Pettus. Edward Lucas
seda, kui president Barack Obama 2009. aastal „taaskäivitas”Ameerika-Venemaa suhted. 6. märtsil 2009 ametlikult väljakuulutatud uut suunda sümboliseeris Venemaa välisministrile Sergei Lavrovile tema kolleegi, Ameerika Ühendriikide riigisekretäri Hillary Clintoni üle antud nupp kirjaga „Peregruzka”, mis pidi tähistama taaskäivitust.18 Eesmärk oli eraldada küsimused, milles Ameerika Ühendriigid ja Venemaa jäävad eriarvamusele (näiteks inimõigused ja endise Nõukogude impeeriumi riikide julgeolek), küsimustest, milles kokkulepe on võimalik ja isegi hädasti vajalik, näiteks Afganistan, relvastuskontroll, kosmose õiguslik reguleerimine jne. Toetajate sõnul on see aidanud kiirendada sõjavarustuse toimetamist Afganistani, kärpida (natuke) Iraani tuumaprogrammi ja jõuda uue strateegilise tuumarelvastuse lepinguni. Administratsiooni teisi välispoliitilisi algatusi Lähis-Ida, Hiina, Ida-Euroopa, Iraani ja Põhja-Korea suunal on saatnud märkimisväärne ebaedu ja ebakindel sihiseade, aga vähemalt tulihingeliste pooldajate arvates on „taaskäivitus” olnud edukas kas või juba sellepärast, et paranenud on suhetes valitsev retoorika (kuigi ehk mitte suhted ise). Euroopa Liit soovib veelgi innukamalt vastuseisu vältida, osaliselt selleks, et mitte ohtu seada maailmajao varustamist gaasiga (millest veerand on endiselt pärit Venemaalt). Pealegi peavad paljud eurokraadid halbu suhteid kehva diplomaatia tulemuseks ega taha nende taga näha vastandlikke väärtusi ja eesmärke. Kõik see muudab karmi käitumisjoone kasutamise Venemaa suhtes väga raskeks.
Sellest seisukohast on mure kriitikute vaigistamise pärast Venemaal või kestev piikide murdmine selliste kaugete maade nagu Gruusia või Ukraina tuleviku pärast lihtsalt tühine. Miski ei tohi häirida lääne avaliku arvamuse turvalist ja mugavat õhkkonda. Selline rahulolu sobib kenasti kokku finantshuvidega. Paljude pankurite, naftatöösturite, juristide ja teiste ametimeeste silmis sõltub nende edu headest suhetest Venemaaga. Raha magus lõhn lämmatab alt kerkiva leha. Lääne majandusvaevused ainult suurendavad kiusatust.
Mina ei ole niisuguse suhtumisega nõus ja kirjutasin 2007. aastal raamatu „Uus külm sõda”, mis seda selgitas.19 Raamat rõhutas, mil moel kasutab Venemaa raha, energiat ning jaga-ja-valitse diplomaatiat Atlandi alliansi õõnestamiseks, Euroopa Liidu ja NATO nõrgestamiseks ning umbusu külvamiseks viimaste „vanade” ja ekskommunistlike liikmete vahele. Ma näitasin, kuidas Venemaa jõhkrutseb oma naabritega, näiteks Eesti ja Gruusiaga, ning tungib Euroopasse, korrumpeerides poliitikuid, ärimehi ja teisigi. Pärast 2007. aastat on kunagi vastakaid reaktsioone tekitanud seisukoht, et Venemaad juhivad ksenofoobsed kleptokraadid (tuletatud sõnast „kleptokraatia”, mis tähendab varaste võimu), muutunud üldlevinuks. Käesolev raamat paljastab Venemaa ja lääne suhete varjatumaid aspekte, täpsemalt spionaaži kasutamist teabe, mõju ja lõppkokkuvõttes võimu huvides. Nende manöövrite tulemus määrab, kas lääs suudab suunata Venemaad oma vabaduse, legaalsuse ja koostöö standardite suunas või läheb kõik sootuks vastupidi ning me ise kohaneme autoritaarse semukapitalismiga (või lausa võtame selle üle), mis on praegu Moskva režiimi peamine tunnusjoon.20
