Klaaslinn. Cassandra Clare
pole varemgi allilmlastel lihtsalt kaduda lasknud?”
„Kes sa oled?” Simoni hääl katkes. „Kas sa oled samuti allilmlane? Kas siin hoitaksegi meiesuguseid?”
Vastust ei järgnenud. Simon hõikas uuesti, aga naaber oli nähtavasti otsustanud, et on öelnud kõik, mis vaja. Simon võis hüüda, kui palju tahtis, ümberringi valitses vaikus.
Valu oli vaibunud. Kätt vaadates nägi Simon, et põletus on järele andnud, aga pitser oli peopesal selgesti näha, otsekui oleks see sinna tindiga joonistatud. Ta silmitses uuesti seinavarbu. Nüüd märkas ta, et neid ei kirja sugugi üksnes ruunid. Nende vahel oli trellidesse uuristatud Taaveti tähti ja heebreakeelseid katkendeid Toorast. Graveeringud tundusid olevat värsked.
Valvurid arutasid siin pool päeva, kuidas sind kindlalt puuris hoida, oli hääl öelnud.
Naeruväärne oli see, et nad ei olnud siin vaeva näinud üksnes põhjusel, et ta on vampiir, vaid ka sellepärast, et ta on juut. Pool päeva olid nad higistanud, et uuristada uksenupule Saalomoni pitserit, mis pidi teda põletama, kui ta käe sellele asetab. Nii kaua läks neil aega, et pöörata Simoni usu elemente tema vastu.
Millegipärast röövis see tõdemus Simonilt viimse enesekindluse. Ta vajus voodile istuma ja langetas pea käte vahele.
Kui Alec Gardist tagasi jõudis, oli Princewater Street mattunud pimedusse. Akendel olid luugid suletud ja pimenduskardinad alla lastud, ainult siin-seal heitis nõiavalgust kiirgav tänavalatern munakivisillutisele valgussõõri. Penhallow’de maja oli selles kvartalis kõige eredamalt valgustatud: akendel vilkusid küünlad ning poikvel välisuksest voolas jalgrajale kollast kuma.
Jace oli end sisse seadnud Penhallow’de eesaeda ümbritseval madalal kivimüüril, tema juuksed sädelesid lähima tänavalaterna valguses eredalt. Kuuldes Alecit lähenemas, tõstis ta pilgu. Alec märkas, et tal on seljas ainult õhuke jakk, ehkki päikese loojudes oli väljas läinud külmaks. Jahedas õhus hõljus hiliste rooside lõhn nagu peen parfüüm.
Alec potsatas Jace’i kõrvale müürile istuma. „Kas sa oled kogu aja siin konutanud ja mind oodanud?”
„Kes ütles, et ma sind ootan?”
„Kõik läks hästi, kui peaksid selle pärast muretsema. Andsin Simoni inkvisiitorile üle.”
„Andsid üle? Sa ei jäänudki sinna veendumaks, et kõik läheb nii, nagu vaja?”
„Kõik on korras,” kordas Alec. „Inkvisiitor lubas viia ta ise sisse ja saata tagasi…”
„Inkvisiitor lubas, inkvisiitor lubas,” katkestas Jace teda. „Eelmine inkvisiitor, kellega me kokku puutusime, ületas räigelt oma volituste piire. Kui ta poleks hukkunud, oleks Klaav ta ametist tagandanud ja võib-olla koguni vande alla pannud. Kust me teame, et seegi inkvisiitor põmmpea ei ole?”
„Ei paistnud tal midagi viga olevat,” ütles Alec. „Üsna mõnus mees oli, käitus Simoniga igati viisakalt. Kuule, Jace, Klaavi reeglid on niisugused. Me ei saa kõike oma tahtmist mööda korraldada. Sul tuleb neid usaldada, sest vastasel korral tekib kaos.”
„Aga olgem ausad, viimasel ajal on neil kõik nihu läinud.”
„Võib-olla,” möönis Alec, „aga kui sina hakkad ennast Klaavist targemaks pidama ja Seadusest kõrgemale upitama, mille poolest oled sa siis parem inkvisiitorist? Või Valentine’ist?”
Jace põrkas tagasi ja vaatas Alecit, nagu oleks too teda löönud või teinud midagi veel hullemat.
Alecil läks seest õõnsaks. „Anna andeks.” Ta sirutas käe välja. „Ma ei tahtnud öelda, et…” Korraga lõikus aia pimedusse ere kollane valgusvihk. Alec tõstis pilgu ja nägi avatud välisuksel Isabelle’i. Tüdruku tagant tulvas õue valgust ning näha oli ainult tema siluett, aga viisist, kuidas ta seisis, käed puusas, võis aru saada, et Isabelle on pahane. „Mis teie kaks siin väljas teete?” hõikas ta. „Kõik juba imestavad, kuhu te kadusite.”
Alec pöördus uuesti sõbra poole. „Jace…”
Aga Jace oli ennast juba püsti ajanud, tegemata väljagi tema poole sirutatud käest. „Loodame, et sul ei tule Klaavis pettuda,” ütles ta ainult.
