Pettus. Edward Lucas
bloki luuremaailma nutikad ja halastamatud kujud.
Nad kujutasid endast tumedaid partnereid uues maailmakorras. Vana süsteemi varing polnud kommunismiaja luurajaid kaugeltki ajaloo prügikasti pühkinud, vaid nad suutsid küllaltki hästi kohaneda uute oludega. Mõned kunagised tegelased tegutsesid varjatult edasi, tõustes uutes riigistruktuurides vastutavatele kohtadele. Üks neist oli Eesti Herman Simm, kelle tegemistest tuleb juttu 11. peatükis. Teised suundusid ärimaailma, kusjuures võõrkeelte oskus ja teadmised välismaailmast andsid neile uues mängus tubli eelise. Kogu kunagises Nõukogude impeeriumis haihtusid kähku kommunistliku partei ja sellega seotud organisatsioonide varad, jõudes tihtipeale nutikate ja heade sidemetega inimeste kätte. Sama teed läksid KGB ja muude agentuuride varad. Hinnangute kohaselt toimetati Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajal välismaale kümneid miljardeid dollareid ning terve hulk seniajani seletamata enesetappe harvendas vana režiimi viimseil päevil nende ridu, kes oma positsiooni tõttu võinuksid asju teada.5 Ebaseaduslikult omandatud rahavarud said vana eliidi kärmema reageerimisega liikmete tõukelauaks vastavanenud ärimaailma. Sisuliselt muutsid nad oma võimu rahaks ja siis tagasi võimuks.
Venemaa enda Nõukogude aja spioonidest juhib tähtsaim, kunagine KGB ohvitser Vladimir Putin praegu kogu maad. Nende kõigi kohta kasutatakse mõistet siloviki ehk „jõumehed”.6 Vana KGB jäi Nõukogude Liidu kokkuvarisemise käigus 1991. aastal ilma peast, aga mitte juurtest. Nagu tihtipeale varemgi, muutis ta kõigest nime. (Vladimir Lenini ajal oli tegu olnud Tšekaaga, hiljem sai sellest OGPU, NKVD ja lõpuks KGB.) Praegu on see jagunenud kaheks: FSB, mis päris vana süsteemi sisemaise repressiivaparaadi, ja SVR, mis on Nõukogude välisluureteenistuse järglane. Lisaks neile on endiselt olemas eraldi sõjaväeluure GRU.7
Seepärast on osa raamatust pühendatud just sellele pettusele – kuidas endised spioonid ja nende sõbrad võtsid loomu poolest kuritegeliku vandenõuga üle ühe maailma suurima riigi, selle käigus tohutult rikastudes ja läänt tüssates. Nende tegutsemislaad ühendab endas organiseeritud kuritegevuse, suuräri, tavapärase diplomaatia – ja luure – jooni. Ma näitan, et Venemaa luurejuhid kasutavad praegu meie vastu nii vanu töövahendeid kui ka uusi, millest nende Nõukogude aja eelkäijad võisid vaid unistada.
Nende kõige võimsam relv on tavapärasus. Nii nagu Venemaa poliitikud ja ametiisikud paistavad esmapilgul samasuguste ülikonnastatud ja tähelepandamatu kasti esindajatena nagu nende ametikaaslased teistes tööstusriikides, nii pole ka raamatus kirjeldatud spioonid glamuursed ega kurjakuulutavad. Nad elavad tavalist elu ja teevad tavalist tööd, liikudes meie seas ringi vähimategi raskusteta ja silma torkamata. Nad on just sellised inimesed, kellega võib kokku puutuda koolimaja juures, kes töötavad otse teie kõrval, kellega kohtute ärireisil või keda võib näha naabermaja ees muru niitmas. Ent nende tegelik ülesanne on tungida meie ühiskonda, mõjutada seda oma huvides ja varastada meie saladusi.
Kõige tuntum sellest uuest Venemaa luurajate põlvkonnast on noor punapea Anna Chapman, kes tõusis pärast vahistamist ja väljasaatmist 2010. aasta juunis ülemaailmseks superstaariks. Temast sai härra Putini lähedane sõber, hinnaline vara tema poliitikamasinas, kuulsus Venemaa ärimaailmas ja telemaastikul. Aga nagu selgub 7. peatükis, ei seisnenud tema peamine anne välismaal töötamise ajal sugugi luurekoolist antud legendi ja oskuste täiuslikkuses. Ta alustas oma elu meie seas Londoni üksluises Stoke Newingtoni eeslinnas, jättes võõrale silmale mulje järjekordsest teravmeelsest aina pidutsevast venelannast, kel on inglasest abikaasa ja oskus kättejuhtunud võimalusi ära kasutada, mis tagasidki talle turvalise ja mugava elu Suurbritannias. Ent tavapärasus oli petlik. Ta sobis luuretegevuseks nii hästi just sellepärast, et ta oli täiesti silmatorkamatu. Hilisem muutumine trofee-superspiooniks näitab teda teisest küljest. See tõestab tema imidzhmekeri’te (kuvandiloojate) osavust ja paljastab üht-teist Venemaa enda kohta. Luureskandaal, mis paiskas preili Chapmani kuulsuse tippu, oli vaid osa suuremast pildist. Ta oli üks kümnest, kes vahistati 2010. aasta juunis Ameerika Ühendriikides ja kes olid elanud tähelepandamatut keskklassi elu näiliselt kaugel niisugustest traditsioonilistest luure sihtmärkidest nagu Pentagon või riigidepartemang. Tema ja veel üks venelane elasid oma nime all. Seitsmel olid võltsidentiteedid, mille järgi nad olid ameeriklased, britid, kanadalased, iirlased või uruguaylased (kümnes oli uruguaylase peruulannast abikaasa). Veel üks kahtlusalune, venelane Pavel Kapustin, kes elas Christopher Metsose nime all, vahistati Küprosel, kuid pääses sealsete võimude kaasabil põgenema – asjaolu, mida ei ole seniajani rahuldavalt seletatud, aga mis tekitab Ameerika ametiisikutes selgelt raevu.8 (Kaudsemalt oli seotud ühe kunagi Microsoftis töötanud venelase väljasaatmine ametlikult immigratsioonieeskirjade rikkumise eest sama aasta juuli keskel.)
