Klaaslinn. Cassandra Clare
vajus ümbrus kreeni. Ta lamas mingil kõval pinnal ja kellegi käed laotasid talle teki peale. Teda vaatasid sinised silmad. „Ta paistab olevat väga haige, Lucian,” ütles Amatis ning tema hääl oli venitatud ja katkendlik, nagu tuleks see vanast grammofonist. „Mis temaga juhtus?”
„Ta oleks äärepealt Lyni järve tühjaks joonud.” Luke’i hääl vaibus ja Clary silmad selginesid korraks. Ta lamas köögis külmal kiviplaatidest põrandal ning kusagil tema pea kohal tuustis Luke kapis. Köögi kollastelt seintelt koorus värvi, ühe seina ääres seisis vanamoeline sepistatud raudpliit, mille võre taga praksuvad ja visklevad leegid panid tal silmad valutama. „Aniis, belladonna, upsujuur…” Käes mitu klaaspurki, pööras Luke kapile selja. „Kas saad teha nendest keeduse, Amatis? Ma tõstan Clary ahjule lähemale, ta väriseb üleni.”
Clary oleks tahtnud rääkida, öelda, et ei taha soojendamist, sest kogu tema keha hõõgub niigi talumatult, aga tema suust tulid ainult veidrad häälitsused. Clary kuulis end niutsumas, kui Luke ta maast tõstis, ning tundis varsti vasakut külge soojenevat – ta polnud teadnudki, et külmetab. Clary hambad hakkasid plagisema ja suhu valgus verd. Maailm lõi tema ümber võbelema nagu klaasis loksuv vesi.
„Unenägude järve?” Amatise häälest kostis varjamatu hämmastus. Clary ei näinud teda hästi, aga tundus, nagu seisaks naine pliidi juures, käes pika varrega puulusikas. „Mis teil sinna asja oli? Kas Jocelyn teab, kus…”
Siis taandus päris maailm Clary pilgu ees. Ta ei näinud enam köögi kollast seina ja pliidivõre taga leegitsevat hubast tuld. Selle vaatepildi asemele oli kerkinud Lyni järv, mille veepinnalt peegeldus otsekui lihvitud klaasilt tuli. Sellel klaasil kõndisid inglid – inglid, kelle valged tiivad olid verised ja rippusid murtult seljal. Neil kõigil oli Jace’i nägu. Ent seal oli teisigi ingleid. Mustad, varjutaoliste tiibadega, torkasid nood käed leekidesse ja naersid…
„Ta hüüab oma venda.” Amatise hääl kõlas Clary kõrvus õõnsalt, justkui jõuaks see temani kusagilt väga kõrgelt. „Too on Lightwoodidega, eks? Nad peatuvad Penhallow’de juures Princewater Streetil. Ma võin…”
„Ei,” katkestas Luke teda järsult. „Ära tee seda. On parem, kui Jace sellest midagi ei tea.”
Kas ma hüüdsin Jace’i? Miks ma seda tegin, imestas Clary, aga see mõte tuli ja läks. Talle laskus uuesti pimedus ja hallutsinatsioonid võtsid uuesti tema üle võimust. Sedapuhku nägi ta Alecit ja Isabelle’i; mõlemad tulnuksid otsekui verisest lahingust, nende näol olid segunenud tahm ja pisarad. Siis olid nemadki läinud ja nende asemele oli ilmunud mees, kelle nägu jäi varju. Tolle seljast kasvasid välja mustad nahkhiiretiivad ning kui ta naeratas, voolas tal suust verd. Palvetades, et kohutavad nägemused kaoksid, pigistas Clary silmad kinni…
Tundus, nagu oleks möödunud igavik, kui pea kohalt kostvad hääled Clary uuesti pimedusest pinnale tõstsid. „Joo seda,” ütles Luke. „Clary, sa pead jooma.” Ta tundis kuklal toetavat kätt ning immutatud riidelapist nõrutati tema suhu mingit vedelikku. See oli kohutavalt kibe ja vastik ning pani ta läkastama ja öökima, aga kukalt toetav käsi ei lasknud temast lahti. Kõri oli tursunud ja valus, aga tal õnnestus neelatada. „Tore,” ütles Luke. „Tore. Varsti peaks sul hakkama parem.”
Clary avas aeglaselt silmad. Tema kõrval põlvitasid Luke ja Amatis ning nende peaaegu ühesugustes sinistes silmades väljendus ühesugune mure. Clary libistas pilgu üle köögi ega näinud midagi, ei ingleid ega nahkhiiretiibadega kuradeid – olid ainult kollased seinad ja roosa teekann, mis kükitas aknalaua serval, nagu tahaks iga hetk maha kukkuda.
„Kas ma suren?” sosistas Clary.
Luke naeratas väsinult. „Ei. Läheb natuke aega, enne kui suudad tõusta, aga… sa saad terveks.”
„Tore.” Clary oli liiga väsinud, et midagi tunda – isegi kergendust ei järgnenud. Näis, nagu poleks tema kehasse jäänud ainsatki luud – üksnes lõtv nahast kest. Vaadates ripsmete vahelt nägusid, mis tema kohale kummardusid, lausus ta millegipärast: „Sul on samasugused silmad.”