Alec vaatas, kuidas Jace läheb tagasi maja poole. Ei tea, miks, aga korraga tulid talle meelde Simoni sõnad. Nüüd pean kogu aeg mõtlema sellele, kas meie endisi suhteid on võimalik taastada. Kas meist saavad veel kunagi sõbrad või purunes kõik, mis meie vahel oli, tükkideks. Ja selles oleksin süüdi ainult mina.
Välisuks sulgus ja Alec oligi poolpimedas aias üksi. Ta sulges korraks silmad ja tema laugude taha kerkis kellegi võbelev kujutis. Huvitaval kombel ei kuulunud nägu sedakorda Jace’ile. Selle silmad olid rohelised, pilutaoliste pupillidega. Kassisilmad.
Teinud silmad lahti, pistis ta käe kotti ning tõmbas sellest välja pastaka ja paberilehekese, mis oli tõmmatud päeviku aset täitvast spiraalköites märkmikust. Kirjutanud sellele paar sõna, vedas ta steleotsaga paberi alaservale tuld tähistava ruunimärgi. Leheke süttis kiiremini, kui ta oli arvanud. Kui kiri oli pooleldi põlenud, laskis ta sellest lahti ja see tõusis tuulehoost kaasakistuna üles, sädeldes nagu tulikärbes. Varsti oli sellest järel ainult natuke tuules hõljuvat tuhka, mis pudenes valge pulbrina roosipõõsastele.
5
Mäluhäire
Clary ärkas selle peale, et pärastlõunane päike paistis talle silma. Kahvatu valgusvihk oli seadnud ennast sisse tema näol ja muutnud tema laugude siseküljed kuumavalt roosaks. Clary hakkas rahutult vähkrema ja avas ettevaatlikult silmad.
Palavik oli läinud ja kadunud oli ka tunne, nagu oleksid kõik tema keha luud sulanud või purunenud. Tüdruk ajas end istukile ja vaatas uudishimulikult ringi. Ta oli nähtavasti Amatise külalistetoas. See oli väike ja valgeks värvitud. Voodit kattis kirju lapitekk. Pitskardinad olid ümmarguste akende eest kõrvale tõmmatud ja tuppa langesid valgussõõrid. Clary tõusis aeglaselt istuma, oodates, et pea hakkab iga hetk ringi käima. Seda ei juhtunud, ta tundis ennast täiesti terve ja väljapuhanuna. Roninud voodist välja, vaatas tüdruk ennast. Keegi oli tõmmanud talle selga valge tärgeldatud pidžaama, mis oli nüüd muidugi kortsus. Pidžaama oli liiga suur, varrukad rippusid naljakalt üle tema sõrmede.
Clary läks ümmarguse akna juurde ja piilus välja. Mööda mäenõlvakut ronisid otsekui üksteise kukil üles vana kulla värvi kivimajad, mille sindelkatused jätsid mulje, nagu oleksid pronksist. Kanal jäi teisele poole hoonet, need aknad vaatasid kitsukesse aeda, kus olid hakanud võimust võtma sügisvärvid. Maja seinal oleva sõrestiku külge klammerdus viimane roos, pruunikaks tõmbunud õielehed longus.
Kostis ukselingi lõgin ja Clary hüppas kähku voodisse; kohe astuski sisse Amatis, hoides käes kandikut. Nähes, et tüdruk on ärkvel, kergitas ta kulme, aga ei öelnud midagi.
„Kus Luke on?” nõudis Clary ja tõmbas otsekui kaitset otsides teki endale tihedamalt ümber.
Amatis asetas kandiku voodi kõrval olevale lauakesele. Seal oli kruus, milles auras mingi kuum vedelik, ja paar viilu võileiba. „Peaksid midagi sööma,” ütles naine. „Siis hakkab sul parem.”
„Mul ongi juba parem,” vastas Clary. „Kus Luke on?”
Laua kõrval oli kõrge korjuga tool; Amatis võttis sellel istet, pani käed süles kokku ja silmitses Claryt rahuliku pilguga. Nüüd, päevavalges nägi tüdruk tema nägu paremini – see oli kortsuline, paistis, nagu oleks see naine hoopis eakam kui tema ema, kuigi nende vanusevahe ei saanud olla eriti suur. Amatise pruunides juustes oli ohtralt halli ja lauservad punetasid, nagu oleks ta äsja nutnud. „Teda ei ole siin.”
„Kas selles mõttes, et ta läks nurgapoest ostma dieetkoola kuuspakki ja sõõrikuid, või selles mõttes, et…”
„Lucian lahkus täna hommikul koidu ajal, olles terve öö sinu juures valvanud. Ta ei täpsustanud, kuhu läheb.” Amatise toon oli kuiv ja kui Clary poleks olnud nii õnnetu, oleks talle ehk nalja teinud, et nõnda meenutas see kangesti Luke’i