Vähe on juhtumeid, mis rõhutaksid korruptsiooni ja jõhkrust selgemini kui see, millega ma alustan – ühe Briti investori heaks töötanud Vene juristi Sergei Magnitski piinamine ja surm 2009. aastal. Ta paljastas 230 miljoni dollari suuruse pettuse, mille oli korraldanud kuritegelik rühmitus, mida juhtis FSB ja mida toetati režiimi kõige kõrgemal tasandil.21 Magnitski maksis oma avastuse eest eluga. Pärast tema surma on võimud püüdnud nii surma kui ka pettust kinni mätsida suurte sõnade, valede, hirmutamise ja puiklemisega. See skandaal ilmestab gangsterite ja võimumaailma kokkukasvamist Venemaal, õigussüsteemi kuritarvitamist ja nende venelaste vaprust, kes julgevad kaitsta seadusi. FSB võimuhaarmed ulatuvad läändegi, mida näitab kas või see, et Venemaa ametiisikud on nuhkinud härra Magnitski kolleegide ja kaitsjate järel Londonis ja mujal ning üritanud neid hirmutada. Nagu ma järgnevates peatükkides näitan, ei ole valitsev režiim kõigest Venemaa tragöödia, vaid otsene oht ka meie enda heaolule ja turvalisusele.
Lääne luureannaalides on võidud silmapaistvamal kohal kui kaotused. Paljud teavad aastaid tähtsaima Briti spioonina KGB-s tegutsenud julge ja hiilgava Oleg Gordijevski triumfiga lõppenud väljatoomisest, luurežargoonis salajasest päästmisest. Õigusega tuntakse uhkust ka Venemaa luureteenistuse kõrgema arhivaari Vassili Mitrohhini ületuleku üle 1992. aastal.22 KGB tegutses tugevasti ebasoodsates tingimustes: plaanimajanduse üha ilmsem läbikukkumine, mõistlikku otsuste langetamist takistav hirmuõhkkond ja poliitilise sekkumise taak. Kuid lääne lõplik võit külmas sõjas ei tähendanud, et lääne luureteenistused oleksid kogu aeg võite saavutanud. Triumfe täis mugav ülevaade minevikust on ekslik ja toob kaasa asjatut rahulolu. Ma toon 8. ja 9. peatükis esile mõned ida-lääne spioonisõdade varasemate kümnendite vähetuntud episoodid ja kõnelen nende üldiselt pettumust valmistanud tagajärgedest Briti ja Ameerika luurele. Meie luureteenistusi halvasid vastuolulised eesmärgid: kas luurata Nõukogude bloki järele või püüda see hävitada. Nad langesid korduvalt Nõukogude petteoperatsioonide ohvriks. Neisse tungisid sellised reeturid nagu Kim Philby ja nende tööd pärssis hirm, et paljud samasugused mutid tegutsevad avastamata edasi.
Episoodid, mida ma olen valinud mainitud probleeme illustreerima, on seotud Balti riikide Eesti, Läti ja Leeduga. Need riigid on juba sadu aastaid kujutanud endast haavatavat ja võitlusalust territooriumit ida-lääne rindejoonel. Isegi tänapäeval on neil ainult võita, kui meie võidame – ja ainult kaotada, kui meie kaotame. Ma ei varjagi oma sümpaatiat nende suhtes. Ma elasin seal 1990.–1994. aastal, kui need riigid rabelesid välja Kremli haardest. Ma nägin pealt nende kasvavat õitsengut ja rõõmustasin, kui nad 2004. aastal turvaliselt NATO ridades maandusid. Ma olen näinud ka seda, kuidas Venemaa püüab süstemaatiliselt õõnestada nende suveräänsust ja julgeolekut. Lood luuresõdadest sisaldavad piinamist ja reetmist, sügavaid pettusi ja küünilisi topeltmänge. Nendega on kaasnenud tragöödiat ja triumfi, hiilgavust ja vusserdamist, kangelaslikkust, ohverdamist, reetmist – ja pettust.
