlana? Minu arvates võiks veri maitsta nagu…”
„See maitseb nagu kana,” vastas Simon, et tüdruk vait jääks.
„Kas tõesti?” Aline tundus olevat jahmunud.
„Ta heidab sinu üle nalja, Aline,” lausus Sebastian, „ja õigusega. Ma palun oma täditütre pärast veel kord vabandust, Simon. Meie, kes me oleme üles kasvanud Idrisest eemal, käime üldiselt allilmlastega natuke tihedamalt läbi.”
„Aga kas sina pole siis kasvanud Idrises?” küsis Isabelle. „Mina arvasin, et su vanemad…”
„Isabelle,” katkestas Jace teda, aga oli juba liiga hilja: Sebastiani nägu tõmbus pilve.
„Mu vanemad on surnud,” ütles ta. „Nad hukkusid Calais’ lähedal ühte deemonipesa hävitades. Mis seal ikka, sellest on nii palju aega möödas,” tõrjus ta Isabelle’i kaastundeavaldused tagasi. „Mu tädi, isa õde, kasvatas mu üles Pariisi Instituudis.”
„Sa räägid siis prantsuse keelt,” ohkas Isabelle. „Oskaksin mina ka mõnda võõrkeelt! Hodge ei pidanud vajalikuks õpetada meile midagi peale kreeka ja ladina keele, aga neid ei räägi ju keegi.”
„Ma räägin veel vene ja itaalia, õige pisut ka rumeenia keelt,” lausus Sebastian tagasihoidlikult naeratades. „Võin õpetada sulle mõne väljendi.”
„Rumeenia? Vaat see juba on midagi,” ütles Jace. „Seda oskavad ju nii vähesed.”
„Kas sina oskad?” küsis Sebastian uudishimulikult.
„Tõtt-öelda ei oska,” vastas Jace ja naeratas nii relvituks tegevalt, et
Simon oli kindel: ta valetab. „Minu rumeenia keel piirdub käibefraasidega, nagu „Kas need maod on mürgised?” ja „Politseiniku jaoks tundute olevat liiga noor”.”
Sebastian ei naeratanud. Tema näoilmes oli Simoni arvates midagi iseäralikku. See oli leebe – poiss oli üleni rahu ise –, aga Simonile tundus, nagu varjaks väline leebus midagi, mis oli kõike muud kui rahulik. „Mulle meeldib reisida,” ütles Sebastian, pööramata pilku Jace’ilt, „aga hea on olla jälle kodus, eks?”
Jace lõpetas Aline’i sõrmedega mängimise. „Mida sa sellega öelda tahtsid?”
„Ainult seda, et Idrisega ei anna võrrelda ühtki teist kohta – ükskõik kui hästi me ennast kusagil mujal ka sisse ei seaks. Mida sina arvad?”
„Miks sa seda minult küsid?” Jace’i pilk oli jäine.
Sebastian kehitas õlgu. „Noh, lapsena elasid sa ju siin, kas pole tõsi? Sellest, kui viimati siin viibisid, on möödas aastaid. Või olen ma millestki valesti aru saanud?”
„Sa oled õigesti aru saanud,” sekkus Isabelle kärsitult. „Jace’ile meeldib teha nägu, nagu ei räägiks inimesed temast, isegi kui teab väga hästi, et räägivad.”
„Muidugi teevad nad seda.” Ehkki Jace põrnitses teda altkulmu, ei paistnud see Sebastianit põrmugi häirivat. Iseeneselegi üllatuseks hakkas Simon tundma tumedapäise varjukütipoisi vastu midagi sümpaatiataolist. Nii harva õnnestus näha kedagi, keda Jace’i iroonilised torked ükskõikseks jätavad. „Viimasel ajal Idrises enam muust ei räägitagi kui sinust, surma tööriistadest, sinu isast, sinu õest…”
„Kas Clarissa ei pidanud sinuga kaasa tulema?” küsis Aline. „Ma oleksin nii kangesti tahtnud temaga kohtuda. Mis juhtus, et ta ei tulnud?”
Ehkki Jace’i ilme jäi muutumatuks, tõmbas ta käe Aline’i omalt tagasi ning tema sõrmed tõmbusid rusikasse. „Ta ei tahtnud New Yorgist lahkuda,” vastas Jace. „Tema ema lamab haiglas.” Mitte kunagi ei ütle ta „meie ema”, mõtles Simon. Ikka üksnes „tema ema”.
„Kas pole veider?” imestas Isabelle. „Minule jäi küll mulje, et ta tahab tulla.”
„Ta tahtiski,” ütles Simon. „Tegelikult…”
Ühtäkki oli Jace jalul – nii kiiresti, et Simon ei näinudki, kuidas see sündis. „Mulle tuli just meelde, et pean midagi Simoniga arutama. Nelja silma all.” Ta nooksas peaga toa kaugemas seinas oleva topeltukse poole ja tema silmis sädeles väljakutse. „Tule, vampiir,” lisas ta toonil, mis pani Simoni arvama, et kui ta keeldub, kargab Jace talle kallale. „Ajame natuke juttu.”
3
Amatis
Päev hakkas õhtusse veerema. Luke ja Clary olid jätnud järve kaugele selja taha ja kõndisid edasi mööda lõputuna näivat teed, mis kulges läbi lagedatel nõlvadel