.
sammus otsustavalt edasi. Aeg-ajalt osutas ta mõnele huviväärsusele ja tutvustas seda nagu maailma masendunuim giid. „See, mille me praegu ületasime, on Brocelindi tasandik,” ütles ta, kui nad olid roninud üle seljandiku ja nägid enda ees laiumas tumedat laant. See ulatus läänes horisondini, mille kohal rippus madalal päike. „See on mets, millest ma sulle rääkisin. Riigi tasandikuosa oligi enamjaolt metsaga kaetud. Suur osa sellest võeti maha, et teha ruumi linnale ning hävitada hundikarjad ja vampiiripesad, millele mets kaitset pakkus. Brocelindi mets on alati olnud allilmlaste peidupaik.”
Mitu miili rühkisid nad vaikides edasi mööda teed, mis kulges kaarega piki metsaserva, kuni tegi äkki järsu käänaku. Puud näisid laiali tõmbuvat ja teed andvat ning nende vahelt kerkis esile mäeseljandik. Nad astusid kõrgest kaljunukist mööda ja Clary oli jahmunud: kui silmad teda ei petnud, olid seal all majad. Väikeste valgete hoonete korrapärased read meenutasid härjapõlvlaste küla. „Me oleme kohal!” hüüatas ta ja sööstis edasi, ent peatus siis, märgates, et Luke’i ei ole enam tema kõrval.
Clary pöördus ja nägi, et Luke seisab keset teed ja raputab pead. „Ei,” ütles mees ja hakkas talle järele tulema. „See ei ole pealinn.”
„On see siis mõni väiksem linn? Sa ütlesid ju, et siin läheduses ei ole linnu.”
„See on surnuaed. Siin on Alicante Luude linn. Kas arvasid, et see, mida sina nägid, on meie ainuke kalmistu?” Luke’i hääl kõlas kurvalt. „See siin on nekropol, koht, kuhu matame need, kes surevad Idrises. Küllap näed ise – Alicantesse pääsemiseks peame sellest läbi minema.”
Pärast ööd, kui oli surnud Simon, polnud Clary surnuaial käinud ning see mälestus ajas talle kananaha ihule, kui ta sammus mööda kitsaid teeradasid, mis kulgesid mausoleumide vahelt läbi nagu valge pael. Keegi hoolitses selle paiga eest: marmor läikis nagu värskelt küüritud ja rohi oli pügatud ühetasaseks. Siin-seal võis haudadel näha valgete lillede kimpe; esialgu pidas Clary neid liiliateks, aga lillede võõras vürtsikas lõhn pani teda arvama, et neid kasvab ehk ainult Idrises. Iga hauakamber oli nagu majake, mõnel oli isegi rauast või traadist värav, ja ukse kohale oli raiutud varjukütiperekonna nimi: Cartwright, Merryweather, Hightower, Blackwell, Midwinter. Ühe juures jäi Clary seisma: Herondale.
Ta pöördus ja vaatas Luke’i poole. „See oli inkvisiitori nimi.”
„Siin on tema perekonna hauakamber. Vaata.” Ukse kõrval olid halli marmorisse raiutud valged tähed. Need moodustasid nimed MARCUS HERONDALE, STEPHEN HERONDALE. Mõlemad olid surnud ühel ja samal aastal. Nii väga kui Clary inkvisiitorit ka poleks vihanud, tundis ta ometi, kuidas tal rinnus pitsitama hakkab ning teda valdab kaastunne. Kaotada poeg ja siis kohe ka mees. Stepheni nime all oli kolm ladinakeelset sõna: „AVE ATQUE VALE”.
„Mida see tähendab?” küsis Clary Luke’ilt.
„See tähendab „tere ja jumalaga”. Catullusel on niisugune poeem. Mingil ajal hakkasid nefilimid kasutama seda lauset matustel, samuti lahingus hukkunute puhul. Lähme nüüd, Clary, ei maksa niisugustele asjadele liiga kaua mõelda.” Luke võttis tal õlast kinni ja tõmbas ta leebelt hauakambri juurest eemale.
Võib-olla on tal õigus, mõtles Clary. Võib-olla ei tasunud praegu tõesti mõelda surnutele ja suremisele. Ta ei vaadanud enam hauakambrite poole, kui nad nekropoli väljapääsu poole kõndisid. Nad olid juba raudväravast välja astumas, kui ta nägi lopsaka tammepuu varjus väikest hauakambrit, mis meenutas valget seent. Ukse kohale raiutud nimi paelus tema pilku, otsekui olnuks see tulikirjas.
FAIRCHILD. „Clary…” Luke tahtis tüdrukul käest kinni võtta, aga too oli juba läinud. Ohates järgnes ta Claryle. Tüdruk seisis otsekui kangestunult puu all ja luges nimesid. Seal puhkasid tema vanavanemad ja vanavanavanemad, kelle olemasolust tal varem aimugi polnud: ALOYSIUS FAIRCHILD, ADELE FAIRCHILD, snd NIGHTSHADE, GRANVILLE FAIRCHILD, ning nende all JOCELYN MORGENSTERN, snd FAIRCHILD.