Esimene episood langeb kohe Venemaa 1917. aasta revolutsiooni järgsetesse kuudesse, kui välisriigid, peamiselt Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid, uskusid, et suudavad kommunistliku eksperimendi lämmatada, enne kui see juurdub ja teistesse maadesse levib. Briti agent Moskvas Robert Bruce Lockhart langes hiilgava petteoperatsiooni ohvriks, mille oli sepitsenud enamlaste juht Vladimir Lenin isiklikult. Lockhart arvas, et Lenini ihukaitsjad, Läti küttide tuumik, on valmis iseseisva ja lääneriikide toetatud Läti riigi loomise nimel poolt vahetama. Kuid Lockhart ei vaevunud eeldatavate liitlaste usaldusväärsust põhjalikult kontrollima ja langes otse Lenini õngekonksu otsa. Briti agendi naiivsus ja hooletus viisid ta vanglasse, aga lisaks sellele kinnitasid venelaste kahtlusi lääne sekkumise kohta ja andsid kütust Lenini propagandamasinale, mis hoiatas venelasi välismaise sekkumise ja ohu eest. Briti spiooni tabamine otse putši ettevalmistamiselt kinnitas seda ümberlükkamatult.
Niisugusest alandavast kogemusest hoolimata langesid lääne luureteenistused peagi tunduvalt suurema pettuse, niinimetatud Trusti ohvriks. Briti luure kergeusklikkus ja hooletus 1920. aastate algul võimaldas KGB eelkäijal Tšekaal teeselda, et Nõukogude Venemaal eksisteerib hiiglaslik põrandaalune organisatsioon, mis ootab välismaist abi. Midagi sellist polnud – Trust oli puhas väljamõeldis. Kümned antikommunistlikud venelased sammusid otse surma lääne luurejuhtide armetult kavandatud operatsioonides, mis pidid kohe kaasa tooma triumfi. Fiasko maksis ka Briti hooletu „luureässa” Sidney Reilly elu. Tema järglased olid ehe näide luuremaailma katkuna vaevava saladuslooriga kaetud ebakompetentsuse kohta. Nad ei soovinud või ei suutnud oma eksimustest õppust võtta, astudes sama reha otsa kõigest paarkümmend aastat hiljem, kui nad asusid toetama väljamõeldud vastupanurühmi Eestis, Lätis ja Leedus. Ameerika ja teiste lääne luurejuhtide silmis olid need riigid ideaalne platsdarm nii luure- kui ka õõnestustegevuseks – Nõukogude Liidu okupeeritud Balti riikidesse pääses hõlpsasti õhust või merelt ning seal pidanuks ees ootama kindlalt kommunismivastased elanikud, kes juba pidasid sissisõda Nõukogude võimu vastu. Ent tulemus oli katastroofiline. Vaprad mehed, kes saadeti kohalike elanike üritust abistama, langesid KGB haarmetesse.
Ma
Paraku tähendab see tegelikult „ülekoormamist”. Taaskäivitus oleks vene keeles
Lääs on üsna umbmäärane mõiste, mille täpset sisu on raske kirjeldada. See hõlmab anglosfääri riike, näiteks Austraaliat ja Uus-Meremaad (ja paljudel juhtudel Jaapanit), mis ei ole geograafilises mõttes kuidagi „lääs”. Käesolevas raamatus kasutan ma seda mõistet laias tähenduses, mõeldes sellega majanduslikult ja poliitiliselt kolmekümmend nelja Pariisis tegutseva Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liikmesriiki. OECD on teatavasti rikaste riikide klubi, mis üritab edendada häid valitsemistavu. Julgeolekukontekstis pean ma lääne all silmas NATOt ja selle liitlasi, sealhulgas ka Rootsit ja Soomet.
Üksikasju vt http://russian-untouchables.com/eng.
Härra Mitrohhin võttis SISi töötajaga Briti Riia saatkonnas ühendust 24. märtsil 1992. CIA oli ta varem ära põlanud. SIS tõi ta koos perekonnaga novembris Suurbritanniasse ning sai hiljem kätte ka suure hulga materjali – väidetavalt kuus alumiiniumkasti –, mis oli kopeeritud KGB arhiivist ja peidetud Mitrohhini suvila aeda. Osa sellest ilmus raamatutes, mida ta kirjutas koos ajaloolase Christopher Andrew’ga ja mille avaldas 1999.–2003. aastal kirjastus Allen Lane: