Pettus. Edward Lucas
juhuslik. Härra Jeltsini perekond proovis viimse meeleheitliku katsena 1999. aastal, kui silmapiirile oli kerkinud riigipea ametist tagandamine (ja võib-olla isegi vangisattumine), pöörduda abi järele endise KGB poole. Kuid kõigist oma (ja veel enam enda pereliikmete ja kaasajooksikute) vigadest hoolimata olid Venemaa esimesel demokraatlikult valitud presidendil härra Jeltsinil kindlad põhimõtted. Ta ei kavatsenud mingil juhul tõmmata ajakirjandusele suukorvi pähe ega heita türmi opositsiooni. Ta umbusaldas luure- ja julgeolekuteenistusi ning soosis nendevahelist konkureerimist. Härra Putin on samal ajal andnud FSBle peaaegu monopoolse seisundi.
Vahetult pärast Nõukogude süsteemi kokkuvarisemist olid Venemaa reformaatoritel olnud sootuks teistsugused plaanid. FSBst pidi saama omamoodi tugevdatud FBI, mis võitleb organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga ning püüab vajaduse korral ka luurajaid (sel ajal pidasid paljud venelased lääneriike ja sealseid luureagentuure pigem sõbralikeks partneriteks, mitte rivaalideks). See aeg on ammu kadunud. FSB on praegu aina hargnev impeerium, mille pädevus ulatub elektroonilisest luurest Venemaa piiride valvamiseni ja tegevuseni nende tagagi. FSB instinktid on ksenofoobsed ja autoritaarsed, tembitud tubli annuse paranoia, võhiklikkuse, religioossuse ja nostalgiaga Nõukogude aja järele. Sel moel on tegu sootuks teistsuguse luureteenistusega kui kuskil mujal arenenud maailmas. Parim analüüs FSB kohta on pärit rasket tööd tegevalt (ja vapralt) Moskvas tegutsevalt abielupaarilt Andrei Soldatovilt ja Irina Boroganilt.62 Nad võrdlevad FSBd Saudi Araabia ja teiste islamiriikide usupolitsei muhhabaratiga – see on samamoodi läbitungimatu, halastamatu ja jõhker. Nad väidavad: „Luurebürokraatia peab end nüüd igasugusest kriitikast kõrgemalseisvaks ja demokraatia nõudmiste vastu immuunseks.”63 Oma meelevaldse võimu ja asjatundmatusega kehastavad FSB ja selle sõsaragentuuride töötajad seadusetust ja korruptsiooni, mis vaevab Venemaad ja ähvardab ülejäänud maailma. Kuid agentuuri töötajad näevad ennast sootuks teises valguses –Venemaa riikliku julgeoleku viimaste kaitsjatena, kes on täielikult väärt rikkalikku tasu, mida nad kokku ajavad. Nikolai Patrušev, kes sai härra Putini järel 2000. aastal FSB direktoriks, iseloomustas oma kolleege üllatavate sõnadega:
Meie parimad kolleegid, FSB au ja uhkus, ei tee oma tööd raha pärast. Kui ma meie inimestele riiklikke autasusid jagan, jälgin ma hoolikalt nende näoilmeid. Ma näen haritud ja intelligentseid analüütikuid, laiaõlgseid ja ilmast räsitud näoga eriväelasi, sõnaahtraid lõhkeaineeksperte, punktuaalseid uurijaid ning diskreetseid välisluure operatiivtöötajaid … Nad kõik on üksteisest erinevad, kuid üks eriline iseloomuomadus ühendab kõiki neid inimesi ning see on väga oluline voorus – selleks on kohusetunne. Nemad ongi meie uus „aadel”.64
See on ühes mõttes õige – Venemaa kunagine aadel oli enamasti kapriisne, ekstravagantne, asjatundmatu ja julm. Nad valmistasid pinna ette enamlaste revolutsioonile, mis kihutas nad pagulusse, surma, viletsusse ja vangi. Aga vaevalt pidas härra Patrušev seda silmas.
Vale oleks nimetada FSBd ja selle sõsaragentuure lihtsalt kunagise KGB kohendatud versiooniks. Nende pädevus on ahtam, aga oma tegevuses on neil palju vabamad käed. Nende taktika pole nii jõhker, kindlasti võrreldes Staliniaegse totalitaarse terroriga. Nad ei korralda massimõrvu (ja kasutavad salamõrvu ainult üksikutel juhtudel). Venemaa ei ole politseiriik, milles kommunistliku partei käsul (ja selle tiheda järelevalve all) tegutsev KGB kontrolliks jäigalt kõike alates välisreisidest kuni inimeste seksuaaleluni. Venemaa pole ka suletud ühiskond, milles iga välismaalane on kahtlane ja iga reis välismaale potentsiaalne julgeolekurisk. Omaaegne KGB raiskas palju aega valuutaspekulantide pärast muretsemisele (rubla ametlik vahetuskurss oli groteskselt üle hinnatud). Nad uurisid läbi kõik välisreiside taotlused ja pühendasid tohutult ressursse kirjavahetuse jälgimisele. Uus režiim on teistsugune ja mitte ainult sellepärast, et enam pole parteid. Kirjade aurutamise asemel kasutab FSB nende avamiseks võimsaid arvuteid e-kirjade jälgimiseks. Selle asemel et sundida kõiki väliskülalisi püsima käputäies hoolikalt valvatavates hotellides Inturisti giidide tähelepaneliku pilgu all, keskendutakse ainult kahtlaselt käituvatele välismaalastele.
Kui ka öelda, et Moskva režiim on läbi imbunud Nõukogude aja ebameeldivast ideoloogiast, suhtumisest ja käitumisest ning ebameeldivatest väärtustest ja kommetest, ei tähenda see, et režiim tunneks erilist sümpaatiat kommunismi või kollektivismi vastu. Isegi selle kõige vanameelsemad tegelased ei ihale plaanimajandust või ainuparteiriiki ega ka kulukat ja kalki bürokraatia- ja juhtimismasinat, mis sellega kaasnes. Nad leinavad Nõukogude Liidu võimu, mitte poliitikat. Neil on meeles üleskasvamine suurriigis, lausa üliriigis, mida iseloomustas võimas tuumaarsenal, globaalne haare ja sõjaaegsed ohvrid. Kõik see kadus nende eluajal. Nõukogude süsteem muutus naljanumbriks oma gerontokraatliku juhtkonna seniilsuse, tarbekaupade kehva kvaliteedi ja kõige nappusega. Järgnev oli aga veel hullem – alandav lahtiütlemine kunagisest impeeriumist, leppimine Saksamaa taasühinemisega lääne tingimustel ja Ameerika järel teise viiuli mängimine globaalses poliitikas.
Kõik see on venelaste teadvuses seotud 1990. aastatega. Kuid tolle aja ebameeldivateks omadusteks on nende silmis nõrkus ja kaos, mitte kapitalism. Venemaal arvavad paljud ekslikult, et välismaalased kasutasid poliitilist lagunemist ära NATO laienemise läbisurumiseks (millest tuleb pikemalt juttu hiljem) ja Venemaa loodusvarade odavaks kokkuostmiseks. Nüüd ajendab neid soov taastada Venemaa positsioonid maailmas ja takistada läänel edaspidi ära kasutada Venemaa nõrkust. Päevakorral on äge konkureerimine ressursside, staatuse ja võimu pärast, taustaks ebaõigluse ja alanduse tunne.
Arvamused mineviku kohta pole ühtsed. Väga vähesed kaitsevad otseselt Stalinit. Mõned, eriti härra Medvedevi asutatud inimõiguste nõukogu liikmed, on innukalt pooldanud radikaalset lahtiütlemist kogu sellest mõrvarlikust ja kuritegelikust süsteemist, mille diktaator päris, edasi arendas ja järglastele pärandas.65 soovivad püstitada ohvritele mälestusmärke ja nimetada ümber kommunistlike kangelaste nime kandvaid tänavaid, et sillutada sel moel teed leppimisele Euroopa Liiduga ja strateegilisele alliansile Hiinaga. Niisugused nüansid on teretulnud vaheldus Putini algusaastatele, kui igasugune Stalini või Nõukogude võimu kritiseerimine tõi kaasa automaatse allergilise reaktsiooni. Ent oleks enneaegne öelda, et midagi on tõeliselt muutunud. Arvamusküsitlused näitavad, et enamik venemaalasi ei soovi destaliniseerimist.66 Veel kaheteistkümneks aastaks Venemaa presidendiks saavale härra Putinile ei meeldi sellised mõtted üldse. Uhkuse ja häbi sasipuntra lahtiharutamine võtab aastaid. Režiim on jätkuvalt valmis ära kasutama Nõukogude mineviku kuulsust, kui see parajasti sobib, isegi kui mõned peavad eraviisiliselt sellega seotud žargooni, ideoloogiat ja prioriteete anakronistlikuks ja võib-olla isegi põlastusväärseks. Üheselt määrab režiimi ära eraettevõtluse algelisimate vormide entusiastlik ülevõtmine. Venemaa spionokraatidele ei meeldi uus süsteem mitte sellepärast, et neile oleks hinge läinud Friedrich von Hayek või Adam Smith, vaid sellepärast, et see on neile kasulik. Kui Nõukogude ajal sai juhtkond autasuks parimal juhul ligipääsu välismaistele kaupadele ja luksuslikud suvilad, siis praegu on ametikohustustega kaasnevad hüved hiiglaslikud. Vabanenud võltskarmi parteilise distsipliini haardest, võivad nad nüüd nautida parimat, mida maailmal on pakkuda, sel moel ja seal, kus nad vaid soovivad.
Ahnus on uue eliidi kõige tunnuslikum, aga mitte ainuke iseloomujoon. Heast õnnest (ja veel suurematest aaretest) hoolimata on režiimi iseloomustav maailmavaade rõõmutu ja pessimistlik. Vanglamentaliteet on nüüd omane riigijuhtidelegi – näita vaid välja nõrkust ja sul läheb halvasti. Loeb ainult jäägitu ustavus sõpradele, halastamatu konkureerimine kõigi teistega ja kättemaks neile, kes on sind reetnud. Putini algusaastate, kui Venemaa juht pooldas veel majandusreforme, üks juhtivaid Kremli nõunikke Andrei Illarionov on nüüd pöördunud režiimi vastu ja kritiseerib seda äärmiselt teravalt. Praegu on ta Washingtonis tegutseva vabaturumajandusele pühendunud Cato instituudi teadur ning mõistnud kirjalikult võimsalt hukka kakskümmend kaks agentuuri, mis tema meelest moodustavad valitseva võimustruktuuri.
Siloviki Incorporated liikmed tunnevad tugevalt oma seotust grupiga, tajuvad suhtelist paindlikkust lühiajaliste ja keskmise perspektiiviga
Andrei Soldatov, Irina Borogan.
Samas, lk IX [eesti keeles lk 9].
Tsit: samas, lk 5 [eesti keeles lk 15].
Presidendi inimõiguste nõukogu destaliniseerimisprogrammi mustandi võib leida aadressil http://www.president-sovet.ru/structure/group_5/materials/ the_program_of_historical_memory.php. Vt nt