Luke ei paistnud mõistvat. „Samasugused kui kellel?”
„Kui temal,” vastas Clary, libistades unise pilgu Amatisele, kes näis samuti olevat hämmingus. „Teil on mõlemal ühtemoodi sinised silmad.”
Üle Luke’i näo libises naeratusevari. „Selles ei ole midagi imelikku,” ütles ta. „Ennist ei olnud mul mahti sulle viisipäraselt tutvustada – Clary, see on Amatis Herondale, minu õde.”
Niipea kui Alec ja kõrge ametikandja olid kuuldeulatusest väljas, jäi inkvisiitor vait. Simon sammus tema järel mööda ruunikivist valgustatud kitsast rada, püüdes hoiduda vaatamast otse nõiavalgusesse. Ta nägi Gardi kõrguvat enda ümber nagu ookeanist kerkivat laeva. Selle akendest kiirgas valgust, mis heitis taevasse hõbedast kuma. Maapinna tasandil olid reas väiksemad aknad. Mitme ees olid trellid ja nende tagant vaatas vastu pimedus.
Lõpuks jõudsid nad hoone külgseinas oleva võlvini, mille all oli puidust uks. Aldertree avas luku ja Simoni kõht tõmbus krampi. Sellest ajast peale, kui temast oli saanud vampiir, eristas ta hästi inimeste lõhna ning oli avastanud, et see muutub koos nende meeleoluga. Inkvisiitorist hoovas nüüd midagi kibedat ja vänget, mis tuletas meelde kohvi, aga oli märksa ebameeldivam. Simon tundis lõualuus pakitsevat valu, mis andis märku, et tema kihvad tahavad välja tungida; ta põrkas inkvisiitorist eemale, kui nad uksest sisse astusid.
Sees avanes tema ees pikk valge koridor, mis meenutas valgesse kaljusse õõnestatud tunnelit. Inkvisiitor tõttas edasi, ruunikivi heitis seintele hüplevat valgust. Ehkki lühikeste jalgadega, liikus mehike hämmastavalt kiiresti, pöörates minnes aeg-ajalt pead kahele poole ja kirtsutades nina, nagu nuusutaks õhku. Simon pidi lisama tempot, et temaga sammu pidada. Nüüd möödusid nad uksest, mille kaks poolt olid tiibadena laiali paisatud. Sellesse pilku heites nägi Simon enda ees avanemas amfiteatrit täis astmetena kerkivaid tooliridu. Igal toolil istus musta rüütatud varjukütt. Nende hääled kajasid seintelt vastu, paljud kõlasid vihaselt ja kui Simon korraks käiku aeglustas, puutusid tema kõrvu kõnekatked, ehkki räägiti läbisegi ja sõnu oli raske eristada.
„Aga meil ei ole Valentine’i plaanide kohta mingeid tõendeid. Ta ei ole kellelegi mingeid soove edastanud…”
„Mis tähtsust on tema soovidel? Ta on mässaja ja petis; kas arvate tõesti, et saavutame midagi, püüdes talle vastu tulla?”
„Kas teate, et patrull leidis Brocelindi kandist libahundilapse surnukeha? See oli verest tühjaks lastud. Tundub, nagu oleks Valentine viinud muundamisrituaali lõpule siin, Idrises.”
„Nüüd, kui tema valduses on kaks surma tööriista, on Valentine’i kätte koondunud suurem võim, kui ühelainsal varjukütil tohiks olla. Meil ei pruugi olla mingit valikut…”
„Mu sugulane hukkus New Yorgis tema laeval! Me ei saa mingil juhul jätta Valentine’i karistamata selle eest, mida ta korda on saatnud. Teda peab tabama kättemaks!”
Simon peatus, lootes kuulda veel midagi, aga inkvisiitor sumises tema kõrva ääres nagu paks tige mesilane. „Astu edasi, astu edasi,” ütles ta ja vibutas nõiavalguse kivi. „Aega on vähe, ma pean jõudma tagasi enne, kui koosolek lõpeb.”
Vastu tahtmist laskis Simon inkvisiitoril ennast mööda koridori edasi lükata, kõrvus ikka veel sõna „kättemaks”, mis tuletas talle meelde laeval toimunut – see mälestus oli külm ja ebameeldiv. Jõudnud ukseni, millele oli uuristatud üksainus süngelt must ruun, võttis inkvisiitor taskust võtme, keeras ukse lukust lahti ja andis Simonile laia käeviipega märku sisse astuda.
Tuba oli tühi. Selle ainsaks ehteks oli seinal rippuv gobelään, millel oli kujutatud järvest väljaastuvat inglit, ühes käes karikas ja teises mõõk. Tõik, et ta oli näinud nii karikat kui ka mõõka, juhtis Simoni tähelepanu hetkeks kõrvale. Alles siis, kui ta kuulis klõpsatust, taipas Simon, et inkvisiitor on riivistanud ukse ja nad on kahekesi luku taga. Simon vaatas ringi. Toas ei olnud ühtki mööblieset peale pingi ja selle kõrval oleva madala laua. Laual seisis ilus hõbekelluke. „Kas portaal… Kas siin