Väike lord Fauntleroy. Frances Hodgson Burnett
tõesti,” ütles Mary kaupmehele, „peab naerma, kui kuuled, kui targasti ta kõneleb tõsistest asjadest oma süütu, lapseliku näoga. Kui valiti uus president, tuli Cedric ühel õhtul minu juurde kööki, seisis pliidi ees, käed püksitaskus ja nägu tõsine kui kohtunikul. „Mary,” ütles ta, „valimised on huvitavad. Mina olen vabariiklane ja kallim on ka. Oled sa ka vabariiklane, Mary?”
„Olen pisut,” vastasin mina, „aga siiski rohkem timukraat.” Siis vaatas ta mulle otsa pilguga, mis tungis otse südamesse, ja ütles kulmu kortsutades:
„Mary, nii võib maa hukka minna.” Ja sellest päevast peale kasutab ta iga juhust, et muuta minu poliitilist meelsust.”
Mary armastas Cedricut ja oli uhke tema üle. Ta teenis seal Cedricu sündimisest saadik ja oli pärast tema isa surma väikeses majapidamises köögitüdruk, toatüdruk, lapsehoidja ja kõike muud. Ta tundis uhkust poisi painduva tugeva keha, tema viisakate kommete ja eriti tema kullakarva käharate üle, mis ulatusid õlgadeni. Ta püüdis Cedricule ja tema emale alati abiks olla, neile riideid valmistada ja neid korras hoida.
„Ta on päris ristikraat,” ütles Mary, mõeldes sellega aristokraati. „Kõik vaatavad teda, kui ta kõnnib tänaval oma musta sametkuuega, mis tehtud ema vanast seelikust. Ta on otsekui mõni noor lord.”
Cedric ise ei teadnud, et ta on otsekui noor lord. Ta ei teadnud sedagi, mida lord tähendab. Tema suurimaks sõbraks oli juurviljakaupmees tänavanurgal – see tige juurviljakaupmees, kes aga iialgi Cedricuga tige polnud. Ta nimi oli Hobbs ja Cedric imetles teda. Ta pidas poemeest väga rikkaks ja mõjukaks isikuks, sest tal oli kaupluses palju asju: ploome, viigimarju, apelsine ja kuivikuid, pealeselle veel hobune ja vanker. Cedric armastas veel piimameest, pagarit ja õunanaist, aga härra Hobbsi armastas kõige rohkem ja käis iga päev tema pool ning kõneles temaga päevasündmustest. Ta nägi üllatusega, kui palju oli neil ühiseid huvisid, näiteks 4. juuli iseseisvuse mälestuspäev. Sellel jutuainel ei tulnud kunagi lõppu. Härra Hobbs ei pidanud inglastest suurt lugu. Ta jutustas kogu revolutsiooni ajaloo, kaunistades seda imelike patriootlike piltidega vaenlaste halbusest ja revolutsioonikangelaste vahvusest. Iseseisvuse väljakuulutamise manifesti teadis ta peaaegu peast.
Cedricut erutas see niivõrd, et ta silmad põlesid ja põsed õhetasid. Tulnud koju, ei jõudnud ta ära oodata lõunasöögi lõppu, et emale kuuldud lugusid edasi jutustada. Võib-olla oli see härra Hobbs, kes äratas Cedricus huvi poliitika vastu. Härra Hobbs luges meeleldi ajalehti, ja nii sai ka Cedric teada, mis Washingtonis sündis. Härra Hobbs jutustas talle, kas president täidab oma kohustusi või mitte. Kord uue presidendi valimise ajal võttis härra Hobbs Cedricu kaasa, et näidata talle suurt tõrvikutega rongkäiku. Nii mõnigi möödamineja vaatles naeratades seda suurt meest, kui ta toetus laternaposti najale, hoides õlal ilusat väikest poissi, kes keerutas õhus oma mütsikest.
Mõni aeg pärast presidendivalimisi – Cedric polnud siis veel kaheksaaastane – sündis midagi, mis andis tema elule sootuks teise pöörde. Juhtus, et just samal päeval rääkisid Cedric ja härra Hobbs Inglismaast ja kuningannast, ja härra Hobbs avaldas oma tõsist meelepaha krahvide ja markiide kohta. Hommik oli väga palav. Pärast sõda, kui Cedric oma sõpradega sõdureid oli mänginud, läks ta poodi, et seal puhata. Ta leidis härra Hobbsi „Londoni Pildi Uudiseid” lugevat. Seal oli ka pilt kuningakoja pidustustest.
„Ah,” ütles ta, „see on see mood, kuidas nad nüüd elavad, aga kord tuleb aeg, kus need, keda nad nüüd jalgadega tallavad, tõusevad üles ja tõukavad kõik troonilt – krahvid, markiid ja kõik.”
Cedric istus nagu harilikult ukse kõrval kõrgel toolil, kübar kuklas ja käed taskus.
„Kas te olete kunagi krahve tundnud, härra Hobbs?” küsis Cedric.
