Pettus. Edward Lucas
peab tema haridustee ja karjäär olema selline, mis ajendaks teda värbama.
Aastaid Ida-Euroopas töötanud Briti diplomaat Charles Crawford selgitab neid asjaolusid põhjalikult oma ajaveebis.12 Spionaaž tähendab tuvastamist, kus paikneb või levib ülitundlik ja kasulik materjal, ja seejärel selle kaitsmises esinevate inimlike või füüsiliste nõrkuste ärakasutamist teabe kopeerimiseks nii, et sellest aimu ei saada. Seda tuleb teha nii, et keegi ei märkaks ega isegi kahtlustaks, ja võimaluse korral korduvalt. Nähtamatus on sel juhul tähtsaim eelis. Vastuluurajad võivad jälgida luuramises kahtlustatava diplomaadi ärkveloleku- ja isegi unetunde. Nad võivad kammida läbi viisataotlusi leidmaks välismaalasi, kes ei paista olevat päris need, kellena nad ennast näidata soovivad. Nad võivad võtta vaatluse alla kodumaised kahtlusalused, et näha, ega nad ei kohtu imelike inimestega. Niisugune tehnika võib hästi aidata diplomaadiks maskeeritud spiooni või hooletu reeturi tabamisel. Kuid vastuluurajatel pole peaaegu mingit võimalust tabada korraliku väljaõppega ja kindlal eesmärgil saadetud illegaale, inimesi, kes tegutsevad röövitud või võltsitud identiteediga.
6. peatükis selgub, et selline isik on vara, mida võib kasutada siis kui vaja, seal kus vaja ja nii nagu vaja. Asjaolu, et Venemaa on saatnud niisuguseid agente Ameerikasse, Suurbritanniasse ja Euroopasse (ning mujalegi), peaks tekitama ärevust. Kujutlege vaid, et kellelgi, kes teid vihkab, on teie koduukse võti. Ei tasuks tunda rõõmu, et ta pole veel teie maja maha põletanud, teie väärtasju varastanud või teile narkootikume sokutanud. Tuleks hoopis tunda muret, et ta võib seda teha.
Venelased ei labasta ega naeruväärista luuretegevust. Pigem võtavad nad seda päris tõsiselt, nii ohuna välismaalt kui ka millenagi, mille poolest nad ise võivad silma paista. Inimesed paistavad kõikjal hindavat väljamõeldud spioone. Ameeriklastel on mälukaotusega, aga hävimatu Jason Bourne13; kaptenleitnant Bondi vembud puistavad kuulsusetolmuga üle ka SIS-i. Kuid lääneriikide tegelikel luurajatel on võrreldes oma ametikaaslastega mujal maailmas üpris tagasihoidlikud privileegid. Suurbritannias lähevad nad näiteks erru 55-aastaselt ehk varem kui diplomaadid, kelle kattevarju nad kasutavad. Nende eelarve on ehk veidi suurem ja mitte nii terase kontrolli all kui teistel ametiisikutel, aga üldiselt vastab nende elulaad kõigi keskklassi spetsialistide omale.
Ent Nõukogude pärand on pärjanud luuretegevuse Venemaal erilise ausäraga. KGB ohvitseride (näiteks preili Chapmani isa Vassili või härra Putini või sadade tuhandete nendesarnaste) elu oli märkimisväärselt parem kui nende kongikaaslastel tööliste paradiisis. KGB erikorterites elavad ohvitserid võisid sooritada sisseoste poodides, kus leidus mujal kättesaamatut kaupa. Nad puhkasid KGB kuurortides ega pidanud taluma mitmeid süsteemi väiklaseid piiranguid igapäevaelus. Elitaarse välisluurevalitsuse ehk KGB esimese peavalitsuse töötajad ning mõningad krüptograafia ja vastuluurega tegelevad kolleegid võidi lausa saata tööle välismaale, nad võisid isegi pääseda ligi muinasjutulisele lääne küllusesarvele, mida klassisõdalased ühtaegu põlastasid ja kadestasid.
