Väike lord Fauntleroy. Frances Hodgson Burnett
mis talle meeldib. Ja siis Dick…”
„Kes on Dick?” küsis härra Havisham.
„See on saapaviksija,” vastas väike lord, kes oma plaanide seletamisega oli hasarti läinud. „Ta on parim saapaviksija, keda ma üldse olen näinud. Ta seisab linna ühel tänavanurgal. Ma tunnen teda juba mitu aastat. Kord, ma olin siis veel üsna väike, läksin ma kallimaga ja ta ostis mulle suure ilusa palli. See hüppas maha ja veeres keset tänavat vankri alla. Ma hakkasin nutma, sest ma olin veel üsna väike. Dick oli seal lähedal ja viksis ühe härra saapaid. Ta hüüdis „hallo!” ja kargas tänavale, võttis palli, pühkis selle oma kuuehõlmaga puhtaks ja andis mulle, öeldes: „Soo, väike sõber, ära enam nuta, pallil pole midagi viga.” Kallim imestas vahva Dicki üle ja mina samuti. Kui me temast möödusime, kõnelesin temaga ikka tükk aega. Kui ta meid juba eemalt nägi, hüüdis ta „hallo!” ja mina vastasin „hallo!”. Siis jutustas ta mulle, kuidas tema töö läheb. Viimati ei läinud see hästi.”
„Ja kuidas sa teda aitaksid?” küsis advokaat naeratades ja oma lõuga silitades.
„Ma ostaks ta Jake’ist lahti,” vastas Cedric tähtsa näoga, end toolil sirgu ajades.
„Ja kes on Jake?” küsis härra Havisham.
„See on Dicki kompanjon ja väga halb inimene. Dick ütleb nii. Ta on väga lohakas ja ei tee ärile au. Ta petab inimesi, ja see ajab Dicki vihale. Kas teie ei vihastaks, kui peaksite alati saapaid viksima, nii et higi tilgub, kuid ei saa mingit tasu sellepärast, et teie kompanjon on hooletu? Kõik inimesed armastavad Dicki, aga Jake’i ei või nad sallida. Kui ma oleks rikas, ostaksin tema Jake’ist vabaks ja laseksin Dickile teha nii suure sildi, et see paistab kogu tänavale. Siis ostaksin talle uued riided ja harju. Ta ütleb, see olevat kõik, et teda varustada.”
Ei võinud olla midagi süütumat ja usaldustäratavamat kui see viis, kuidas väike lord oma lugu jutustas. Ta ei võinud aimatagi, et tema vanem sõber tundis asja vastu niisama suurt huvi kui temagi. Härra Havishami huvi tõusis tõepoolest, mitte niipalju Dicki ja õunanaise kui just väikese lordi vastu, kelle kullakarva käharpea oli ametis plaanide sepitsemisega oma sõprade õnneks, iseennast aga täiesti unustades.
„Ja mida teeksid sa iseenesele,” küsis vanahärra, „kui sa rikas oleksid?”
„Palju asju,” vastas lord Fauntleroy kähku. „Aga kõigepealt annaksin Mary õele Bridgetile natuke raha. Tal on kümme last ja ta mees on haige töötatööline. Ta käib sageli meil ja nutab, siis annab kallim talle korvitäie ilusaid asju. Siis nutab ta veel rohkem ja ütleb: „Jumal õnnistagu teid selle eest, armas leedi.” Härra Hobbsile annaksin mälestuseks kulduuri ketiga, selle üle rõõmustaks ta väga, ja merevahust piibu. Siis looksin ühe kompanii.”
„Kompanii!” hüüdis härra Havisham.
„Jah, see on vabariiklaste ühing,” ütles Cedric erutatult. „Ma ostaksin kõigile poistele ja ka enesele vormiriided ja tarvikud. Siis me marsiksime ja harjutaksime. Seda teeksin ma enesele, kui oleksin rikas.”
Uks avanes ja proua Errol astus sisse.
„Vabandage, et jätsin teid nii kauaks üksi,” ütles ta härra Havishamile, „aga siia tuli üks vaene naine, kes elab suures puuduses.”
„See väikemees,” vastas härra Havisham, „jutustas mulle sel ajal oma sõpradest ja ütles, mis ta neile teeks, kui ta rikas oleks.”
„Bridget on ka tema sõber; see on see proua, kellega ma köögis kõnelesin. Talle tuleb kaasa tunda: tema mehel on jooksva.”
Cedric libistas end suurelt toolilt alla.
„Ma lähen tema juurde ja küsin, kuidas on tema mehe tervis. Ta on nii hea, kui ta terve on. Ma olen talle tänulik, sest ta voolis mulle kord puust mõõga.”