„Ei,” vastas härra Hobbs põlastava muigega, „ma usun, mitte. Ma ei taha ka kunagi neid tunda ega seesuguseid türanne oma poes kuivikukastil istumas näha.”
Ta tundis sellest ütlusest tõsist rõõmu ja vaatas uhke pilguga poes ringi.
„Võib-olla nad polekski krahvid, kui nad teaksid midagi paremat,” ütles Cedric, avaldades enda teadmata kaastunnet neile õnnetutele.
„Või ei oleks,” vastas härra Hobbs, „nad isegi kiitlevad sellega. Ei, see on väga halb seltskond.”
Mõlemad sõbrad ajasid elavalt juttu, kui Mary sinna ilmus. Cedric arvas, et ta tuli suhkrut ostma, aga see polnud nii. Naine oli kahvatu ja väga erutatud.
„Tule koju, kallikene,” ütles ta, „ema kutsub sind.”
Cedric libistas end oma toolilt maha.
„Kas ta tahab minuga jalutama minna?” küsis ta. „Head päeva, härra Hobbs, ma tulen varsti tagasi.”
Ta oli üllatatud, miks Mary talle nii otsa vaatas ja seejuures ise pead raputas.
„Mis sul viga, Mary?” küsis ta. „Kas palavus teeb sulle liiga?”
„Ei,” vastas Mary, „aga kodus on juhtunud päris kummalised lood.”
„Kas kallimal on peavalu?” küsis Cedric murelikult.
Ei, see polnud nii. Kui nad koju jõudsid, seisis tõld maja ees ja toas kõneles keegi tema emaga. Mary ruttas Cedricuga trepist üles, pani talle selga uue kollakast flanellist punase vööga suveülikonna ja silus tema sassis juukseid.
„On see võimalik – lord?” kuulis Cedric Maryt ütlevat. „Ja aadel ja kõik suurtsugu saksad! Ah, see on kurb lugu! Lord – milline õnnetus!”
Cedric ei saanud aru Mary ahastusest, aga ta trööstis end sellega, et emalt saab kõik kuulda, seepärast jättis ta Mary oma ohetega ega tülitanud teda küsimustega. Kui ta oli riietunud, jooksis ta alla saali. Seal istus tugitoolis pikk kõhetu, teravate näojoontega vanahärra. Ema seisis kahvatu näoga seal kõrval ja Cedric märkas ema silmis pisaraid.
„Oh, Ceddie!” hüüdis ema, jooksis pojale vastu ja suudles teda värisevi huuli. „Oh, Ceddie, minu kallim, minu südameke!”
Vanahärra tõusis toolilt ja vaatles Cedricut uuriva pilguga. Samal ajal hõõrus ta kondiste kätega oma teravat lõuga.
Ta polnud sugugi halvas tujus.
„See siis,” ütles vanahärra lõpuks pikkamööda, „see siis ongi see väike lord Fauntleroy!”
Cedricu sõbrad
Kogu järgmisel nädalal polnud last, keda oleks nii palju imetletud kui Cedricut. Kõigepealt oli lugu, mis ema talle jutustas, väga kummaline. Ema pidi mitu korda enne seletama, kui ta aru sai. Ta ei võinud arvata, mis härra Hobbs selle kohta ütleb. Ema alustas krahvist. Tema vanaisa, keda ta kunagi pole näinud, on krahv. Cedricu vanem onu oleks samuti krahviks saanud, kui ta poleks hobuse seljast kukkudes surma saanud. Pärast selle onu surma oleks tema teine onu krahviks saanud, kui ta mitte äkitselt Roomas poleks palavikku surnud. Seejärel oleks saanud krahviks tema isa, kui ta oleks elanud. Et nad aga kõik olid surnud ja ainult Cedric elas, siis nähtavasti peab tema pärast vanaisa surma krahviks saama ja esialgu on ta lord Fauntleroy. Ta läks näost päris kahvatuks, kui talle seda lugu jutustati.
„Kallim,” hüüdis ta. „Ma ei taha saada krahviks! Ükski väike poiss pole krahv. Kas ei võiks kõik niisama jääda?”
Aga see näis olevat möödapääsmatu. Ja kui nad õhtuti avatud aknal istusid ning tänavale vaatasid, ajasid nad ikka sellest juttu. Cedric istus toolil, kaks kätt põlve ümber, nagu ta harilikult tegi. Nägu õhetas tal ärritusest. Tema vanaisa oli talle järele saatnud, et ta Inglismaale sõidaks, ja ema arvas, et peab sõitma.
„Sellepärast,” ütles ta kurvalt kaugusse vaadates, „et ma tean, isa oleks niisama teinud, Ceddie. Ta armastas palavalt oma isamaad. Ja siis on veel palju teisi asju, mida väike poiss vaevalt võib teada. Ma peaksin olema väga isekas ema, kui ma sind sinna ei saadaks. Kui meheks kasvad, siis saad sellest aru.”
Ceddie raputu kurvalt pead. „Mul on kahju härra Hobbsi üksi jätta,” ütles ta. „Ma kardan, et tal on minust kahju