Claryst käis üle külmavärin. Hauakambrilt ema nime lugedes meenus talle üks korduv kole unenägu. Ta on ema matustel ja keegi ei ütle talle, mis juhtus või kuidas ema suri.
„Aga ema ei ole surnud,” ütles Clary tasa ja vaatas Luke’ile otsa. „Ta ei ole…”
„Klaav ei teadnud seda,” vastas Luke leebelt.
Clary tõmbas sügavalt hinge. Ta ei kuulnud enam Luke’i häält ega näinud teda enda ees. Seal kõrgus hoopis hambuline mäekülg, mille mullast turritasid välja hauakivid otsekui purustatud luud. Tema pilgu ette kerkis must hauatähis, mille pinda oli ebaühtlaste tähtedega raiutud nimi CLARISSA MORGENSTERN, snd 1991, srn 2007. Sõnade alla oli kohmakalt, otsekui lapse käega joonistatud haigutavate silmaavadega pealuu. Karjatades vaarus Clary tagasi
Luke haaras tal õlgadest kinni. „Clary, mis sul on? Mis juhtus?”
Tüdruk sirutas käe välja. „Vaata sinna…”
Aga hauakivi oli kadunud. Nende ees laius rohuga kaetud plats, roheline ja sile, korralikud lihtsad mausoleumid ikka kenasti ühtlastes valgetes rivides.
Clary pöördus ja vaatas Luke’ile silma. „Ma nägin omaenda hauakivi,” ütles ta. „Sellel oli kirjas, et ma suren… kohe… sel aastal.” Ta värises kogu kehast ja Luke’i nägu tõmbus süngeks. „Järvevesi hakkab mõjuma,” ütles ta. „Sa näed juba hallutsinatsioone. Tule, meil ei ole kuigi palju aega.”
Jace sundis Simonit minema enda ees trepist üles ja läbi lühikese ustega ääristatud koridori ning peatus üksnes selleks, et lükata üks neist hooga lahti. „Astu sisse,” ütles ta, kulm kortsus, ja peaaegu tõukas Simoni tuppa. See oli midagi raamatukogutaolist: ridamisi seisvad raamaturiiulid, pikad kušetid ja tugitoolid. „Meil on tarvis natuke aega omaette olla…”
Ta ei lõpetanud lauset, sest nägi kedagi ühest tugitoolist närviliselt püsti tõusvat. See oli väike prillide ja pruunide juustega poiss. Poisi kitsuke nägu oli tõsine ja käes hoidis ta raamatut. Simon oli piisavalt hästi tuttav Clary lugemisharjumustega, et tunda selles juba kaugelt ära mangade kogumiku.
Jace kortsutas kulmu. „Anna andeks, Max, meil on tarvis siin rääkida. See on täiskasvanute jutt.”
„Aga Izzy ja Alec juba kihutasid mind välja elutoast, et saaksid seal ajada täiskasvanute juttu,” nurises Max. „Kuhu ma pean siis minema?”
Jace kehitas õlgu. „Mine oma tuppa.” Ta osutas pöidlaga ukse poole. „Täida oma isamaalist kohust, jõmpsikas. Lase jalga.”
Pahur nägu peas ja raamat vastu rinda surutud, astus Max neist mööda. Korraks tundis Simon talle kaasa: raske oli olla piisavalt vana soovimaks teada, mis on teoksil, ent ometi nii noor, et kõik sind eemale kõssitavad. Möödudes vaatas Max talle vilksamisi otsa, tema pilk oli hirmunud ja umbusklik. Tema siis ongi see vampiir, võis poisikese silmadest välja lugeda.
„Tule juba.” Jace lükkas Simoni üle läve, pani ukse nende järel kinni ja keeras lukku. Nüüd oli toas nii vähe valgust, et see tundus pime isegi Simonile. Lõhnas tolmu järele. Kõndinud teise seina, tõmbas Jace kardina eest, tuues nähtavale kõrge, üheainsa suure ruuduga akna, mis avanes kanalile. Kõigest mõni jalg allpool loksus vesi aegade vältel tuhmunud ruunide ja tähemustriga kirjatud kivirinnatise all vastu maja seina.
Kulm süngelt kortsus, pöördus Jace Simoni poole. „Mida kuradit sa üritad, vampiir?”
„Mina üritan? Ise sa vaat et vedasid mu juukseidpidi siia…”
„…sest sul oli plaanis teha neile teatavaks, et Clary ei loobunudki Idrisesse tuleku plaanist. Kas tead, mis siis juhtub? Nad võtavad temaga ühendust ning korraldavad tema tuleku. Ja ma juba selgitasin sulle, miks sellel ei tohi lasta sündida.”
Simon raputas pead. „Ma ei saa sinust aru,” ütles ta. „Mõnikord teed sa näo, nagu oleksid huvitatud ainult Clary heaolust, aga siis käitud nagu…”
Jace põrnitses teda raevukalt. Õhus lendlevad tolmukübemed näisid moodustavat kahe poisi vahele võbeleva kardina. „Käitun nagu kes?”
„Sa