Ta ruttas toast välja ja härra Havisham tõusis toolilt. Tal näis olevat midagi südamel, mida tahtis välja puistata. Ta viivitas silmapilgu, siis alustas proua Erroli poole vaadates:
„Enne kui ma Dorincourtist ära sõitsin, oli mul krahviga jutuajamine, kus ta mulle näpunäiteid andis. Ta soovib, et tema pojapoeg oma tulevasele elule Inglismaal ja tutvusele vanaisaga rõõmsalt vastu astuks. Ta tegi mulle ülesandeks väikesele lordile mõista anda, et see elumuutus pakub raha ja kõiksugu lõbusid, mille üle lapsed võivad rõõmustada. Iga soovi, mis ta avaldab, pean täitma ja temale ütlema, et tema vanaisa seda kõike võimaldab. Ma arvan küll, et krahv säärastele soovidele ei mõelnud, kui aga väikesele lordile rõõmu valmistab seda vaest naist aidata, siis ei ole krahvil midagi selle vastu.”
Juba teist korda muutis härra Havisham krahvi sõnu. Too oli nimelt ütelnud:
„Andke poisile mõista, et võin talle kõik anda, mis ta soovib. Laske teda mõista, mis tähendab olla Dorincourti krahvi pojapoeg. Ostke talle kõik, mis ta soovib, toppige ta taskud raha täis ja ütelge talle, et selle saadab talle tema vanaisa.”
Cedricu ema oli liiga heasüdamlik selleks, et krahvi korraldustes midagi halba leida. Ta arvas, et see üksik õnnetu vanamees, kelle pojad on surnud, soovib võita oma ainsa järeltulija ning pärija armastust ja usaldust. Ta rõõmustas selle üle, et Cedric võib vaest Bridgetit aidata. Rõõmupuna tõusis tal palgele.
„Oh, see näitab krahvi suurt headust!” hüüdis ta. „Cedric on sellest vaimustatud. Ta armastab väga Bridgetit ja Michaeli. Need inimesed on seda väärt. Kui sagedasti olen soovinud neid aidata. Michael on tubli töömees, kui ta terve on, aga nüüd on ta juba ammu haige ja vajab kalleid rohte, sooje riideid ja tugevat toitu. Nii tema kui ka Bridget ei tarvita kurjasti seda rahalist kingitust.”
Härra Havisham tõmbas oma kondise käega põuetaskust paksu rahakoti välja. Tema näole ilmus kummaline ilme. Ta mõtles, mis küll krahv pojapoja esimese soovi kohta ütleks.
„Ma ei tea, kas teile on teada, et krahv on väga rikas,” ütles ta, „ja võib enesele lubada täita väikese lordi iga soovi. Ma usun, et rõõmustab kuuldes, et ükski tema soov ei jää täitmata. Kui te nüüd poisi tagasi kutsuks ja lubaks mul anda talle viis naela nende inimeste jaoks, siis oleksin teile väga tänulik.”
„See on kakskümmend viis dollarit!” hüüdis proua Errol. „See on ju õnnistus neile. Ma suudan vaevalt uskuda – kas see pole mitte unenägu?”
„Ei, see pole unenägu,” vastas härra Havisham kuiva naeratusega. „Teie poja elus on sündinud tähtis muudatus. Piiritu võim on tema käsutada.”
„Oh,” hüüdis ema, „ja ta on alles nii väike poiss! Kuidas võiksin teda õpetada seda võimu hästi tarvitama! See asi teeb mulle tema pärast muret.”
Advokaat köhatas. Tema kõva ning külma südant liigutas õrn ja heasüdamlik pilk neist pruunidest silmadest.
„Ma arvan, madam,” ütles advokaat, „minu jutuajamine väikese lord Fauntleroyga näitas, et tulevane Dorincourti krahv hoolitseb nii teiste kui enese eest. Ta on küll väike, aga ta väärib tõsist lugupidamist.”
Proua Errol läks Cedricut tagasi kutsuma. Härra Havisham kuulis Cedricut kõnelevat, enne kui ta tuppa jõudis astuda.
„See on hirmus reumatism,” ütles ta targalt, „väga hirmus. Ja ta muretseb väga üüri pärast, mida ta pole veel võinud tasuda. Seetõttu tõuseb palavik üha kõrgemale, arvab Bridget. Pat oleks võinud saada koha kauplusse, kui tal oleks olnud riideid…”
Ta väike näoke hiilgas kaastundmusest, kui ta tuppa astus. Bridgeti saatus oli tal nii südamel.
„Kallim ütles, te kutsusite mind,” ütles ta härra Havishamile. „Ma küsisin Bridgetilt, kuidas on tema mehe tervis.”
Härra Havisham vaatas viivu tema otsa, ta polnud veel otsustanud. Cedricu emal oli õigus, poiss oli veel üsna väike.
„Dorincourti krahv…” alustas vanahärra ja vaatas tahtmatult proua Erroli poole.
Väikese lordi ema kummardus poja kohale ja pani käed ümber tema kaela.
„Ceddie,”