Lisaks privileegidele võis KGB nautida salapära, mis on kandunud edasi ka selle järglasorganisatsioonidele. Inimesed pidasid seda (pigem vääralt) tõhusaks, kõiketeadvaks ja korruptsioonist puutumata asutuseks. Selle töötajatel oli amet, kus tehti tõelist tööd organisatsioonis, mis tõepoolest toimis, ja nad said oma töö eest väärilist tasu. Klaustrofoobses, näruselt juhitud ja altkäemaksust läbi imbunud Nõukogude Liidus ei saanud just paljud sellega hoobelda. Sarnaselt kosmoseprogrammi ja spordikangelastega puudutas KGB teistki emotsionaalset tundeniiti – patriotismi. Ehkki see oli õieti truu kommunistlikule parteile, mitte Nõukogude riigile (KGB nimetas ennast partei mõõgaks ja kilbiks), võis see nautida Natsi-Saksamaa purustamisest kiirguvat aupaistet. Nii nagu lahing Britannia pärast oli Suurbritannia „tähetund”, nii nagu vastupanuliikumine seisab esikohal Prantsusmaa rahvusmüüdis, nii nagu Normandia rannik iseloomustab ameeriklaste panust Euroopa vabaduse tagamisse, nii oli Suur Isamaasõda (sellist nime kannab Teine maailmasõda Venemaal) kesksel kohal Nõukogude Liidu enesekuvandis ja on täpselt sama tähtis tänase Venemaa identiteedis.
Hoolimata kangelaslikkusest, mida Nõukogude sõdurid ilmutasid natsidest sissetungijate purustamisel, oli salapolitsei tegelik osa noil aastail põlastusväärne segu sõjakuritegudest vaenlase vastu, „vabastatud” alade halastamatust rahustamisest ning kodumaiste tegelike või ettekujutatud vaenlaste jälitamisest.14 Kuid Nõukogude sõjaajalugu esitas seda enamasti sootuks teistsuguses valguses – teleekraanidel, kuhu hiljem jõudis preili Chapmani kergemeelne saade lahendamata saladustest,15 võisid inimesed ammugi näha tuntuima Nõukogude väljamõeldud spiooni Max Otto von Stirlitzi (niisugune oli tema varjunimi Saksamaal) kangelastegusid. Ta pidi sõja ajal tungima natside kõrgeimasse juhtkonda. Erinevalt Bondist ei hinda Stirlitz vidinaid, relvi või tüdrukuid. Tema relvaks on mõistus, mida ei täida kommunistlik ideoloogia, vaid sügav patriotism. Tema suurtest tegudest kõnelevad raamatud ja fi lmid ei pannud küll uskuma kirjeldatu tegelikkusse, kuid olid Nõukogude propaganda klišeesid arvestades siiski kaasatõmbavad ja kaasaelamist pakkuvad.16 Need haarasid 1970. aastate Leningradi kõrvaltänavatel üht raske eluga harjunud teismelist nii tugevasti, et ta võttis julguse kokku, astus sisse linna KGB peamajja ja palus ennast tööle võtta. Ent noorele Vladimir Putinile vastati, et tänavalt sisseastunuid tööle ei võeta – kõigepealt peab ta saama korraliku hariduse ja siis ootama, kuni tema poole pöördutakse.17
Nõukogude Liit on kadunud, aga Venemaa luurajate tänapäeva ning sünge ja verise mineviku sidemed on jätkuvalt alles. Loomulikult ei kattu minevik ja tänapäev täielikult. Preili Chapmani Nõukogude aja eelkäijad kandsid halvasti istuvaid halle ülikondi ja liikusid varjus. Temale meeldivad nahast liibuvad kostüümid ja rambivalgus. Nemad teenisid totalitaarset üliriiki. Tema teenib Nõukogude-järgset Venemaad, mis on vaieldamatult kapitalistlik ja enese kinnitust mööda demokraatlik. Püsivaks ühendusjooneks on privileegid. Venemaa praeguste luurajate soodustused annavad neile võimaluse elada omaette elu, nagu elasid Nõukogude ajal KGB ohvitserid. Erinevus ei seisne ainult palgas ja tarbekaupade kättesaadavuses, vaid eelkõige privileegis elada seadusest kõrgemal ja sellest väljaspool. Tagajärjed ulatuvad lihtlabastest koletislikeni. FSB ohvitser võib sõita purjuspäi (ja jalakäijaidki alla ajada), ilma et teda karistataks. Töötõendi lehvitamine peletab eemale iga madalama ametiisiku; ta jääb peale kõigis eraviisilistes juriidilistes või ärivaidlustes; ta võib eirata mis tahes kinnitatud plaane, kui paneb püsti oma suvila. 1. peatükis selgub, et ta võib sõna otseses mõttes hävitada kõigi inimeste elu, kes talle tüli tekitavad.
