Klaaslinn. Cassandra Clare
vastutulelik sinust! Kui rõõmustav!” Aldertree nägu säras. „Niisiis, kui kaua sa juba vampiir oled olnud?”
„Umbes kaks nädalat.”
„Ja kuidas see juhtus? Kas sind rünnati tänaval või ehk hoopis öösel voodis? Kas tead, kes sind vampiiriks muutis?”
„Tõtt-öelda ei tea.”
„Aga kulla poiss!” hüüatas Aldertree. „Kuidas on võimalik, et sa seda ei tea?” Pilk, millega ta Simonit uudistas, oli aval ja uudishimulik. Inkvisiitor näeb välja nii ohutu, mõtles poiss. Nagu kellegi vanaisa või naljakas vanaonu. Küllap ma kujutasin seda kibedat lõhna endale ainult ette, otsustas ta.
„Noh, päris nii lihtne see ei olnud,” ütles Simon ja jutustas, kuidas ta kaks korda Dumortis oli viibinud – kõigepealt rotina ja teist korda kihutatuna takka nii tugevast loomusunnist, nagu oleks teda pihtide vahele võetud ja läbi linna vajalikku kohta veetud. „Ja nõnda juhtuski, et niipea kui olin hotelli uksest sisse astunud, tungiti mulle kallale. Ma ei tea, kes neist mind muutis – võib-olla tegid seda kõik.”
Inkvisiitor naksutas keelt. „Oh heldus, oh heldus. See nüüd küll hea ei ole. See on lausa kurb lugu.”
„Minule igatahes küll,” oli Simon temaga nõus.
„Klaavile ei meeldi see mitte üks põrm.”
„Mis?” Simon oli jahmunud. „Mis see Klaavile korda läheb, kuidas minust vampiir sai?”
„Kuule, kui sind oleks rünnatud, poleks siin midagi arutada,” lausus Aldertree kahetsevalt. „Aga sina ju marssisid sinna sisse ja andsid ennast vabatahtlikult vampiiride kätte, kas pole? Tundub pisut sedamoodi, nagu oleksid sa tahtnud nendesuguseks saada.”
„Ma ei tahtnud seda! Ega ma sellepärast hotelli läinud!”
„Muidugi, muidugi,” rahustas Aldertree teda. „Räägime millestki muust, eks?” Vastust ootamata jätkas ta. „Kuidas juhtus, et vampiirid lasksid sul ellu jääda ja uuesti üles tõusta, Simon-poiss? Arvestades seda, et tungisid nende territooriumile, olnuks loomulik, et nad imevad su verest tühjaks ja põletavad seejärel su keha, et sa ei saaks üles tõusta.”
Simon avas juba suu, et rääkida inkvisiitorile, kuidas Raphael oli tassinud ta Instituuti, misjärel Clary, Jace ja Isabelle viisid ta kalmistule ja ootasid, kuni ta end hauast välja kaevas, aga korraga lõi ta kõhklema. Tal polnud aimugi, mida näeb ette Seadus, aga ta kahtles, kas varjuküttidel on lubatud vaadata, kuidas vampiirid tõusevad, ning muretseda verd nende esimeseks söömaajaks. „Seda ma ei tea,” vastas ta. „Mul pole aimugi, miks nad otsustasid mind tapmise asemel endataoliseks muuta.”
„Aga üks neist pidi laskma sul juua oma verd, vastasel korral ei oleks sa… ei oleks sa see, kes sa praegu oled. Kas tahad öelda, et sa ei tea, kes vampiiride seast on su isa?”
Mu isa vampiiride seas? Simon polnud sellele kunagi mõelnud – Raphaeli veri oli sattunud tema suhu poolkogemata ja pealegi oli raske mõelda vampiiripoisist kui isast – Raphael nägi välja noorem kui Simon. „Ma tõesti ei tea.”
„Oh heldeke.” Inkvisiitor ohkas. „Sellest on küll kahju.”
„Millest?”
„Eks ikka sellest, et sa valetad mulle, mu poiss.” Aldertree raputas pead. „Ja mina veel nii väga lootsin, et sa oled nõus koostööd tegema. See on hirmus, see on lihtsalt hirmus. Äkki mõtled ikka järele ja räägid tõtt? Osuta mulle see teene.”
„Ma ju räägin õigust!”
Inkvisiitor vajus longu nagu närtsinud lill. „Oi kui kahju.” Ta ohkas jälle. „Oi kui kahju.” Kogu aeg pead raputades läks ta üle toa ja koputas kõvasti uksele.
„Mis toimub?” Simoni hääles segunesid hirm ja hämming. „Kus on portaal?”
„Mis portaal?” Aldertree kõkutas naerda. „Sa ei arvanud ju ometi, et lasen sul lihtsalt niisama minna?”
Enne kui Simon jõudis midagi vastata, paiskus uks lahti, tuppa tormasid mustades rõivastes varjukütid ja haarasid temast kinni. Ta rabeles kõigest jõust, aga mõlemad käsivarred olid juba meeste raudses haardes. Talle tõmmati kapuuts pähe, nii et ta ei näinud enam midagi. Pimesi peksis ta jalgadega ja sai kellelegi pihta; kostis vandumist.
Teda tõmmati järsult ja valusasti tahapoole ning vihast nõretav hääl sisistas talle kõrva: „Tee seda veel üks kord, vampiir, ning ma valan sul pühitsetud vett kõrist alla ja vaatan, kuidas sa verd oksendades hinge heidad.”
„Aitab küll!” Inkvisiitori peenike murelik hääl tõusis nagu õhupall. „Ei mingeid ähvardusi enam! Ma tahan lihtsalt meie külalisele natuke kombeid õpetada.” Ilmselt oli ta lähemale tulnud, sest Simon tundis läbi kapuutsi sumbunult sedasama veidralt kibedat lõhna. „Simon, Simon,” lausus inkvisiitor, „mulle nii väga meeldis sinuga vestelda. Loodetavasti avaldab Gardi vangikongis veedetud öö sulle soovitud mõju, nii et hommikul oled pisut vastutulelikum. Meie vahel võiks kujuneda meeldiv koostöö, kui me ainult sellest väikesest tõrkest üle saaksime.” Tema käsi langes korraks Simoni õlale. „Viige ta alla, nefilimid.”
Simon hakkas valjusti karjuma, aga kapuuts summutas tema appihüüded. Varjukütid lohistasid ta toast välja ja vedasid teda mööda koridore, mis näisid lõputu labürindina käänduvat ja põimuvat. Lõpuks jõudsid nad trepini ja teda sunniti sealt alla minema. Jalad libisesid märgadel astmetel ning tal polnud vähimatki aimu, kus ta viibib. Ümberringi oli märgade kivide raske umbne lõhn ning mida allapoole nad läksid, seda niiskemaks ja külmemaks näis muutuvat õhk.
Viimaks jäid nad seisma. Kostis krigisev heli, mida võis tekitada mööda kivipinda veetav metall, Simonit tõugati selga ja ta maandus neljakäpukil kõval pinnal. Kostis metalli kõmatus, nagu oleks uks tema selja taga kinni löödud. Järgnes eemalduvate sammude müdin – üha vaiksemaks jääv saabaste klõbin kividel. Simon ajas end jalule, tiris endal koti peast ja viskas selle põrandale. Lämmatavalt umbne ja palav tunne andis järele ning ta võitles kiusatusega ahmida õhku, mida ta tegelikult enam ei vajanud. Ta teadis, et see pole midagi muud kui refleks, aga ometi valutas tema rind, nagu olnuks ta tõepoolest lämbumas.
Ta viibis tühjas ruudukujulises kivikongis, mille ainuke väike aken oli trellitatud ja paiknes väikese kõva moega voodi kohal. Läbi madala ukseava nägi Simon tillukest vannituba, milles olid valamu ja tualett. Läänesein oli samuti trellitatud – jämedad, ilmselt rauast varvad ulatusid maast laeni ja nende otsad kadusid põrandasse. Varbadest oli ka hingedel asetsev uks, mille messingist nupule oli graveeritud jäme must ruun. Õigupoolest katsid ruunid kõiki varbu, nende ämblikuvõrgutaolist peent mustrit võis näha isegi aknatrellidel.
Ehkki Simon teadis, et uks on lukus, kõndis ta ikka üle toa ja haaras nupust kinni. Tema kätt läbistas rebestav valu. Karjatades tõmbas ta käsivarre tagasi ja vaatas oma põletatud peopesa. Sellest tõusis suitsu: nahasse oli kõrvetatud mingi muster, mis meenutas ringi sees olevat Taaveti tähte. Joontevahelistes tühikutes võis näha keerukaid ruune.
Valu kõrvetas teda nagu tulise rauaga. Simon kõverdas sõrmi ja ägas vaikselt. „Mis see on?” sosistas ta iseendale, teades, et pole kedagi, kes sellele küsimusele vastaks.
„See on Saalomoni pitser,” kostis hääl. „Väidetavalt kätkeb see ühte Jumala tõelist nime. See hoiab eemale deemonid ja peletab ka teietaolisi, sest kuulub teie usundisse.”
Simon ajas end järsu jõnksuga sirgu, peaaegu unustades piinava valu. „Kes seal on? Kes seda ütles?”
Mõnda aega valitses vaikus. Siis tuli vastus. „Ma olen kõrvalkambris, Valguses Kõndija,” lausus hääl. See kuulus täiskasvanud mehele ja kõlas veidi kähedalt. „Valvurid arutasid siin pool päeva, kuidas sind kindlalt puuris hoida, seepärast ei soovita ma sul ukse avamisega vaeva näha. Säästa parem jõudu, kuni saad teada, mida Klaav sinust tahab.”
„Neil pole mingit õigust mind siin kinni hoida. Mu perekond märkab minu puudumist… mu õpetajad…”
„Selle