Klaaslinn. Cassandra Clare
kui ta ütles Simonile, et tahab nüüdsest olla Claryle ainult vend.
„Vein on otsas,” kuulutas Isabelle ja asetas pudeli kolksatades lauale. „Ma lähen toon juurde.” Pilgutanud Sebastianile silma, tõusis ta lauast ja kadus kööki.
„Ära pahanda, aga sa oled millegipärast väga vaikne.” Sebastian oli kallutanud ennast relvituks tegevalt naeratades üle Simoni tooli seljatoe. Imelik, et temasugusel tumedajuukselisel noormehel on nii valge nahk, tabas Simon end mõttelt. Sebastian oli tõepoolest kahvatu, nagu viibiks harva päikese käes. „Loodetavasti pole midagi halba juhtunud?”
Simon kehitas õlgu. „Mul pole eriti palju võimalusi vestluses kaasa rääkida. See näib puudutavat kas varjuküttide poliitikat või inimesi, kellest ma kuulnudki pole, või mõlemat.”
Naeratus kadus Sebastiani näolt. „Meie, nefilimid, oleme ilmselt tõesti üsna suletud ring. See on muust maailmast äralõigatutele üsna iseloomulik.”
„Kas pole see pigem nõnda, et te ise eraldate end muust maailmast? Te ju põlgate tavalisi inimesi…”
„„Põlgama” on selle kohta natuke palju öelda,” vastas Sebastian. „Pealegi tasub ehk mõelda, kas inimühiskond tahakski meiega läbi käia. Kui neil on just õnnestunud ennast mõnusalt sisse seada veendumuses, et nende voodi all ei ole päris vampiire, tõelisi deemoneid ja koletisi, tuletaksime meie nendele meelde, et nad lihtsalt petavad ennast.” Ta pööras pilgu Jace’ile, kes, nagu Simon nüüd mõistis, oli neid mitu minutit vaikides jälginud. „Kas sina ei arva nõnda?”
Jace naeratas. „De ce crezi că vă ascultam conversatia?”
Sebastian vaatas talle otsa, pilgus viisakas uudishimu.
„M-ai urmărit de când ai ajuns aici,” vastas ta. „Nu-mi dau seama dacă nu mă placi ori dacă eşti atât de bănuitor cu toata lumeă.” Noormees tõusis laua tagant püsti. „Päris tore on sinuga rumeenia keelt praktiseerida, aga kui sa pahaks ei pane, lähen vaatan nüüd, mis Isabelle’il seal köögis nii kaua aega võtab.” Ta astus uksest välja, jättes Jace’i endale üllatunud ilmel järele vaatama.
„Mis viga on? Kas ta ei oskagi rumeenia keelt eriti hästi?” küsis Simon.
„Ei,” vastas Jace. Tema kulmude vahele oli ilmunud väike korts. „Ei, ta räägib korralikult.”
Enne kui Simon jõudis küsida, mida ta sellega öelda tahab, astus tuppa Alec, nägu just niisama sünge, nagu see oli olnud, kui ta lahkus. Aleci pilk peatus korraks Simonil ja tema sinistes silmades peegeldus vaat et hämming.
Jace vaatas tema poole. „Juba tagasi.”
„Ainult korraks.” Alec sirutas kinnastatud käe ja võttis laualt õuna. „Tulin ainult selleks, et võtta… tema kaasa.” Ta osutas õunaga Simoni poole. „Teda nõutakse Gardi.”
Aline’i näol peegeldus üllatus. „Kas tõesti?” ütles ta, aga Jace ajas ennast juba sohvalt püsti ja tõmbas käe tema omast lahti.
„Nõutakse? Mispärast?” küsis ta, hääl ohtlikult rahulik. „Ma loodan, et küsisid neilt vähemalt seda, enne kui nõustusid Simoni sinna toimetama.”
„Muidugi küsisin,” nähvas Alec vastu. „Ega ma rumal ole.”
„Ah mis sa seletad,” ütles Isabelle, kes oli ilmunud uksele. Tema selja taga seisis Sebastian, pudel käes. „Mõnikord oled sa ikka rumal küll. Natukene,” lisas ta, nähes Aleci tulivihast pilku.
„Nad saadavad Simoni tagasi New Yorki,” ütles Alec. „Portaali kaudu.”
„Aga ta ju alles jõudis siia,” õiendas Isabelle ja tõmbas näo mossi. „See pole üldse naljakas.”
„See ei peagi olema naljakas, Izzy. Simonit kaasa võtta ei olnud meil plaanis, sellepärast arvab Klaav, et kõige parem on lasta tal minna tagasi koju.”
„Vahva,” ütles Simon. „Võib-olla jõuan tagasi koguni enne, kui ema minu puudumist märkab. Kui suur ajavahe siin Manhattaniga on?”
„Kas sul on siis ema?” imestas Aline.
Simon otsustas tema küsimust eirata. „Tõesõna,” lausus ta, nähes Jace’i ja Alecit pilke vahetamas. „Olen nõus. Ma ei jõua ära oodata, millal siit pääsen.”
„Kas lähed temaga kaasa?” küsis Jace Alecilt. „Kannad hoolt, et mingit jama ei tuleks?”
Viis, kuidas nood kaks teineteist vaatasid, oli Simonile tuttav. Niisuguseid pilke vahetasid alati isekeskis ka tema ja Clary, kui plaanisid midagi, millest vanemad ei tohtinud teada.
„Mis on?” küsis ta, vaadates kord ühe, kord teise otsa. „Mis toimub?”
Jace ja Alec pöördusid teineteisest ära. Alec juhtis pilgu kõrvale, Jace vaatas Simonit ilmsüütult naeratades. „Mitte midagi,” vastas ta. „Palju õnne, vampiir – sul lastakse koju minna.”
4
Valguses Kõndija
Kui Simon ja Alec Penhallow’de majast lahkusid, oli Alicantele laskunud pimedus. Nad kõndisid mäest üles Gardi poole. Linna kitsad käänulised tänavad looklesid kuuvalgel särades ülespoole nagu kivist paelad. Õhk oli jahe, kuid Simon tundis seda üksnes kaudselt.
Alec kõndis vaikides Simonist pisut eespool, otsekui sooviks jätta muljet, et on üksi. Eelmises elus oleks Simonil tulnud kõvasti pingutada, et teisega sammu pidada, aga nüüd täheldas ta, et pidi Alecil kannul püsimiseks üksnes veidi sammu lisama. „Ajab kindlasti jubedalt närvi,” lausus Simon viimaks Alecile, kes jätkas süngelt enda ette põrnitsemist. „Noh et pead tegelema niisuguse asjaga nagu minu kohaletoimetamine.”
Alec kehitas õlgu. „Olen kaheksateistkümnene ja seega täiskasvanu, niisiis pean vastutuse enda kanda võtma. Ainult mina tohin Klaavi istungite ajal Gardis käia ja pealegi on konsul mu tuttav.”
„Kes see konsul on?”
„Ta on Klaavi kõrge ametnik, kes loeb nõukogus hääli, tõlgendab Klaavile Seadust ning annab neile ja inkvisiitorile nõu. Kui seisad Instituudi eesotsas ja puutud kokku probleemiga, mida ei oska lahendada, siis kutsud kohale konsuli.”
„Ütlesid, et ta nõustab inkvisiitorit. Kas too ei olegi siis surnud?”
Alec mühatas. „See on sama, mis küsida, kas president pole surnud.” Jah, inkvisiitor sai surma; tema asemel on nüüd uus – inkvisiitor Aldertree.”
Simon vaatas tagasi; kaugel allpool, kust nad olid tulnud, mustasid tumedad kanalid. Nad olid linna selja taha jätnud ja kõndisid nüüd edasi mööda varjuliste puude vahel kulgevat kitsast teed. „Olgu öeldud, et inkvisitsioon ei ole inimkonna minevikus mänginud just kõige kiiduväärsemat rolli.” Aleci ilme ei reetnud vähimatki huvi. „Ära pane tähele: lihtsalt üks maapealsete ajaloo eriskummaline seik, mis ei puuduta sind mingil moel.”
„Sina ei ole maapealne,” osutas Alec. „Sellepärast Aline ja Sebastian sind nii kangesti näha tahtsidki. Sebastianist ei saa küll kunagi õiget sotti – tema peab ennast alati ülal nii, nagu oleks juba kõike näinud.”
Simon küsis pikemalt mõtlemata: „Kas tema ja Isabelle… Kas nende vahel on midagi?”
Alec hakkas üllatusest naerma. „Isabelle’i ja Sebastiani vahel? Vaevalt küll. Sebastian on läbi ja lõhki viisakas poiss, aga Isabelle’ile meeldib käia poistega, kes on üdini sobimatud ega leia meie vanemate silmis armu: maapealsete, allilmlaste ja pisisulidega…”
„Aitäh,” vastas Simon. „Kena ikka, kui sind kriminaalidega ühele pulgale pannakse.”
„Ma arvan, et Isabelle teeb seda tähelepanuvajadusest. Ta on ju peres ainus tüdruk ja tahab seepärast kogu aeg tõestada, kui äge ta on. Või vähemalt arvab end olevat.”
„Teine võimalus on see, et ta püüab tähelepanu sinult kõrvale juhtida,” lausus Simon otsekui möödaminnes.