Mõned inimesed suhtusid mõttesse, et Venemaa saadab spioone eeslinnadesse, pilkavalt, mõned üllatusega. Mõlemad reaktsioonid olid väärad. See ei ole Kremli luurebosside uus või rumal algatus, vaid juba vana ja kurjakuulutava käitumise uus esinemisvorm. Kõigest kaks aastat varem oli Herman Simmi juhtum toonud ilmsiks, kui sügavale on venelased tunginud NATOsse. Eesti kehakas endine politseinik, kellest oli saanud riigi kõrgeim riiklike saladustega tegelev ametiisik, paljastati lääne vastuluurajate pingsa töö tulemusel Venemaa agendina. Paljastati ka tema kontaktisik, kutseline luuraja, kes tema tööd juhtis. Selleks oli „Antonio”, Portugali ärimeheks maskeerunud venelane, kellele oli loodud hoolikalt viimistletud valeidentiteet. Kuid ajakirjanduses vaibus juhtumi käsitlemine kiiresti, jättes enamiku inimesi teadmatusse, milliseid pingutusi teeb sarnaselt kunagise Nõukogude Liiduga praegune Venemaa petmisel, sisseimbumisel ja õõnestamisel. Pika lobitöö ja veenmise järel sain lõpuks Eesti võimudelt loa küsitleda Simmi, mille tulemustest tuleb juttu 11. peatükis.
Rahvusvaheline ajakirjanduskõmu preili Chapmani ümber labastas spionaaži näitemängu tasemele. Seda viga oli kerge teha – armsalt huuli torutav ja kättesaamatuna paistev punapäine venelanna jättis kergesti väljamõeldud tegelase, mitte reaalse isiku mulje. Ta sobinuks kenasti mõnesse Bondi-filmi peavastase kirglikuks kaaslannaks – suhe 007 ja 90-60-90 (preili Chapmani kehamõõtudest tuletatud hüüdnimi Venemaal) vahel annaks filmile kohase imala seksuaalse tooni. Õõvastav ja näivalt mõttetu afäär lausa tingis naeruvääristamist. Ajakiri New York pani loole pealkirja „Russian Spies Too Useless, Sexy to Prosecute” („Vene spioonid on kohtu alla andmiseks liiga tarbetud ja seksikad”). Londonis väitis Guardian enesekindlalt, et „ükski kümnest venelasest ei suutnud oma peidupaigas USA eeslinnades välja õngitseda mingeid saladusi”. Angloameerika ajakirjanduse nimekas veteran oli veendunud, et Venemaa agentide operatsioon oli „täiesti tulutu”.9 Kui kinnipeetud vahetati Viinis nelja inimese vastu, kes olid Venemaal vangistatud luuramise eest, arvas David Cornwell, kes pseudonüümi John le Carré nime all suutis võimekalt esitada külma sõja luuretegevuse ohtlikke intriige, et Ameerika luureteenistuste kontrolli alt väljunud „parempoolsed” püüavad pidurdada Venemaa-Ameerika suhete paranemist. Ta küsis. „Kui me jälgime kuulsa Technicolori vahendusel reaalajas kahekümne esimese sajandi suurimat luurajate vahetust ja kuuleme oma mälus tsitril kõlavat Harry Lime’i teemat, kas tõesti ootavad spioonid, et me silkame kibekähku oma külma sõja aegsetesse varjenditesse? Kas see oligi kogu kaval plaan?”10
Austades väga Briti suurimat spioonikirjanikku, mõnevõrra vähem ka teisi kommentaatoreid, on see ometi kummaliselt rahulolev käsitlus. Spioonid peavadki olema võimalikult igavad ja tähelepandamatud, et tulla toime ametites, mis võimaldavad neil oma tegelikku tööd teha. Kui nad peavad olema tagasihoidlikud vahendajad, kes toimetavad edasi raha, valedokumente ja muud vajalikku silmapaistvamatele agentidele, siis peab neil olema töökoht, mis lubab neil ohtralt reisida. Le Carré tuntuim tegelane George Smiley töötas sõja-aastail šveitslasena esinedes Rootsi laevakompaniis, mis sobis hiilgavalt inimesele, kes pidi leidma ettekäände pidevalt külastada Hamburgi või teisi Saksamaa sadamaid.11 Mõni ülesanne nõuab töökohta, hobi või elulaadi, mis annab ligipääsu salajasele teabele. Kui eesmärgiks on tuvastada võimalikke allikaid ja nende värbamist soodustavaid nõrkusi, peab
Vt nt artiklit Nikolai Krutšina enesetapu kohta:
Tšekaa (ametlikult
Vt
Scott Shane, Benjamin Weiser.
John le Carré.
John le Carré.