Preili Chapman ei tabanud kõigest venelaste psüühika vanu Nõukogude nuppe. Ta puudutas ka moodsaid neuroose. Tema bränd ei toetu sõjaaegse Nõukogude mundrimehe raudsele puritanismile, vaid tänapäeva Venemaa kiiskavale kassikullale. Tema ülesanne ei olnud luurata ammuste vihatud natside, vaid uute tontide järele, kelleks on sellised lääneriigid nagu Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid, keda Venemaa võimud peavad petlikuks, ülbeks ja ahneks. Eliidile meeldib küll ostelda, käia pangas, lustida ja oma lapsi koolitada Londonis või selle lähedal, aga paljud põlgavad ometi Suurbritanniat samamoodi, nagu nad põlgavad Ameerika hegemooniat ja Euroopa Liidu härratsemist.
Vaenulikkus paistab osaliselt tulenevat alaväärsuskompleksist – kõigist lääne pahedest hoolimata võivad selle elanikud nautida niisugust elukvaliteeti, millest Venemaal vaid unistatakse. Sealjuures peavad paljud venelased läänt vapustavalt nõrgaks ja lodevaks (ma olen kuulnud venelasi nähtavasti peaaegu alateadlikult ühe ja sama hingetõmbega kurtmas matemaatikaõppe nigela taseme pärast läänes ning Briti ja Ameerika naiste vormitu ebanaiselikkuse üle). Teine põhjus peitub Venemaa vastuseisus nende meelest lääne poliitilisele sekkumisele, näiteks ajakirjandusvabaduse ja demokraatiameelsete liikumiste toetamisele, ning peavarju pakkumisele Venemaa põgenikele, kes väidavad, et neid kiusatakse taga poliitiliste veendumuste pärast, aga keda vähemalt Moskva võimud peavad hoopis kelmideks ja terroristideks.
Paljud eitavad isegi vaenulikkuse olemasolu, rääkimata juba selle tõsidusest. Nende meelest lõppes ida
http://charlescrawford.biz/blog/more-on-russian-illegals-and-sleepers, vaadatud 4. juulil 2010.
Keskne tegelane Robert Ludlumi põnevikes, kes jõudis hiljem ka filmidesse, näiteks „Bourne’i identiteeti” (2002).
Sellest annab suurepärase ilukirjandusliku ülevaate Vassili Grossmani sõjaajast kõnelev klassikaline teos
Programmi venekeelne veebilehekülg asub aadressil http://www.ren-tv.com/ pages/tayny-mira-s-annoy-chapman.
Kirjanik Julian Ljandres (1931–1993), kes kirjutas varjunime Julian Semjonov all, kirjutas raamatu
Putin õppis Leningradi riiklikus ülikoolis rahvusvahelist õigust. Ta lõpetas 1975. aastal ja asus peaaegu kohe tööle KGBsse.