Pettus. Edward Lucas
pakkus lisaks veel ühe võimaluse – võimalike maksuvõlgade sissenõudmise tähtaeg oli juba kukkunud. Kuid 2008. aastal polnud Moskva külalistel kuigi raske veenda Elista kolleege uurimist taasalustama ja andma seda üle Venemaa pealinna võimude kätte. Nad kutsusid kohaliku uurija puhkuselt tagasi. FSB Elista osakonnas üle kuulatud tunnistajad olid kiiresti valmis oma seniseid ütlusi muutma ja väitsid, et Hermitage pole neile tegelikult kunagi midagi maksnud. (Hermitage esitas enda seisukoha tõendina maksekorraldused.)
Asi pole selles, kas Hermitage’i ülalpidamine oli veatu, keskpärane või küsitav. Mis tahes kujutletavas õigussüsteemis polnud selles käitumises midagi, mis oleks õigustanud niisuguseid sanktsioone, nagu kriminaalsüüdistused, meelevaldne vangistamine või füüsiline vägivald, mis tõi kaasa ühe ettevõtte juristi surma. Aga just nii juhtus. 5. mail 2008 algatas Kuznetsov kriminaalasja Hermitage’i asemel selle juristide vastu, väites, et neil pole tegelikult volitust oma klienti esindada. Sisuliselt väitis ta, et ainuke inimene, kes võib õiguspäraselt ettevõtet esindada, on see, kes selle röövis. See tähistas sünget sammu õigusetuse suunas. Advokaat on kohtusüsteemi osa, keda elukutse kohustab andma endast parimat, et esitada oma kliendi seisukohad selgelt ja veenvalt. Kui neid hakatakse karistama oma kliendi esindamise eest, näitab see kahtlemata õigus- ja poliitilise süsteemi mädanemist. Kui ma üritasin asja ühele sõbrale selgitada, küsis ta siira hämmastusega: „Aga miks nad politseisse ei pöördunud?” See küsimus ilmestab väga selgelt lõhet selle vahel, kuidas käivad asjad Venemaal, ja selle vahel, mida eeldatakse läänes. Antud juhul olid kurjategijaiks just politseinikud, nagu avastas härra Magnitski, kui püüdis selgitada, mis on saanud tema kaebustest Kuznetsovi ja Karpovi vastu. Neid ei hakatudki sõltumatult uurima, vaid suunati edasi meeste enda menetleda. Kui Magnitski läks Moskvasse juurdluskomiteesse kirjalikku tunnistust viima, nägi ta enda üllatuseks seal Kuznetsovi. Ametnikud sõnasid, et too „abistab” neid.
Hermitage’i juristid esitasid veel viisteist kaebust, kõik asjakohastele õiguskaitse- ja muudele asutustele. Härra Browder ja tema kolleegid olid kindlad, et vahejuhtumiga asutakse põhjalikult tegelema, kui kõrgemad võimukandjad sellest teada saavad. Peaminister Putin ja president Medvedev, kes olid kindlameelsed seadusliku korra kaitsjad, ei saanud ju eirata tõendeid, et neile alluvad ametiisikud on Venemaa maksumaksjatelt välja petnud 230 miljonit dollarit! Ent härra Magnitski tegevusel oli sootuks vastupidine mõju. Ähvardanud juba mais Hermitage’i juriste kriminaalsüüdistusega, andsid petturid 2008. aasta augustis miilitsale korralduse sooritada läbiotsimised neljas Hermitage’i heaks tegutsevas õigusbüroos.40 Büroode juristid said ühtlasi kutse ilmuda ülekuulamisele, ehkki see rikkus Venemaa enda seadusi, mis sätestavad konkreetselt, et kriminaaluurimise korral ei tohi uurijad advokaate üle kuulata asjades, mis puudutavad nende sidemeid klientidega. Härra Magnitski ei lasknud end kõigutada ja esitas 2008. aasta oktoobris juurdluskomiteele põhjaliku toimiku. Kui härra Putini väide, et ta on loonud Venemaal „seaduste diktatuuri”, üldse midagi oleks maksnud, pidanuks olema võimalik niisugustele kuritarvitustele vastu astuda. Aga tegelikult on seadused Venemaal lõks julgetele, mitte relv nõrkadele. Võimudele kohtu kaudu väljakutset esitades võib oodata vastulööki. Idealistist härra Magnitski pidi seda kõige rängemalt omal nahal tunda saama.
Hirmutamise järgmisel astmel algatasid võimud kriminaalasja kahe Hermitage Fundi juristi vastu, kes olid teatanud miilitsa segatusest 230 miljoni dollari vargusse. Nii need mehed, Eduard Hairetdinov ja Vladimir Pastuhhov, kui ka veel mõned nende kolleegid suundusid kiiresti välismaale. Kui härra Magnitski oleks järginud nende eeskuju, võiks ta veel tänagi elus olla. 12. novembril 2008 said Kuznetsov ja kolm tema alluvat korralduse uurida Hermitage’i juristide võimalikke kriminaalkuritegusid. 24. novembril 2008 ilmusid neli militsionääri härra Magnitski koju ning vahistasid ta abikaasa ja kahe lapse silme all. Kõik katsed teda kautsjoni vastu vabastada lükati kaalumata tagasi. Venemaa ajakirjanduses on räägitud, et ta olevat kavatsenud minna välismaale ja reserveerinud enda nimele lennukipiletid Kiievisse. Kuid reserveering tehti telefonitsi tuvastamata mehehäälega ja piletid jäidki välja ostmata. Valenime all piletite broneerimine on levinud taktika, mida Venemaa kriminaalasjadega tegelevad õiguskaitseorganid kasutavad kahtlustatava põgenemiskatse „tõendina”. FSB avalduses öeldi, et härra Magnitski olevat taotlenud Suurbritannia viisat. Briti Moskva konsulaat on sellise taotluse olemasolu eitanud.
Kautsjonist keeldumine tähendas, et härra Magnitski ei näinud enam oma lapsi ega kuulnud isegi nende häält, sest tal ei lubatud telefonitsi perekonnaga suhelda. Kokkupuuted lähedastega piirdusid põgusate pilkudega lühikestel ja farsilikult õigusvastastel kohtuistungitel. Ainult ühel korral, kuu enne surma, lubati tal pisukeseks ajaks kohtuda abikaasa ja emaga. Ta suri vanglas veidi enne seda, kui möödus aasta tema vahistamisest, ehk kaheksa päeva enne seda, kui lõppes maksimaalne eeluurimise ajal vahi all hoidmise aeg.
Esialgu teatati surma põhjuseks „kõhukelme rebend”, mis hiljem asendati „südamerikkega”. Ausam oleks olnud seda nimetada surmaks piinamise läbi. Härra Magnitskit hoiti ebainimlikes tingimustes.41 Võimud eirasid tema kaebusi ja keeldusid korduvalt osutamast arstiabi, isegi siis, kui ta kannatas suurte valude käes ja ta elu oli tõeliselt ohus. Tema kehalt leiti märke otsesest füüsilisest vägivallast vahetult enne surma. Nõrgema närvikavaga lugejad võivad mõned järgnevad lõigud vahele jätta.42
Esialgu peeti härra Magnitskit eeluurimisvanglas kütmata ja klaasimata aknaga kambris, kus oli kaheksa kinnipeetava jaoks kõigest neli magamisaset. Tuli põles kambris ööpäevaringselt. Siis viidi ta kuusteist korda ühest kambrist teise, kusjuures tema asjad läksid üleviimise käigus sageli „kaduma”. Ta ise on kirjeldanud vahistatute aega pärast kohtuistungit nii:
[Tagasi jõudnud] vange ei viida kohe kambrisse, vaid hoitakse 3–5 tundi vastuvõtuosakonnas. Ma ei jõudnud kordagi kambrisse enne 23:00 õhtul. Vastuvõtuosakonna kamber on 20–22 ruutmeetrit, akende ja ventilatsioonita ning sinna mahutatakse kuni 70 inimest, mis tähendab, et pole ruumi istuda ega õieti isegi seista. Paljud vangid suitsetavad, mistõttu hingata on raske … kuuma toidu saamise vahele võib jääda 38 tundi (18:00 enne seda, kui kinnipeetav viiakse järgmine päev kohtusse, kuni 8:00 päev pärast kohtust saabumist).
See on tavapärane Vene (ja varem Nõukogude) vanglasüsteemi taktika vangide vastupanu murdmiseks. Hiljem viidi ta üle kambrisse, mida uputasid väljaheited – nii kirjeldab ta seda oma vanglapäevikus 9. septembril 2009:
Umbes keskpäeval hakkas kraanikausi alusest kanalisatsiooniavausest kambrisse pressima roiskvett, mis kiiresti ujutas üle pool kambri põrandat. Me palusime välja kutsuda santehniku, aga see tuli alles 22:00 ega suutnud leket parandada. Me palusime viia end teise kambrisse, aga meile öeldi, et peame jääma sinna hommikuni. Järgmise päeva hommikul santehnikut ei tulnud, nii et õhtuks oli juba kogu kambri põrand kaetud mitmesentimeetrise roiskvee kihiga. Põrandal ei saanud enam käia, nii et me liikusime kambris voodist voodisse ronides nagu ahvid.
Härra Magnitski ei lakanud esitamast kaebusi ja palveid – neid oli kokku üle 450 – kõige kohta alates kuuma vee puudumisest pesemiseks kuni nõudmisteni võimaldada kokkusaamist perekonnaga, helistamist lastele ja arstiabi. See teeb üle ühe avalduse kinnipidamispäeva kohta. Avaldused ja vanglas peetud päevik panevad lugemisel südame verd tilkuma.
Halva kohtlemise põhjus oli lihtne. Võimud soovisid, et härra Magnitski vahetaks poolt. Kui ta võtaks tagasi militsionääride vastu antud tunnistuse ja tunnistaks hoopis, et vastutas pettuse eest, millega räägiks sisse härra Browderi, võinuks ta vabaneda. Selline taktika oli levinud Nõukogude ajal, kui poliitvangidele öeldi, et nad ei näe enam kunagi perekonda või et nende lapsed saadetakse orbudekodusse, kui nad ei kaeba oma teisitimõtlejatest kaaslaste peale. Vapustav on kohata samasugust käitumist 2009. aastal riigis, mis on kirjutanud alla Euroopa inimõiguste konventsioonile ja kuulub Euroopa Nõukogusse.
Iga kord, kui härra Magnitski keeldus koostööst, muutsid võimud tema tingimusi halvemaks. Juuniks oli ta kaotanud 18 kilogrammi kehakaalust. Ta hakkas kõhus tundma teravaid valuhooge. Pärast viibimist ülerahvastatud ja räpases eeluurimisvanglas viidi härra Magnitski üle Matrosskaja
Juba farsile sarnanev, ent paljutähenduslik oli seik seoses „varastatud” dokumentide avastamisega, mis olid viidud Venemaalt Londonisse ja siis sealt tagasi Moskvasse saadetud DHL-i Lambethi kontorist kahe slaavi välimusega (nad jäid kaamera vaatevälja) mehe poolt, kes ütlesid saatja aadressiks Hermitage’i Londoni büroo aadressi. Vaevalt kolmveerand tundi pärast saadetise jõudmist Moskva õigusbüroosse saabusid militsionäärid dokumente otsima ja konfiskeerisid mõistagi saadetise. See paistis olevat kohmakas katse sisse mässida veel üht Hermitage’i juristi härra Hairetdinovit. Koostatud protokollis on loetletud ilmselgelt võltsitud dokumente, näiteks olematule isikule (kelle perekonnanimi aga figureeris varasemates Hermitage’i vastu algatatud süüasjades) antud volitus, ametlikud dokumendid, mis muidu pidanuks olema võimude hoole all, ja „võõrkeelsed dokumendid”, millel olid „Belize’i pitserid”.
http://www.assembly.coe.int/documents/workingdocs/doc09/edoc11993. pdf.
Suurepärase ülevaate härra Magnitski kohtlemisest vanglas leiab vene keeles aadressil http://www.rb.ru/inform/127947.html ja inglise keeles